Nõrk

Mind väga kõnetas Kaamose blogis postitus ületöötamisest. Mu asjad käivad ikka hulgakesi, seega päris mitu tuttavat on sel nädalal kurtnud. Ületöötamine ja väljapääsu mitte nägemine.

Postituse kommentaarid panid mind tundma läbikukkujana, luuserina. Kui õiglasemate töötingimuste saamine ja enesekehtestamine on ju ometi imelihtne. Siis mina ei oska. Ei suuda. Ei saa hakkama.

Teoorias olen ma tugev: läbinud hulga läbirääkimiskoolitusi, lugenud sadu abiraamatuid, mulle on pea pool elu makstud palka rääkimisoskuse eest. Aga, näe ei õnnestu. Mulle tuleb meelde, noorena kui igasugu suhtemudru oli oluline, siis üritasin pereliikmetega nn õpiku järgi suhelda. Teate küll: ajastus, minasõnumid, ühisosa, kasu.. blablabla. Hiljemalt teisel minutil ajas see hüsteeriliselt naerma. (Mis samas oli hea, kuna võttis olukorralt pinge ja pidulikkuse). Sa oled kes oled ja ei saa olla keegi teine.

Lõhnad

See nädal on tervishoiu nädal - kolme erineva spetsialisti külastus. Eile oli füsioterapeut.

Jõhkralt kaua võtsin hoogu, ilmselt sai peamiseks see, et ibumetiin ei võta enam valusid ära. Ja hopsti, sain aja kohe nn järgmiseks nädalaks. Kohapeal sain aru, et ma ikka ei oska arsti juures käia. 

Hästi sümpaatne terapeut oli, kuulas, küsis. Ma kohe nägin, kuidas ta aju liikus, et mulle mingitki diagnoosi  välja mõelda. Sest kõik, mis ta suutis välja mõelda ja vana röntgenpildi pealt näha, sai välistatud. Mul pole endiselt mitte midagi viga.

Aga see, et ei oska arsti juures käituda. Sain aru, et mul oleks tegelikult vaja nn üldarsti, kes ei vaataks erinevaid osakesi, vaid tervikut minust. Omamata mingitki haridust ses vallas, tundub mulle, et kui ma lähen puusavaluga ja jõuan jutuga et ka jalad ja pea ja süda ja nina ja silmad ja hambad ja kõrvad ja kurk ... 
aga las see teema praegu jääb.

Ma tahtsin kirjutada hoopis lõhnadest. Hoolimata oma kroonilisest nohust olen ma lõhnafriik. Minu piinamiseks piisab fašistidel ja venelastel vaid paha lõhna mulle lasta.

Vali ikka inimene. Naine.

Käisin hiljuti reisil. Tõusin vara-vara hommikul ja üritasin lennukis magada. Tulutult, kuna minu taga istus kaks inimest. Mõlemad olid hiljuti saanud perre lapse. Ja niimoodi nad seal terve tee arutasid kõva häälega. Et kas ja kuidas on laps elu muutnud. Et kui keeruline on ühendada töö- ja pereelu, komandeeringutes on raskem käia, väga ei raatsi, sest tahaks lapsega koos olla.  Ja et millal peaks perre teise lapse muretsema.

Ma ei saa öelda, et ma just iga päev juurdleks teemal, kas mul on meestega võrdsed võimalused või mitte. Aga lugedes, mõistad. Et ei pane enam tähelegi, sest sellest on saanud normaalsus- et paljud tooted ei sobi naistele, et valu on naise elu normaalsus jne. See raamat ei ole feminismiõpik, vaid pigem faktid, näited, numbrid. Paljusid olin varem kuulnud (avaldatud 2019), aga niimoodi järjest, on see ikkagi masendav. Heameel oli äratundmine, et vähemalt meie sotsidest on keegi seda raamatut lugenud. Mõned maailmanäited linnaruumist üritati ka Tallinnas eelmise valitsuse ajal ellu viia. 

Aga alustame algusest. Caroline küsib: miks naise vaade läbi naise sõnade vajab raamistust: feminism. Ja seda nimetatakse  Ideoloogiaks. Mees ja tema vaade on vaikimisi. On norm.
Need inimesed lennukis olid inimesed. See tähendab. Mehed.
Lõputud näited läbi ajaloo, kuidas me tahame parandada naisi. Muuta nad meestele sarnasemaks. 
Kaasates naiste ( ja teiste vähemuste) huvid (nt erinevad võrdõiguslikkuse poliitikad) me diskrimineerime ( keda?) . Kuid jättes need kõrvale, mitte, sest naiste kõrvalejätmine on norm, mitte kõrvalekalle.

Kommentaar

Kas pole kurb, kui kaugele me oleme läinud enesetsensuuriga? 

Ma ei kirjuta enam religioonist, athst.. sest milleks solvata häid inimesi. 

Nüüd loen krüptilisi postitusi postitusest, mis väidab, et ta ei võta kriitikat isiklikult. Unustades sobivalt selle juhtumi, kus isegi vaid arutelu ja püüd aru saada, isikliku teemat, tundus nii isiklik, et teispidi arvajaid  isiklikult rünnata

Me kõik oleme olnud ohvrid ja ründajad. Blogi on kirjalik kommunikatsioon. 

Kas sai piisavalt pehme, mittesolvav, üldistav? 

Nädal 45

Ma olen avastanud enda juures ühe uue asja. Mulle ei meeldi, kui on liiga palju. Ei meeldi, kui külmik on liiga täis. Ei meeldi, kui mu tööpäev on liiga täis. Kas pole kummaline, et kehtib reegel, kus on sinna tuleb. Möödunud  nädal oli nii tihe- ei hool ja hoobil vahet ja siis on nädalaid, kus lihtsalt istud ja haigutad.

Proovin seekord teistsugust formaati.
Laupäev. 
Mees oli klassikokkutulekul- seega süüa ei teinud. Magasin kuni kass üles ajas (kell pool kümme, liiga vara), vahtisin telekat, lugesin raamatut ja ei teinud mitte midagi. Kuna isa vajas konkreetsel kellaajal transporditeenust, siis ei saanud metsas kaua olla. Käisin poes. Harjutasin laule. Kuulasin Rahva teenreid ja Tarkade klubi.

Pühapäev.
Tegin metsas hästi pika tiiru rajal, kus pole väga ammu käinud. Meeldib. Meeldib. Meeldib.
Kuulasin Poliitikaguru, Olukorrast riigis ja Rahva Oma Kaitset. Ja vaikust. Valmistusin esmaspäevaseks sünnipäevaks (mitte mu enda). See tähendab, et kokkasin- keetsin valmis köögiviljad, küpsetasin liha. 
Ja hurraa! Ma leidsin (vähemalt mõneks ajaks) enda jaoks ideaalse hommikusöögi, mis ei ole puder, ei vaja ajutööd ja valmib mikrolaineahjus 2 minutiga. Kodujuustupirukas. Eriti hea mõte oli lisada köömneid. Jumaldan. Küpsetasin, jahutasin, panin külmikusse ja nüüd igal hommikul võtan tükikese.
Vaatasin telekat, lugesin raamatut.