Me otsime töötajat.
Laekunud on seitse avaldust, aga pea ükski neist ei kõlba. Räägib otsija.
Kõigil on ainult B1 keeletase, kaks tundusid enam- vähem. Need kutsusin intervjuule, Loodetavasti vähemalt üks neist sobib.
Kuidas nii, imestan mina. Me ju käisime töömessil, saime sadu cv-sid. Ise rääkisin päris mitmega, olid täitsa tegusad ja normaalsed.
Usu mind, räägib otsija. Ma olen need cvd sada korda läbi lapanud, sealt ei ole mitte kedagi võtta.
Ja enamik on üle viiekümne.
Kui vana sa ise oled, narrin.
46, vastab ta.
Mida sa arvad, mis sinuga nende nelja aasta jooksul nii pöördelist juhtub?
Aga ikkagi.
Ma olen täielikult alahinnanud paljureklaamitud ja räägitud koolitust, kuidas kirjutada oma cvd. Aga tuleb välja, et see on kunst.
Vana tarkus on see, et sa ei peaks mainima oma ega laste vanust. Hea ei ole ka info selle kohta, et oled olnud pikalt töötu (puudub tööharjumus), et oled vahepeal teinud oma ettevõtte ( ei keskendu tööle), oled töötanud ühes Eesti rikkamais ettevõttes (harjunud kõrge palga ja vähese tööga). Keeleeksami tulemuse võiks jätta kirjutamata, vaid kirjutada cv eesti keeles ja lasta mõnel tuttaval eestlasel see üle vaadata, et poleks vigu.
Nädalajagu hiljem kuulasin ühe uuringu tulemusi. Muuhulgas, nagu ikka, tutvustati metoodikat. Valim oli vanuses 15- 60.
Aga edasi, küsin mina.
Vanematelt ei saa adekvaatseid vastuseid, ütleb ta mulle.
Kas te teate, kui palju on Eesti elanikkonnast 37+ vanuses inimesi. Mina tean. 52%
Kas teate, millist vanuserühma on kõige rohkem? 52- 70 aasta vanuseid. Ja see on vanusegrupp, kes kulutab kõige rohkem.
Need andmed on pärit avalikust Statistikaaameti andmebaasist.
See on nii naljakas ja arusaamatu, kuidas meie eelarvamused ei jäta meid ka siis, kui me ise need oleme. Naised ei vali naisi. Keskealised ei vali keskealisi.
Ilmselt on muutused olnud kiiremad, kui me suudame neid tajuda.
Neljakümneviiestel on täna täiskasvanud lapsed. Kolmekümneviiesed pole veel lapsi saanud, või on nad koolieelikute vanemad.
Eakamas grupis ei oska ma piiri tõmmata, kuna seal hakkavad mängima ka tervis ja hoiakud. Kuid väita täna, et 65-ne on tudisev surmaeelik, saab väita vaid rumal või pime.
Ma loen ja kuulen ja näen sellest, kuidas ettevõtted otsivad inimesi, aga ei leia.
Ja ma loen ja kuulen ja näen, kuidas inimesed töötavad valel kohal. Kuidas inimesed ei leia tööd. Kuidas inimesed töötavad välismaal, sest Eestis ei saa. Kuidas inimesed on saanud hariduse, ja kogemused välismaal. Ja mitte keegi ei vaja neid.
Kuidas neid ei võeta tööle, sest nad ei... sobi.
On töö. On inimesed, kes tahaks seda teha. Aga nad ei saa omavahel kokku. Miks see niimoodi on?
Ma olen praegu kirjutanud peamiselt eelarvamustest. Aga see ei saa ju olla ainult see.
Kes meil siin kirjanikud olid. Kirjutage üks ulmekas sellest, kui tehtaks nullpunkt. Kõik inimesed Eestis läbivad IQ, EQ, kutsesobivus- jne testid. Ja nad paigutatakse õigetele kohtadele.
Sina ei sobi poliitikuks, sest oled rumal ja ahne. Aga sinust saaks hea müügimees.
Sina ei ole hea tippjuht, sest sus puudub empaatia ja vastutustunne, aga masinate peal oleksid ideaalne.
Sina ei peaks keevitama, vaid sul on annet ja ressurssi hoopis muuks.
Huvitav kas siis muutuks maailm paremaks.
Ma ei usu, et kõik noored unistavad ja sobivad ainult pehmetele valdkondadele. Ma arvan, et nad lihtsalt ei tea. Et neil on olnud nõme õpetaja. Või pole üldse olnud õpetajat. Või pole neil aimugi, mida mingi valdkond endaga kaasa toob ja pakub.
te toote mulle nüüd kindlasti näiteid klassikast, kreekast. Et ei toimi. Ei toimi see, kui igale inimesele leitakse võimetele vastav rakendus. Sest lisaks on meil ka unistused, ambitsioonid, kired.
Mis ei ole korrelatsioonis võimetega. Ei tarvitse olla.
Aga ma ei tea.
Mul on nii kahju endast ja väga paljudest oma tuttvatest. Kes tahaks ja oleks, aga pole võimalik.
Ja neist, kes vajavad ja otsivad. Aga ei leia.
PS. kas te mäletate blogijat Ieska. Mul on tema lugu siiani väga hingel. Ieska, kui Sa loed seda. Anna teada, kuidas see lugu lõppes. Kas leidsid oma võimetele rakenduse?
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
Ka siin jäi silma üks eelarvamus :) Sa kirjutad "Sina ei sobi poliitikuks, sest oled rumal ja ahne. Aga sinust saaks hea müügimees." Ilmselt oleneb see valdkonnast, ma töötan müügimeeste kõrval üle 10a ja see töö, mida meie omad aastast aastasse teevad on kaugelt midagi sellist, mis sobiks ainult rumalatele ja ahnetele. NAd sõna otseses mõttes kogu aeg õpivad. Ma olen korduvalt pidanud oma eelarvamused ses teemas ümberhindama ja no respekt! Lihtsalt vahekommentaariks :)
VastaKustutaMuidu olen igati nõus, inimesele tuleks otsa vaadata ja suhelda. Võimalus anda ka kui aega ja soovi on. Ma tean 50st kõrgharidusega inimest, kes väitis hiljuti, et on lõpuks ometi leidnud mõnusa töö (valvur raamatukogus, sh öövahetused!!!) ja sama aastakäigu prouat, kes lükkas oma põhitöö (rahvusvaheline ettevõte, mitte lihtsalt spetsialisti töö) kõrvalt käima täiesti toimiva ja eduka väikefirma, koolitab end pidevalt. Hämmastav energia ja motivatsioon, ja milline kontrast võrreldes valvuriga... Nii et üldistada ei tohiks mitte mingil juhul aga seda kahjuks tehakse...
ma tegelen ka ise müügiga :) nii et... :) :)
Kustutaaga jah, iseenesest on Sul õigus. Me olemegi kõik ühed eelarvamused
Mul firmas on unelmate meeskond - vanim 68 ja noorim 45, abi-ja ajutist tööjõudu arvestamata. Ja teine aspekt - oluline osa eratellijatest on pensionärid, st. 60 +
VastaKustutaPraktika on tõe kriteerium:P
Nullpunkti võiks teha mingis ca 30 km raadiusega kohas, muidu juhtub nii, et ... keegi sobiks ideaalselt õpetajaks Ruhnu saarele, aga kogu väga väärtuslik muu elu on näiteks Peipsi ääres. Või midagi sellist. Et töö pärast kodu vahetada, peab see ikka täiesti erakordne töö olema või vähemalt erakordset palka sisse tooma. Kui meil oleks üürijate ühiskond nagu Saksamaal, siis ehk veel ... kuigi sakslased arvavad, et ka üürikorter saab olla kodu ja üürimine on pikaajaline olukord, mitte hädalahendus paariks aastaks (või väga noortele), nagu mina arvan.
VastaKustutaTäitsa mõtlemapanev lugu. Ma ei tea miks on arvamus, et kohe kui 50 saad, oled valmis imbetsill?
VastaKustutaOtsisin hiljuti pikalt tööd. Spetsialistina. Päris pika töökogemusega olen kusjuures. Peamised komistuskivid tööle saamisel olid mu haridus ja laps. Haridusega on see jama, et on kaks kõrgharidust. Kõige edukamalt läinud konkursil öeldi otse, et oled korduvalt koolis käinud, äkki lähed jälle... Ja kord küsiti, et ega ma lähema paari aasta jooksul veel lapsi saada ei kavatse? Vastasin eitavalt. Seepeale arvas ettevõtte juhataja, et sellist asja küll keegi lubada ei saa. Aga miks sellist asja siis küsida?
VastaKustutaÕnneks leidus siiski koht, kus minu eelnev töökogemus oli boonuseks, liigne haridus ei häirinud kedagi ja isegi lasteaialapse olemasolu sain andeks.
Seda kultuslikku suhtumist, et peale 50 (tegelikult juba tiba peale 40seid ootab sama suhtumine) oled tööturujaoks väljasurnud, olen ma kohanud erinevate nõupidamiste laudade taga. Olen alati küsinud, et kas pean ruumist lahkuma või eksponeeritakse mind kui näidist? Selle peale on tavaliselt vaikus, et einoo..., me ei mõtle sinusuguseid.
VastaKustutaIgatahes väga kummaline trend on see ja üsnagi Eestile omane. Pole midagi sellist nn vanas Euroopas kohanud. Kes siis selle töö kõik ära teeb, mis meie vananevale ühiskonnale vajalik on?
Teagi, kus see kummastav ajupehmenemise ajapiir ja ealisellt tingitud suutmatus tekkinud on. Ehk mingi lastehaigus, mis üle läheb?
Ja siis see igisemine, et üleõppinud või ülekvalifitseeritud. Mis jutt. Elu ongi arenemises ja miks ei võiks inimene erinevaid asju õppida või erinevad tasemeid läbida? Kas teadmised või oskused takistavad töö tegemist? Ehk on see tööandja hirm, et näeb või saab aru rohkem, kui vaja oleks?
Peaks kokku korjama need, kes nn üle on ja rakendust ei leia ning siis mõtlema selle üle, mis olemas on ja ise rakenduse kasutamata ressrussidele? kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...
Mhmh, vanas Euroopas pidi olema pigem gerontokraatia ja just noortel on raske kohta leida.
KustutaEi pea isegi vanasse Euroopasse minema. Leedus noorena juhtivale kohale saada tundub ka suht utoopiline. Vähemalt ma näen kogu aeg pigem keskealisi ja vanemaid, mitte et see halb oleks.
VastaKustutaHiljuti ETVs oli saadet, kus esines volinik Pakosta. Ma olen kergelt eelarvamusega olnud võrdõiguslikkuse kontekstis aga vot siis ma kuulasin. Tööandja ei tohi küsida intervjuul laste kohta, samamoodi ei pea sa CVsse panema lapsi.