Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

teisipäev, 2. detsember 2014

Väärtustest

Kui ma peaksin sattuma peale surma põrgusse- huvitav, mitmendal päeval ma aru saan, et ma polegi enam tööl.
Selline nali ringles FB-s.

Jube kerge on töövestlusel kokku leppida palk ja muu materiaalne. Sa näed milline on su kontor ja auto. See, mida sa ei näe on õhkkond ja väärtused.
See, mis tegelikult on kõige olulisem- inimesed- selgub alles hiljem.


Hiljuti oli teles film "Ettepanek" ja kindlasti mäletavad kõik inimesed filmi "Saatan kannab Pradat". Ühine nimetaja mõlema puhul see, et kollektiivis on tähtsal kohal inimene, keda kõik pööraselt kardavad. Mõlemil juhul naine, aga see pole ilmselt tähtis. Kuna see pole filmi süzee puhul oluline, siis mõlemil juhul jäetakse ka näitamata, miks seda inimest kardetakse,

Ma vahel mõtlen vaadates -kuulates projekte" lõpetame kiusamise", kui reaalne tegelikult see eesmärk on? Kas on maailma ajaloo jooksul eksisteerinud kollektiivi, kus on olnud 100% kiusamine välistatud. Ja kui sa vastad jah, siis mõtle sellele, et igaüks meist defineerib kiusamist erinevalt. Kas autoritaarsus on kiusamine? Aga reeglid? Aga distsipliin?... aga lihtsalt enesekindel inimene, kes teab kuidas asi peab olema ning kellel on selle teostamiseks antud vahendid ja võim?

Tavaliselt on see bitch või boss võimekas ja tark ja tubli, Nagu ka näiteks toodud filmides.
Ma ei tea, kas ettevõtte juhil tegelikult ongi valikut. Valikuid.
Sest töötajad, kes suudavad ennast kehtestada ja suudavad tagada tulemuse on ju väärtuslikud.
Ma ei tea kas ettevõtte juht/omanik saab üldse hoolida sellest, milliseks see muudab õhkkonna. Kui tulemus jätkuvalt tuleb, kas on siis üleüldse midagi kaalukausile panna.

Ja tõsi on ka see, et on üllatavalt palju inimesi, kellele meeldibki "suur juht ja õpetaja".
Olukorra muudab keeruliseks, et ükshaaval on kõik need inimesed väga toredad. Kuid kokku saades mingites gruppides tekivad lühiühendused.

Sa näed kuidas su kolleegid järjest ja järjest loobuvad otsustamisest, vastutusest ning ideedest. Hirm pärsib loovust. Sest nad ei tea, mida mõtleb Tema. Äkki talle ei meeldi. Üldjuhul ta isegi ei argumenteeri miks. Ta kasutab väljendeid: Mulle meeldib, mina tahan. Ja kuidas on võimalik selliste argumentidega väidelda?

Asjad venivad, sest Tema töökoormus on meeletu- ta peab ju tegelema kõigega siin firmas- kuidas te ometi ei näe.
Ma näen mandumist ja lootusetust ja riski, kui kõik on üles ehitatud ühe inimese peale.
Kalli raha eest palgatud spetsialistid igavlevad, sest mine tea, milline on täna Tema tuju ja seisukoht.
Nagu joodiku  lapsed. Ega ta siis iga päev ka selline pole, mõnikord on ju täitsa tore inimene.
Väga mõnus on tegelikult, kui midagi otsustama ei pea ja sina ei vastuta.

Sa väsid kolleege veenmast, et kõigiga on võimalik rääkida.
Ja on ka, päriselt.
Sest ühel päeval avastad end küsimast, oot... kuidas Ta tahtis seda täpselt saada.
Jahmunult küsid endalt, et kuhu veel on võimalik langeda ning saad aru, et tegelikult on neil õigus. Kui sa pead kogu aeg olema opositsioonis, kogu aeg tõestama, selgitama.
See on väga väsitav.
Lihtsam on loobuda. Alla anda.
Ja üritada meeldida või ära minna.

Ma olen oma elus üle elanud igasuguseid inimesi. Ja mind tegelikult hämmastab see, et mul on kõrini saanud mitte vaimsest vägivallast. Ei, ma suudan ennast kaitsta, ma saan alati hakkama.
Mu tassike on saanud täis hoopis teisel põhjusel: valed väärtushinnangud.

Autoritaarsed monoloogid, süüdlaste otsimised, karjumine, alternatiivide kõrvaleheitmine ilma kaalumata. Iga ebaõnnestumise taga vandenõu ja pahatahtlikuse nägemine. Välimuse ja rahvuse üle naljategemine. Spetsialistide mitte usaldamine.  Ühele inimesele kriitikavaba puutumatuse andmine ning tegelike töötegijate unustamine.
Need ei ole minu väärtused.
Ma ei saa nendega nõustuda. Minul on piinlik, tegijatel ei ole.

Ja ma tegelikult ei tea õiget vastust- aga äkki peabki niimoodi olema.
See ei ole minu firma, ei ole minu raha. Äkki ongi niimoodi normaalne ja hoopis mina olen veider ja imelik,
Kas on minu asi kaitsta teisi täiskasvanud inimesi ja nende pärast muretseda? Äkki nad ei saagi niimoodi haiget, nagu mulle tundub. Ehk on nad sama immuunsed, kui mina, ja probleem pole ses õhkkonnas, vaid me olemegi võimetud lollpead?
Kas töö pole lihtsalt töö, mulle ju makstakse selle eest. Kas on naiivne tahta, et oleks lõbus ja tore. Inimesed on ju nii erinevad, on normaalne, et aeg- ajalt tekib möödarääkimisi.

Kuna me otsime aktiivselt uusi inimesi ja ma pean ka neil kuulamistel osalema, üritasin kuulata ja aru saada, kas tegelikult on võimalik aru ja aimu saada ettevõtte kultuurist ning väärtustest enne. Varem.
Esimene ohu märk kandidaatide jaoks oleks võinud olla see, et sinu tulevane otsene juht on kutsunud kaasa minusugused  täiesti suvalised tüübid, kellega sul tulevikus töiselt midagi ühist olema ei saa. Ok, inimene ei taha üksinda otsustada jne seega see on mõistetav. Aga see, millise elegantse iseenesestmõistetavusega üks neist tüüpidest kogu juhtimise üle võtab- annab täpselt edasi tegeliku võimuhierarhia.

Üks kandidaat oli hästi ette valmistanud, nagu õpiku järgi küsis päris häid küsimusi. Muu hulgas siis seda sama: väärtused, kultuur ja õhkkond.
Ma ei tea, mida vastab üks keskmine juht, Aga meie inimene  hakkas kohe pikaltlaialt rääkima sellest, kuidas meil on majas erinevad huvigrupid ja nende vahel on täielik võitlus ja  hõõrumine ( kas tõesti on?! selle koha peal ma üllatusin). Ja et talle meeldib öelda otse ja kui vaja, siis on ta vahel kuri, aga ta leiab, et nii ongi õige.
Mispeale teine kolleeg täiendas hoogsalt: jääb mulje, nagu meil oleks pidevalt konfliktid, Aga tegelikult pole. Ja seejärel jätkas samuti monoloogiga teemal: kui midagi ikka on valesti, siis on vaja otsustavalt sekkuda.

Ehk siis järeldus. Mitte midagi ei valetatud, kõik mida räägiti oli õige. Tegelikult, kui süveneda ja teada, tulid täiesti selgelt välja  kõik meie probleemid.
Reaalselt, aga, ma ei kujuta ette, et keegi sellest päriselt ka aru saab ning niimoodi seoseid luua ja analüüsida suudab. Ilmselt oled sa vestlejana esiteks üsna närvis ja tegeled ise peamiselt nö enda ellujäämisega.
Ja võtmeküsimus ilmselt on, kui sa ka saadki sellest kõigest aru, kas sa tegelikult sellega ikkagi arvestad. Mina pole sina ja sina pole mina, isegi kui muljele lisanduvad tuttava tuttava soovitused ja kommentaarid.
Siis otsustama pead ikkagi ise. Ja ikkagi on see risk.

7 kommentaari :

  1. Ma kirjutasin oma magistritöö sellest. Kuidas oleks võimalik personalivalikuprotsessis kandidaatide ja organisatsiooni väärtuste sobivust arvesse võtta. Valisin teema ka just seetõttu, et mu meelest on see üks võtmeküsimusi hea õhkkonna saavutamiseks tööl. Inimene võib ju olla oma töös professionaal jms, aga kui ikka seltskonda ei sobi, siis rikub see kõigi elu. Eks ma oma töös mingid kriteeriumid leidsin ka, et mida uurida ja kuidas, aga samas on selge, et intervjuu on siiski üks asi ja töine argipäev teine. Kõik asju ei küsi ka - nagu sinu väljatoodud välimuse ja rahvuse üle nalja tegemine, aga tegelikult on ka sellised asjad olulised.
    Üldiselt on see töökeskkond vist vedamise asi. Ja ehk on ka töövaldkonnas kinni, meil on enamus töötajaid introverdid, keegi eriti esile ei kerki ega tähelepanu ei otsi. Riigiametis töötades kohtasin "üle laipade" karjeriste rohkem.

    VastaKustuta
  2. Mitu punkti su loetelust - Autoritaarsed monoloogid, süüdlaste otsimised, karjumine, alternatiivide kõrvaleheitmine ilma kaalumata. Iga ebaõnnestumise taga vandenõu ja pahatahtlikuse nägemine. Välimuse ja rahvuse üle naljategemine. Spetsialistide mitte usaldamine. Ühele inimesele kriitikavaba puutumatuse andmine ning tegelike töötegijate unustamine. kõlasid mulle isegi vähem väärtuste kui puhteetilise kategooria nähtustena, rohkem tavalise ebakompetentsusena. Ebakompetentse ülemuse alluvuses võib osaval inimesel olla võimalik tööd teha, ainult et ära teha tuleb ka ülemuse töö ja sealjuures raisata aega selle peale, et ta töötegemist segab. (räägin tuttavate kogemustest peamiselt, ise olen suutnud töölkäimist vältida, kuigi isegi klientidega juhtub vahel, et nad torpedeerivad tulemust - samadel põhjustel, mis sa lugesid, peamiselt "spetsialistide mitteusaldamine". Aga kliente on lihtsam vahetada kui ülemusi, kas või juba sellepärast, et neid on nagunii paralleelselt mitu.)

    VastaKustuta
  3. Seaduste mõistes on seda probleemi sama hästi kui võimatu lahendada. Tööle võtmisel võib tõesti püüda mõistatada, kas inimene sobib kollektiiviga ja halbade isikumadustega kandidaadi välja praakida. Aga kui keegi juba tööle on võetud ja hiljem selgub, et ta on kas intrigant või näiteks aeglase mõtlemisega või alati pahur või kriitiline, siis on teda sel põhjusel samahästi kui võimatu vallandada. Eriti kui tegu mingi üksuse juhiga, kes ise on tööle pühendunud, aga võtab maha teiste motivatsiooni, nagu sa kirjeldasid. Mis alusel? Töölepinguseaduses pole selliseid vallandamise põhjusi lubatud. Tõestada, et ta ei saa oma tööülesannetega hakkama on raske. Seda enam, et kuidas saab sellistest nähtustest tema tööstiilis aimu niisuguse inimese ülemus ehk see, kel on voli teda kas korrale kutsuda või vallandada? Tema alluvate kaebekirjade alusel? Vähetõenäoline stsenaarium :D

    VastaKustuta
  4. Firma väärtused võivad olla paika pandud korporatiivsel tasemel ja nende üle võidakse spetsiaalsetel koosolekutel arutleda mitu korda aastas. See ei välista, et Sinu kirjeldatud ülivõimekas inimene ei loo asutuses hirmuvalitsuse õhkkonda. Eriti keerukas on, kui tal on reaalselt palju võimu ja sinu n-ö. hügieenivahendid on Eesti mõistes väga korralikud. Sellised, millest ei ole enam võimalik loobuda. Kummalisel kombel ei aita ka see, kui kord aastas on võimalik anda n.ö. anonüümset tagasisidet. Esiteks, mis mõttes see anonüümseks jääb?! Seda tehakse ju netis?! Teiseks on küsimused sellised, et vastused saavad jääda igal juhul neutraalseks. Vabasid välju ei ole.
    Nii et töökeskkond on igal juhul vedamise asi.

    VastaKustuta
  5. Meeldiv töökeskkond on väärtuses omaette nagu ka oskus seda luua. Paraku on teooria kohaselt organisatsiooni võimalik vaadelda eesmärkide puuna, mis on ülekantav organisatsiooni isikustatud struktuuriskeemi. Küsimus on selles, kas organisatsiooni kultuur on omanikule sama tähtis ja võrdne kui tegutsemise eesmärk. Tihti on sedasi, et loll ülemus on rahul sellega, et temale püstitatud eesmärgid ja ülesanded on täidetud, maksku, mis maksab - tema tööga ollakse kokkuvõttes rahul. Ülemuse ülemus on samuti rahul. Ning kõige tipuks on lolliks tehtud omanik, kes ei aimagi, et tegelikult oleks võimalik püstitada hoopis suuremaid eesmärke. Jah, töökeskkonda tihti alahinnatakse. Ka kõige pisem hammasratas on hädavajalik, et suur mehhanism töötaks tõrgeteta.

    VastaKustuta
  6. Palganumber on tihti see, mille järgi otsustatakse, kas antud töökoht vastu võetakse. Aga kas sellele tööle ka jäädakse, oleneb juba palju rohkem asutuse sisekliimast. Räägib inimene, kes vahetas hiljuti tööd, üheks oluliseks põhjuseks oli aeglane ja pidevalt süvenev katastroof sisekliimas. Asutuses on 10 töötajat, viimase aasta jooksul on lahkujaid olnud "kõigest" 7. Läksin sinna tööle konkreetse ülemuse alluvusse, sest teadsin, et ta on ka ülemusena inimene. Aga paraku ta lahkus tervislikel põhjustel antud ametikohalt. Tema asemel on nüüd noor, energiline, aga paraku mitte kõige arukam inimene.

    VastaKustuta
  7. Täpselt teemasse on Eveliisi tänane meenutus oma anonüümse Mutrikese perioodist:
    http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2014/12/mutrikese-lugu.html

    Ma ei tea, kas sa seda siis jooksvalt jälgisid või ei. Mina lugesin ja ei saanu aru, kuidas saab sellise juhtimisega ettevõte või selline kollektiiv üldse olemas olla.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!