Rebaste rõõmud

Aasta, mil minust sai abiturient, oli Eesti jaoks keeruline, õhus kääris, ajalooeksamid jäid ära ning algasid muutused. Ilmselt oli see ajendiks, et otsustasime oma rebaseid ristida pisut teisiti, kui seni oli selles koolis kombeks. Olid valged voodilinadest toogad, orelimuusika, pühalikud vanded... lühidalt, üritasime oma tollaste teadmiste põhjal järele aimata kirikliku ristimist. Tollases kontekstis oli see niivõrd revolutsiooniline, provokatiivne, et need, kes üritasid midagi jahuda "traditsioonidest, kättemaksust ja alati on nii olnud..." jäid selgesse vähemusse.

Ajakiri 21. sajandi naisele

Arvake, millise ajakirja tutvustus see on: 
naistele, kes väärtustavad iseennast. Iseenda ja oma elu väärtustamine ei tähenda egoismi, vaid esmajoones paremat kooskõla iseenda, oma vajaduste ja tahtmistega. Oluline on teadvustada, mis elustiilis elad, mida sööd ja jood. Hoolitseda enam oma tervise ja füüsise eest. Õppida ja avastada mida tahes veel, kui see huvitav ja ihaldusväärne tundub.

Ei, see pole Cosmo. Pole ka Anne ja Stiil,  Eesti Naine, Tiiu, Naisteleht ega Naised. Isegi mitte Buduaar ega Mood. See on uus ajakiri Mari. Tervitame uue ajakirja saabumist ning soovime talle pikka-pikka iga.

Valmis tapma

Eilse "Vabariigi kodanikud" jätkuks...
Kas on midagi, mis tooks eestlase tänavale protestima ja võitlema? Kas on midagi, mis on meile nii- nii püha, et selle solvamist ei saaks andestada?
Ja olgu, kui lepime kokku, et autode põletamine pole meie kultuuri osa, siis vähemalt niipalju, et hakkaksime taas laulma? Kui ei hooli, siis ei tee see ka haiget. Me ei hooli millesti ja kellestki piisavalt, et solvuda

Mis ka saates välja toodi- üks meile püha asi on ilmselt meile sobiv tõlgendus ajaloost. Pean silmas just vabaduse, iseseisvumisega seotud osa.  Samas tundub mulle, et see on pigem oluline riiklikul tasandil. Ma ei kujutaks ette eestlast tänaval, kui mõnitataks Jakobsoni või Lembitut või väidetakse, et okupatsioon polnud okupatsioon. Seda viimast on ju tegelikult korduvalt juhtunud. Me ise ju teame, mis TEGELIKULT oli, milleks tänavale minna...?

Mina ja mina ise

Olen näinud nii mõnegi põnni suurekssirgumist. Kui mitte varem, siis lapse rääkimaõppimise ajaks on selge tema loomus. Ja see, kas on ta ettevõtlik, energiline, arglik, häbelik, agressiivne või tasane- see jääb. Täpselt selline nagu oli ta väiksena, on ta ka suurena.
Hetkedel, kui mul on liiga palju aega mõtlemiseks, tabab mind identiteedikriis. Vahe eelmise ja praeguse mina vahel tundub liiga suur. Kumb on minu tõeline mina- eelmine või praegune?
Reeglina toimuvad need "oma tõelise mina" leidmised nii minul kui ka teistel, läbi lihtsustumise ja millestki loobumiste. Sa ei suhtle enam ebameeldivate inimestega, ei tee asju mis pole lemmikud jne. Ehk siis endise asemel on vähem, mitte rohkem.
Kui su olemus ja olemine lihtsustub, siis kuidas saada aru, et see uus on just su tõeline mina,. Ning kui eeldada, et inimene ei muutu- ehk on see hoopis stagnatsioon ja mugavustsooni sumbumine. Tehes ainult meeldivaid asju mitte eneseleidmisest vaid laiskusest ning õigustades endale seda turvatsoonis olekut- "mina isega"?
Ehk peabki elu olema hoopis keerulisem ja ebamugavam ning sisemise sunniga teha ka ebameeldivaid asju?
Ja kui oled mitukümmend aastat olnud nö vale sina- kas see on siis ikka vale. On ju olnud ta üks osa sinu rollist, identiteedist. Ehk siis osa sinust.

Ideaalne valikaine

Kuna on selgeks tehtud, et koolirõõm kaob põhikoolis
Uudishimu tapetakse faktide ning tuupimisega
Kool ei mõjuta ega muuda me intelligentsust

Sellega seoses on mul ettepanek. Millalgi vanuses 13-16 - lähenemine on nagu tänapäeval kombeks, individuaalne. Kes tahab, alustab varem, kes tahab see hiljem, kellel soov- jätab võimaluse hoopis kasutamata. 
Antakse lapsele vabad aastad, mille jooksul ei pea koolis käima.

Kes tahab mängib palli, kiusab kasse või tsillib kaubanduskeskuses. Kõik huviringid on avatud. Kui vanematel on soov, siis kohalik omavalitsus tagab lastele helikindlate seintega ruumi, kus nad saavad olla soojas ja varjus. Tapmata uudishimuga lastel on võimalik konsulteerida õpetajatega.

Kunda rahva kuldne aeg

Iibis andis ühele mu lemmikteemale- miks me, eestlased, oleme just sellised nagu me oleme, juurde väga huvitava sisendi.
Kumb oli varem kas temperament või kliima?
Väidetavalt tulid eellased kohe peale jää sulamist ning arvatavasti põhjapõtrade jälgedes. Ehk siis kliima oli suht koht sama, mis praegu Lapimaal. Aitab elada, aga ei midagi meeldivat. Täiesti kindlasti olid lõuna pool viljakamad mullad, priskemad seened, rasvasemad mammutid. Ning kuna liiguti lõunast põhja, läänest itta ja sealt tagasi, siis oli üldine olukord teada.

Nii et,  äkki nad ei tulnud... vaid ehk neid aeti siia, tõrjuti, sunniti? Ehk olid nad tollased nohkarid, imelikud . Alalhoidlikud, suurema privaatsusvajadusega tüübid, kes Kesk-Euroopasse ja Siberisse "ära ei mahtunud"?