# 4 tee rõõmule

#3 Kass
Kui ärkad laupäeva hommikul. Päike piilub kardina vahelt.
Kõik su lähedased on sinu lähedal ja elus ja terved.
Ja kass lööb su kaisus nurru.
Ja aega on lõputult.

See ilmselt ongi paradiis.

#3 tee rõõmule

#3 kaasmaalased
 Esituse vulgaarsus häiris mind ka originaali puhul. Aga kui ta seda tõsiselt mõtleb.
Siis. 10 punkti.
Oleks selliseid kaasmaalasi rohkem

# 2 tee rõõmule

#2 Õnne valem.
Teade, et meie töö on saanud kõrge auhinna.

Isegi mu boss, kes suudab alati igas heas hetkes leida kasvõi natukenegi halba, on väga õnnelik.
Kogu selles igapäevases kottimises ja karmis konkurentsis ülivajalik pai.

# 1 tee rõõmule

Ma otsustasin liituda Rõõmumänguga. 100 õnneliku hetke. Õnne ja rõõmu pole kunagi liiga palju. Ja ma tahan neid mäletada.
Sellepärast.

#1
Kui hambaarst ütleb sulle (esimest korda elus?!), et
"teil pole mitte ühtegi auku!".
Ja esitab seejärel arve 80 eurole: soodapesu ja hambakivi eemaldus. See viimane on küll ahhetamapanev, aga kusagil hingesopis patsutad endale ikkagi tunnustavalt õlale
... kui ma niipalju (raha) oma hammastesse panustan, siis nad ju ometi on tulevikus terved?! eksole?...:)

esimesed sõjad

Downton Abbey vaadates tekkis vajadus värskendada teadmisi esimese maailmasõja kohta. Ei viitsinud arvutit järele panna, võtsin hoopis ENE. Kirjastus "Valgus" 1987.

Tsitaat:
Maailm oli suurriikide vahel jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks, sest need olid teistest varem kapitalismi jõudnud....
Eriti aktiivset poliitikat ajasid Saksa imperialistid...

Nii armas.

S.J. Watson Ei. Tohi. Magama. Jääda

Ilmselt siis, kui raamat ilmus ja pealkiri meediast läbi jooksis- jäi see mind kummitama. Ilma, et ma oleks teadnud, millest lugu räägib, sai sest mulle nagu mingi mantra: Ei Tohi Magama Jääda.
Kuna mind on karistatud küllusliku unevajadusega, oli seda enda korrale kutsumiseks hea kasutada.

Kui see raamat lõpuks mulle lugemiseks jõudis, selgus, et lisaks unele räägib see teisest, minu jaoks ülitähtsast: mälust.
Mul ei ole mälu.
Ma pakun, et 90% mu mälestustest on omandatud, mitte ma ei mäleta neid. Need on mu peas tänu fotodele, kellegi poolt räägitud lugudele, päevikule, blogile...
Ma kardan klassi- ja malevakokkutulekuid, kuna ma ei mäleta ühegi õpetaja nime ja seiklused, mis meil olevat olnud, kõlavad mulle alati uudisena. Ma oleks nagu käinud täiesti teises koolis ja teises klassis.
Ma tean peast vaid üht telefoninumbrit: oma mehe oma.
Ja kui poleks mu ustavat märkmiku, siis ei suudaks ma teha ühtki tööülesannet ja unustaksin kõik kokkulepped ja kohtumised.
Kui peaks juhtuma, et ma oleksin mõne kuriteo tunnistaja, siis oleksin täiesti kasutu. Ma ei suudaks mitte iialgi meelde tuletada, mida ma tegin näiteks 3. märtsil 2014 kell 12. Või mis oli seljas mu vestluspartneril, kellest lahkusin 5 minutit tagasi.
See kõlab õõvastavalt.