Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

esmaspäev, 22. detsember 2014

Jõuluks koju

Inimene jätab oma ema ja isa ja hoiab oma abikaasa poole, kõlab õpetussõna ning sellega tuleb ainult nõustuda.
Ma olen järjest lugenud blogidest ja portaalidest ja juhtunud nägema ( halbu) filme sellest, et inimestel on probleem: tahaks pidada kodus või palmisaarel omaenese jõule, aga ei saa. Peab minema vanemate juurde. Ja üsna sageli on vanemad veel lahutataud, seega kokku 4 kohustuslikku külaskäiku.

Ma mõistan kui küllasõit pole majanduslikult võimalik. Saaremaalt Võrru ja sealt Narva on päris karm teekond. Aga kui need mossitamised on pigem seetõttu et minu ja meie jõulud... siis ei saa ma aru.


Ilmselt tuleb see vanusega, kui sa tajud, et su vanemad pole igavesed. Ühel päeval on see päev, kui sa oledki siin maailmas täiesti üksi ja võid pidada täpselt selliseid pühi nagu tahad.
Ühel päeval on su lapsed suured ja sul jääb üle ainult kahetseda, et neil polnud iga-aastast külaskäiku vanaema juurde.

Kui su mees tahab ilmtingimata jõuluks oma vanematekoju, siis on kindlasti midagi, mida sina väga tahad. Täiskasvanud inimesel ei tohiks olla nii raske end korraks kokku võtta ja mõned ebamugavused ja veidrused ära kannatada. Teha kompromisse ja leida endas need killud, mis muudavad sõna "pean" sõnaks "tahan".
Ja kui ikka mitte kuidagi ei saa ega taha. Siis tuleks seda öelda. Ja kutsuda vanemad hoopis endale külla? Näiteks.
Kui su vanemad või äiad- ämmad solvuvad, siis kas oled uurinud, miks.
Miks inimesed ei räägi omavahel?

See on äraütlemata kurb ja neil hetkil saan ma (taas)aru, kui tohutult õnnelik inimene ma tegelikult olen.

Asjad ja sündmused on täpselt nii olulised, millise tähenduse me neile ise anname.

Minu jaoks olid jõulud- emadepäev jne uued pühad, millele pidin tähenduse ja sisu leidma alles täiskasvanueas. Ehk on see põhjus, miks minu jaoks pole eluliselt oluline pidada jõule kodus. Mul on siiani keeruline leida jõuludele sisu. Vabade päevad üle olen ma ülirõõmus, aga kuidas kolm päeva järjest pidutseda? Seda ma ei oska.
Aastavahetus on konkreetsem. Midagi saab läbi, Kokkuvõtted, uue õnne valamine, ilutulestik.  On olnud erinevaid aastavahetusi rahva keskel, külas, kodus. Pidu-tants ja trall. Või telemaraton.  Ja nii ongi huvitav, et on igal korral erinev.

Mu lapsepõlves käisime pühade ajal alati tiiru vanavanemate juures. Mu vanemad on mõlemad pärit suurest, kokkuhoidvast perest, Ja nii sai alati enne aastavahetust, või peale seda, kolm pidu. Kodus ja ühe ja teise vanaema juures. Tegelikult oli pidusid neli. Täditütrel on sünnipäev 1. jaanuaril ning üsna mitu aastat algas aasta seal mängides, samal ajal kui millegipärast väsinud täiskasvanud oma jutte teises toas arutasid.
Ja viies, aastavahetus, oli reeglina kodus. Kuni me saime suureks ja meie pidu oli juba kusagil mujal..

Ma ei tea, ehk oli see mu vanemate jaoks tüütu kohustus. Sõita jonnivate ja oksendavate jõnglastega sadu kilomeetreid. Aga meil, lastel, oli lõbus, Me suhtleme onu-tädilastega siiani väga tihedalt.
Ja see, kui sul on pere ja juured.
See on hea tunne.

Kui ma sain oma pere, vedas mul jälle. Mu kadunud äi ja ämm, imelised ja toredad inimesed, elasid mu vanematega ühes linnas. Vahel pidasime pidu kõik koos, vahel päev siin ja teine seal ja kolmas omaette. See oli loomulik ja vahva.
Iseasi, kui mul oleks olnud 7 last, siis oleks ma vast teisiti mõelnud. Aga minu pisikese perega tundus isegi pisut napakas: kuusk ja jõuluvanatamine ja kaua me ikka süüa jaksame... kui palju rahvast kogunes, oli see kõik kuidagi pidulikum ja tähendusrikkam. Ja lapsed said suure kambaga mängida.

Minu ja mu õe pere leiame siiani ühe päeva, et pidutseda kogu oma suure ringiga, meie vanemad ja tema elukaaslase omad. Kuna ma siiani ei tea, milline on see "õige" päev, siis leiame ühise, kõigile sobiva, nende kolme päeva seast.
Jääb aega ka oma perega istumiseks ning suureks kasvanud lapsel oma kallitega kohtumiseks.

Palun minge oma vanematele külla.
Te olete nüüd täiskasvanud. Ja täiskasvanuks olemise juurde käib ka andestamine, mineviku minnalaskmine.
Paindlikkus, et elu on muutumises ning see mis täna on nii, ei pruugi seda homme enam olla.

Ilusat jõuluaega!

15 kommentaari :

  1. Nõus. Tean, et olen olemas perekondi, kus tõepoolest üksteisega kuidagi läbi ei saada ja jõululauaski läbi lillede lõrisetakse ning mul on samuti kohutavalt hea meel, et ma ise midagi seesugust pole kogema pidanud.
    Mul mees on selline jõuluviriseja, et miks peab ja tema ei taha, samas teeb ta kõik kaasa. Mulle tundub selline vingumine lapsik, no kannata ära see väike asi, kasvõi laste pärast, ei ole vaja nende jõulumälestusi mürgitada.

    VastaKustuta
  2. Mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina mina. Kes kurat oled sina, et öelda, mida peavad teised inimesed tundma või tegema?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle üldiselt meeldivad mitmeti mõistetavad kommentaarid. Seekord, Kaur, palun täpsustavat vihjet, mis suunas seda lugeda. Teadagi on see kimbatus kinni minu arusaamises, mitte Sinu poolt kirjapandud mõttes.

      Kustuta
    2. Mis siin mõista? Blogijanna avaldab kirjutise, mille iga lause algab "mina arvan, et teie kõik peaks ...". Mulle läks see ilmselgelt täpselt pihta ja ma vihastasin. Tahan, mossitan; tahan, blogin sellest; ja kui ei taha, ei kuula kellegi jutlust sellest, et aeg on loetud ja mossitamine halb.

      Kustuta
    3. Kui vihastasid, siis pole hullu. See on inimlik. Ma mõnikord mõnda blogi või kellegi postitust lugedes muutun ka tõredaks, et tahaks kohe sitasti ütelda, aga siis läheb üle. :)

      Kustuta
    4. Kallis Kaur, oleks äärmiselt veider ja kummaline kui ma MINU blogis ei avaldaks MINU arvamust ning üritaks olla keegi teine, kes ma tegelikult pole.
      Mulle meeldib moraali lugeda ja see teema, millest kirjutasin, on minu jaoks oluline.
      Sul on ju samuti väljund st blogi olemas, kus saad toimida oma mängureeglite järgi.

      Rahulikku jõuluaega Sulle:)!

      Kustuta
    5. Nagu Konn all kirjutab - "inimsuhted on keerulised". Ja kui annad nõu (või avaldad nõuandvas vormis aravamust), olgu see "armasta oma ligimest" või "ära himusta naabri naist" või "ära tee aborti", leiad igal juhul kellegi, kellel see kaane pealt ära lööb. Sest ta on proovinud armastada või mitte himustada ja see on halvasti välja tulnud.

      Mu jaoks on jõulud aasta kõige ebamugavam aeg just tänu vanemale generatsioonile. Mingit lihtsat rohtu selle vastu ei ole ma/me leidnud. "Jätke jonn ja jätke viha" lähenemine ei ole seni töötanud. Ei ole ka ette näha, et tulevikus töötaks.

      Blogisid on mul vähemalt kaks (kurinurm & iiida @ blogspot.com), aga sealt püüan ma elu närvilisema poole välja jätta... Alati ei õnnestu.

      Aga muidu, eks püüame rahulikult võtta, aitäh! Kui sul on lisaks su varasemale sissekandele veel häid mõtteid, mida Lissabonis teha ja kus võiks just jõulude ajal huvitav / hea olla, siis anna teada, eks :)

      Kustuta
    6. A ja. Soovitus oma lähedasi armastada, sest neid ei ole sul palju ja neid ei pruugi sul olla kauaks, on tegelikult äärmiselt omal kohal... ainult et miks peab selleks valima just äraneetud jõuluaja?

      Kustuta
  3. Ma leian ka, et igaüks teab ikka ise, mida ta peaks või ei peaks. Lapsed võivad oma isaga koos ka vanavanemate seltskonda nautida ja pole ilmtingimata maailm lõppenud sellest, et ema, kes on neljaks kooli jõulupeoks järjeks valmistunud, sel õhtul rahulikult kodus klaasi veiniga lõõgastub. (Ja vastupidi muidugi ka, kui isa kodus lõõgastub) Või kui ongi kompromiss, et ühel aastal jõululõuna ühtede vanematega ja teisel aastal teiste vanematega ja ei jõuagi igal aastal igale poole.

    VastaKustuta
  4. Eeh. Meite majan probleemi pole. Just enne jõululaubat om ämma sünna, sis peame jõulu ka õkva är. Õigel päiväl traavime mu emä puule nink asi vossem.
    Palmisaarel jõulu panna, nu tulgu taivas appi. Pigemb vastset aastat.

    VastaKustuta
  5. Mu ema räägib teab mitmendat aastat, et tema poleks üldse solvunud, kui me õdedega tahaksime jõule oma pere seltsis veeta. Siiani pole kaks meist kolmest vedu võtnud :D Ei kavatse ka. Süsteem on aastaid paigas - ühel korral 24. detsembril meie vanemate juures ja 25. detsembril siis abikaasade juures. Ja järgmisel aastal vastupidi. Ma ausalt ei kujutaks teistmoodi ettegi. Kui siis ainult, et oleme igal aastal õigel õhtul minu vanemate juures ;)

    VastaKustuta
  6. See kõik sõltub inimeste vahelisest suhtest. On pered, kes peavad ühendust ja teised, kes ei kohtu isegi kui elaksid kõrval tänaval. Pealegi tundub, et mida aeg edasi seda isekesksemad ja hingelt vaesemad me oleme. Kahju.

    VastaKustuta
  7. Meie peres on traditsioonide osas sellel aastal muudatus. Muidu oleme alati jõuluõhtul minu isapoolsete vanavanemate juures ning järgmisel päeval ema omade juurde sõitnud. Sellel aastal ei ole meil mehega aga väga suurt tahtmist saja kompsuga busside ja rongidega sõita Tallinna poole, seega kutsusin enda vanemad ja õved meie poole jõule tähistama. Vanavanematega peame vast piduliku Skype kõne :D

    VastaKustuta
  8. Mina jälle ei ole oma vanematekoju oodatud. Praegu elab seal õe pere ja meie ema. Ema käib ise mul külas. Õde võtaks mind ja mu lapsi vastu küll, aga õemees mu peale millegipärast kõige parema pilguga ei vaata.

    Inimsuhted on keerulised. Lihtsam on lapsepõlvekoju mitte trügida. Selle asemel tuleb mu ema mulle ise külla ja teeme tiiru ka surnuaeda küünlaid süütama.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!