esmaspäev, 2. märts 2015

Jonas Jonasson Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi Kuninga

Täiesti napakas raamat.
Ja ilmselgelt ei olnud ma selle lugemiseks õiges konditsioonis. See eeldab sillerdavat merd, valget liiva ja rohkeid klaasikesi kokteile sinna kõrvale. Ning seda, et sa ei mõtle ega juurdle.
Mul oli hall Eestimaa talv ja tonnides stressi.

Jonasson meenutab mulle Kivirähki. Ma ei tea, kuidas seda stiili nimetatakse: võetakse tuntud tegelased ja pannakse need suvalistesse olukordadesse ja lugudesse. Kuna Kivirähki tegelased on tuttavamad kui peaminister ja kuningas mistanimioligi, siis Kivirähk kõnetab mind rohkem.
Selle stiili ühiskonnakriitilist osa ma mõistan. Enese ja oma riigi üle naermise võime peaks näitama adekvaatset enesehinnangut. Konkreetses raamatus- a la et inimröövi eest saab Rootsis 2 aastat ja kiivrita sõitmise eest 15, on piisavalt utreeritud, et juhtida tähelepanu riigi prioriteetidele, väärtushinnangutele jne.
Ma saan ka aru selle mängu ahvatlusest: võtta inimesed ja panna nad enda loodud reaalsusesse. Kujundada nende saatust. Ja soovi korral maksta kätte nõmeduste või siis vastupidi, tunnustada meeldivate tegude eest. Luua läbi mõne isiku teatud tüpaazi koondkuju, üldistades sellega ühiskonnas juhtuvat.
Segadus tekib minus siis, kui mõtlen, et tegemist on reaalselt eksisteerivate inimestega. Mul on nendest tegelastest ja inimestest natuke kahju. See on ikkagi kirjaniku subjektiivsus, mis paneb nad laulu sisse ja nende ümber mingit lugu luues kujundab paratamatult nende mainet.
Ja sa ei saa mitte midagi selle vastu teha.


Ilmselgelt ma praegu ületähtsustan meediat, aga lihtsalt näide. Juhan Parts Mart Juure följetonides vs Savisaar, kes on tõstetud lausa antiikkangelaseks.
Ma jõuan taaskord ajakirjanike ja loomeinimeste vastutuseni ning enesekontrollini, selleni, et nad minu meelest ikka väga sageli ei taju seda, milline on sõna ja visuaalmeedia jõud. Ning milline nende vastutus.
Las jääb.

Jättes kõrvale konkreetsed persoonid ja mõeldes selles raamatus lõbusa huumoriga ülelibisetud olulistele ja traagilistele sündmustele. Ma ei tea, kas sellise stiili kasutamise õigustuseks ja eesmärgiks võiks olla näiteks see, et kaasata laiemaid masse ja panna neid huvituma tõsisematest teemadest? Et loed naljaga pooleks inimõiguste rikkumisest ja hakkadki uurima täpsemalt Lõuna- Aafrika apartheidi kohta?
Ma millegipärast ei usu, et see niimoodi töötab.
Kui sinu laps näeb kuidas Jerry Tomile sangpommiga vastu pead virutab, kas ta ütleb siis " Ai. Vaene Tom" või naerab laginal. Ma olen pigem see esimene. Ma ei suuda võtta lugu, muinasjuttu lihtsalt loona.

Huumor ja tähtsate asjade üle naermine on oluline. Lihtsalt see piir...
See, kus naljast saab midagi kehvemat. Kas enese upitamine kellegi arvelt, või teadlik või mitteteadlik haigettegemine või veel midagi muud.. Selle piiri asukoha määramine on minu meelest väga keeruline
Ma võin vabalt visata enese ja enda jaoks tähtsate asjade üle nalja. Aga kui seda teeb keegi teine... siis peab see olema äärmiselt maitsekas, delikaatne, tajutavalt kaasaelav ja positiivne...
Kriitilistes olukordades on tõsiste asjade üle naljatamine oluline: asjade võtmine huumoriga pisendab nende tähtsust, devalveerib, võtab pinged maha.  Aga see on siseringi privileeg, mille üle teistel pole asja.

See viimane on mu meelest ka viimatiste skandaalide (nt. Holokausti näitus, islamikarikatuurid, Tujurikkuja Estonia ja ujumisšketsid) põhjuseks.  Jah, meil on sõnavabadus,  ning ma hääletan alati selle poolt. Kuid see, kas seda sõnavabadust peab katsetama ning testima just nende vahenditega, on minu jaoks küsimus.

Ehk siis mu pika jutu lühike mõte on selles, et ma tegelikult ei saanud sellest raamatust aru. Kui lugeda mõtlemata ning süvenemata . Jah, siis on naljakas. Miks mitte.
Jah, ma naeran samuti juudi-küüditamise-neegri-homo-jumala ja allahi-naljade üle. Süvenemata.
Aga kas nii on ka õige ja õiglane.
Ma tegelikult ei tea. Ju sellele küsimusele polegi päris õiget vastust.

vahel on piip lihtsalt piip.


1 kommentaar :

  1. mul on selle kirjaniku puhul hakanud kahju isegi neist tegelastest, kes ei ole pärismaailmast oma nime all raamatusse tõstetud. peamiselt sellepärast, et kirjanikul endal justkui ei oleks neist kahju ja siis pean mina selle töö ära tegema.

    aga on olukordi ja inimesi, kus selliseid asju on nähtavasti vaja. ma kinkisin lähedasele inimesele aknast välja hüpanud 100-aastase jutu poessirvimismulje põhjal; pärast lugesin ja hakkasin põdema, mida ma küll teinud olen. aga selgus, et raamat aitas ta mingist mustast august läbi, andis eluisu tagasi või umbes nii. läks õigele adressaadile järelikult.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!