Mulle meeldib

Mulle meeldib magada. Oma voodis. Oma padja ja teki ja madratsiga. See hetk, kui ma sirutan end välja, tõmban teki kõrvuni. Kindlasti peab mul olema midagi vastu põske. Tekk või padi või peopesa. Hommik meeldib ka. Kui avan silmad ja näen aknast taevast, pilvi ja soovitavalt päikest.

Mulle meeldib õues käia. Kõndida, jalutada. Keegi võiks mulle õues käimise eest maksta.  Ideaalis võiks see olla mets, aga park sobib ka. Peaasi, et on puud ja poleks nö süsihappegaasi. Ilm pole oluline. Mulle meeldib kiire kõnniga tekkiv vabaduse tunne, see, et tuul puhub vastu nägu. Inimesi mu ümber võiks soovitavalt vähe olla, kuna ma räägin omaette ja naeran pisikeste veidrate asjade peale…:)

Mulle meeldib vett raisata. Seista sooja dussi all ja lasta lihtsalt veel joosta.

Mulle meeldib päike. Mitte soojus, vaid päike. Päike annab energiat, teeb tuju heaks.

Valmis tööks ja kaitseks

teed ära?

(aasta 1986//87, tüdrukud)

Energia jäävuse seadus

Kes ei teaks energia jäävuse seadust, et ei kao ega teki vaid muundub ühest liigist teise. Väidetavalt on uuemate uuringutega selgeks tehtud, et energia pole siiski muutumatu suurus, mida ongi konkreetne hunnik(?) vaid energiat on veel üsna uurimata tumeenergia ja ka vaakumis oleva  näol lisaks võtta  kui puudu peaks tulema.

Miks on nii, et mõnel päeval lihtsalt energiat pole? Oled söönud-joonud, päike paistab, kõik on hästi, aga lihtsalt pole.
Eneseabi õpikud soovitavad neil puhkudel hankida energiat juurde nö sisemistest ressurssidest- olgu siis spordi või hea raamatu-inimesega suheldes, ehk siis lihtsamalt öeldes panna veri kiiremini käima, hormoonid tööle.

Mingi maailmavaate (võite kutsuda seda ka Laiskuseks) põhjal võiks ju samas oletada, et oma keha peab kuulama. Ehk on need varud mõeldud millekski ning nende ärakasutamine on vastutustundetu. Ning kui energiat on vähe, siis ei peakski ehk rapsima vaid see väsimus on millekski vajalik?

Ja et saada juurde, tuleb energia hankida ikkagi väljast. Ning siis jõuame küsimuse juurde, mis mind tegelikult huvitab: kas ajal, kui energiatase on madal, peaks lihtsalt rohkem sööma?

T. Vahter Vaba riigi tulek

Väga põnev raamat on. Loed, küüsi närides - ja siis saad järsku aru, et oot.
Ma ju tean, millega see lõppeb. Vähe sellest, ma olin täiesti olemas, elus, elasin Tallinnas....
Miks ma siis ometi sellest mitte midagi ei tea ega mäleta??
Kui Toompead rünnati, pommid plahvatasid, streigid- miitingud ja nälg (lk.59, lk 174)?  Nõus, et elasin 90. alguses suuresti õhust ja armastusest, aga tõepoolest- nälg?
Jah, ma mäletan talonge. Ma mäletan, et viisin tuttava soomlase poodi ekskursioonile. Täiesti tühjade riiulite vahele põrandale oli tehtud kena väljapanek konservidest ning purkidest. Soomlase reaktsioon oli väga naljakas.
Aga nälg? Kõikidel inimestel, keda sel ajal tundsin oli tol ajal kas aiamaa või maa-sugulased või mõlemad.
See kõik jäi mind niivõrd painama, et ma nägin vaeva ja üritasin niipalju kui võimalik taastada OMA 6 otsustavat kuud. Aga ma teen sellest eraldi postituse.

Süü ("Tõde ja Õigus")

Anton, kurivaim, viskas mulle täiega vimka. Sellist, ebameeldivalt masendavat, lootusetut  ning uskumatut  lõppu poleks ma TÕ -le mitte kuidagi oodanud. See, et Andres ei läinud Pearu surivoodile oli pisike pettumus, aga arusaadav. See, et Andres nägi jõe kuivendamise ära oli ootuspärane. Aga et Tiina ja Indrek???

Ei viitsinud internetist "õiget" vastust otsida, aga nüüd juba mõnda aega mõtisklenud selle üle, arvan, et ehk oli autoril plaanis midagi stiilis- alistumine, leppimine oma sitase minevikuga, Kõik hea on nagunii kadunud, ongi jäänud vaid stagnatsioon, häving. Lein ja süütunne, mis ei lubanud lahti lasta ja uut elu elama hakata? Et olengi mõeldud kannatama ning paras mulle?

Ja ma suudan seda mõista sinnani, et sa piitsutad iseennnast. Aga et sa seod endaga vastutusvõimetu ullikese, kes ei mõtle ega ütle sinuta – see tundub kuidagi eriliselt alatu ja isekas.
Ja pange tähele, kui elegantselt mehelik mõttekäik. Ma ei vali oma kannatuste ja süü lunastamiseks hoolitsemist teiste, näiteks oma lihaste laste eest, kes kaotasid ema ja teoreetiliselt ka isa; vaid mul on kergem ja seksikam kannatada, kui ma annan soovijale võimaluse hoolitseda MINU eest. Ta ju ise tahab ja ma olen talle selle võlgu....

avalikud naised

.. ja mehed ka, need, kes blogivad.

Kunagi, päris blogimise algusaastatel tegin katse: võtsin kaks suvalist blogiomanikku, juhuse tahtel N ja S. Minutit kümme surfamist ja info oli käes. Elukoht, töö, foto, huvialad, kus mis konkurssidel osalenud jne, kes on vanemad ning õed-vennad. Blogija S-i puhul isegi laste nimed...
See oli ausalt öeldes šokeeriv. Ses mõttes, kui lihtsalt me oleme tuvastatavad ning kui mitteanonüümne on internett.

Teine, mis mind tookord kurvastas oli see, kuidas mu illusioonid purunesid. Ma olin kujutanud neid ette hoopis teistsugustena ja see häirib mind siiani, et nad pole sellised nagu minu meelest "peaksid".
Ma sain aru, et ma ei taha teada.

Miks ma sellest kirjutan. Ühes blogis, kus kurdeti, et ei teata inspiratsiooniks olevat teksti- soovitati googeldada. Nagu ullike järgisin ka mina soovitust, ja üle paari minuti ei kulunudki, et algallikani jõuda. See tegi mind väga kurvaks.  Sest tegelikult ma ei tahtnud teada.