esmaspäev, 25. mai 2020

telekast

Ma vaatan viimasel ajal Gordon Ramsay Põrgulikke kööke. Ma ei teagi miks, sest kui oled üht saadet näinud, siis oled näinud neid kõiki. Alati on  köök räpane, toit disgusting, ja sisekujundus damn ja fuck. (Vabandust, tsiteerin klassikut).
Aga peamine põhjus on alati halvas juhtimises.
Mul on siiani leidmata vastus küsimusele, kes seda kõike sponsoreerib ja finantseerib, sest nähtavalt, va mõned üksikud seadmed,sponsoreid ei eksponeerita. Igatahes suurepärane abi inimestele, kes vajavad väikest finantsabi ja julgustust.
Mis mind aga hämmastab. Üldjuhul on lisaks halvale juhtimisele ka täiesti käest ära inimsuhted. On karjumist, autoritaarsust, depressiooni jne jne.
Mina saadaks pooled neist psühhiaatri juurde ja juhtimiskoolitusele. Gordon on aga lisaks sellele, et ta on superkokk, ka imehea psühholoog. Või vähemalt jääb saatest selline mulje. Erinevatel hooaegadel on erinevad formaadid, ehk siis 24 tunniga kuni paari nädalaga suudab ta inimesed korda teha.
Mulle tundub ebareaalne, et kui keegi ütleb, et hakka nüüd normaalseks. Võta vastutus ja hakka käituma omanikuna, hakka juhtima ja ole liider. Anna oma vennale/emale andeks ja hakake normaalselt karjumata suhtlema... siis. Okei, sa võid end ju kaamera ees kokku võtta. Aga kui kaua tegelikult suudad sa seda muutunud rolli täita?

Mu lemmikosa sellest saatest on "revisited", Gordon läheb tagasi kuu-kaks hiljem ja umbes pooltel juhtudel selgub, et muutus, mille nad tegid jäi jõusse ja neil läheb nüüd hästi. Ehk siis inimesed reaalselt muutusidki.
Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas see võimalik on.
Või oligi kogu depressioon ja tüli sellest, et nad olid võlgades ja ummikus ja väike pai aitaski neid reaalselt jalule?


Vaatasin filmi "Mona Lisa naeratus" mille tegevus toimub 1953 aasta USAs  ja enne seda oli seriaal Aenne Burdast sõjajärgses Saksamaal.
Me võime NSVL küll midaiganes ette heita, aga feminismi ja naiste õigustega oli siin kõll kõik korras. Tööliste ja talupoegade riik ei saanud lihtsalt lubada, et pool elanikkonnast kodus lebotab ( jah ma tean, et tegelikult polnud see põhjus). reaalses elus juhtisid riiki muidugi taadid ja naistele langes topeltkoormus. Supernäide seksismist ja reaalsest elust on film "Moskva pisaraid ei usu".. aga nii ehk naa.
Nõukogude naine tegi rahulikult karjääri, tal oli oma sissetulek ja ta ei küsinud abikaasalt luba sõiduks vennasvabariiki. Ja selles keskkonnas üleskasvanuna on teistsugust ühiskonda, kus veel viiekümnendatel on kellegi kutsumus saada mehele, kuidagi veider vaadata.
Kahju on.


Ma arvan, et ma mõtlesin välja, miks kassid plastikut armastavad. Kõrred, kotid, kausid... neil on ju mootor ja silmade põlemiseks on samuti energiat vaja. Nad vajavad selleks naftat.



kui te pole veel käinud Tallinnas Nurri kassikohvikus, siis minge. See on lihtsalt niiii... nurrr....

8 kommentaari :

  1. Ma ka vahel vaatan neid kööke ja imestan, kuidas suhted nii ruttu korda saavad. Samas nad siiski lasevad kõige hullemad loodrid ja vastalised tüübid lahti kah. Aga jah, kõik algab juhtimisest ja vastutuse võtmisest.
    Mis USAsse puutub, siis neil ei saanud mustanahalisedki vist veel 1050 ülikooligi (pole aega guugeldada praegu). Oli ka NLs rassilist diskrimineerimist, aga kui tahtmist oli, siis ülikooli sai ikka.

    VastaKustuta
  2. Nurris käidud, korduvalt. Lapsed tahavad veel, mina ei taha. On see lahti? Siis ma lihtsalt finantseerin ja las nemad käivad :)

    Äkki need köögid saavad ses mõttes korda, et inimesed lähevad lahku ja siis ongi korras? Või viskavad kõige hapuma tüliõuna kodust välja? :)

    VastaKustuta
  3. Ehk on asi selles, et mul ei ole mujal madalapalgalist töökogemust, aga kõige šokeerivamat suhtumist oma alluvatesse olen ma näinud just toitlustusasutustes. Töötasin ülikooli ajal kahes, Prantsusmaal ka ajutiselt ühes + olen kliendina kõrvalt näinud (ja loomulikult ka ajalehest lugenud) olukordi, kus omanik lihtsalt karjub teenindaja peale, kuni see nutma hakkab. Nagu täielikud füürerid lihtsalt. Alati mõtlen, et ei tea, kuidas sihukesed kodus mehe/naisega suhtlevad.

    VastaKustuta
  4. Siia sobib selline luuletus.

    Sveta Grigorjeva, "Musta pori näkku".
    https://www.youtube.com/watch?v=pwahrYm6x1s

    VastaKustuta
  5. Kahjuks,
    uuringud peavad paika,
    ellu jäävad 64..74 inimesed.
    /seda seletan hiljem/

    Kahjuks, muretsevad, loomulikult,
    nooremad inimesed, mis on loomulik,
    aga rohkem oma noorte võsukuste vanemad;)

    Kuidas sugu suudlusteta jätkata?
    Mis mõte on üldse Ülikooliharidusel,
    kui semestri jooksul suudelda ei saa?!

    Ülikoolid on ärevuses nagu üliõpilasedki.
    Rääkima gümnasistest, kes meie jätkusuutlikuse
    viimasel hetkel oma CV-sse sisse copy-paste-id
    ... igasugu asju ...

    VastaKustuta
  6. Kus katk,
    seal ka lahendus, ehk Decameron.
    Nii nagu 6 naist ja 3 meest,
    mis on meie blogi soostsium,
    enamvähem, probleemi lahendavad?

    Aasta oli siis mingi... 12.sajand...

    VastaKustuta
  7. Kusjuures ma olen selle saate "revisit" osas näinud ka seda, et siiski ei saadud käia või langeti tagasi endisesse. Ehk siis tundub, et saade polegi nii roosamanna...

    VastaKustuta
  8. ja meenutagem, et naised said Šveitsis föderaalvalimistel hääletamise õiguse alles 1971. Osalusdemokraatia miinuseks on väga suur inertsus.

    Ma ei ole seda saadet vaadanud, aga järsku on nii, et esialgu on Ramsay seal regulaarselt juures ja valvab? ja mõnel kollektiivil jõuavad selle ajaga ehk uued harjumused tekkida, eriti kui selgub, et uutmoodi käitudes on mõnusam ja läheb paremini.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!