Nädal 45

Ma olen avastanud enda juures ühe uue asja. Mulle ei meeldi, kui on liiga palju. Ei meeldi, kui külmik on liiga täis. Ei meeldi, kui mu tööpäev on liiga täis. Kas pole kummaline, et kehtib reegel, kus on sinna tuleb. Möödunud  nädal oli nii tihe- ei hool ja hoobil vahet ja siis on nädalaid, kus lihtsalt istud ja haigutad.

Proovin seekord teistsugust formaati.
Laupäev. 
Mees oli klassikokkutulekul- seega süüa ei teinud. Magasin kuni kass üles ajas (kell pool kümme, liiga vara), vahtisin telekat, lugesin raamatut ja ei teinud mitte midagi. Kuna isa vajas konkreetsel kellaajal transporditeenust, siis ei saanud metsas kaua olla. Käisin poes. Harjutasin laule. Kuulasin Rahva teenreid ja Tarkade klubi.

Pühapäev.
Tegin metsas hästi pika tiiru rajal, kus pole väga ammu käinud. Meeldib. Meeldib. Meeldib.
Kuulasin Poliitikaguru, Olukorrast riigis ja Rahva Oma Kaitset. Ja vaikust. Valmistusin esmaspäevaseks sünnipäevaks (mitte mu enda). See tähendab, et kokkasin- keetsin valmis köögiviljad, küpsetasin liha. 
Ja hurraa! Ma leidsin (vähemalt mõneks ajaks) enda jaoks ideaalse hommikusöögi, mis ei ole puder, ei vaja ajutööd ja valmib mikrolaineahjus 2 minutiga. Kodujuustupirukas. Eriti hea mõte oli lisada köömneid. Jumaldan. Küpsetasin, jahutasin, panin külmikusse ja nüüd igal hommikul võtan tükikese.
Vaatasin telekat, lugesin raamatut.