Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 5. märts 2015

Hala

Mingi sada aastat tagasi tegin tööle saamiseks testi. Ilmselt olid vastused triviaalsed- tööle mind võeti, ainus, mis mind tookord üllatas ja mida siiani mäletan, on väide, et mul olevat väga hea stressitaluvus.
Kõik need järgnevad sada aastat olen ma selle teadmisega elanud. On muuga kuidas on, aga stressitaluvus on mul väga hea. Test ju ütles nii.
Mingid viimased aastad on mu usk hakanud murenema.
Sügisel võttis kolleeg depressioonile haiguslehe. Mina olen järgmine, mõtlesin.
Aga depressiooni mul siiski pole. Ma olen selleks liiga kohusetundlik ja tubli. Mu aju on minust tugevam.

Internet on aidanud leida diagnoosi valudele rinnus ja kroonilisele düsbakterioosile. Ikka stress.
Eile sõitsin mööda teed ja mul tulid pisarad silma. Kuuseheki pärast. Mul hakkas kahju neist pügatud kuuskedest.
Ilmselgelt ei ole see normaalne.
Ma olen hakanud inimeste peale karjuma ja ka mu viimased blogipostitused näitavad, et nii ei saa.
Aga ma ei suuda.
Arsti juurde minek on veel suurem stressor.


Sa pead suutma järgmiseks kvartaliks aja kinni panna, töölt minema nihverdama. Otsima parkimiskoha. Mul pole veel kunagi õnnestunud saada vastuvõtule kokkulepitud kellaajaks. Istud seal ooteruumis ja vaatad kuidas aeg ja parkimisraha tiksub. Tunned süüdi tööandja aja varastamise eest ning vastamata meilide ning kõnede osas.
Siis kabinetis väsinult arvutisse põrnitsev arst. Pilk, mis kinnitab, jah, sa oled simulant.
Ja teadmised, mida sa nagunii teadsid.
Mida rohkem saaks ta teha või öelda?

Ma teen ja tean seda kõike nagunii. Käin õues ja liigun, söön palju vitamiine ja antioksüdante, magan nagu tavaliselt, st lõpmatult palju. Ma olen vastu võtnud kõik ürituste-kohtumiste kutsed. Kollektsioneerin positiivseid inimesi ja emotsioone. Isegi kinos käisin. Ainult Savisaare muusikalist loobusin.

Ma tean, mis mind aitab.
Energia.
Energia, mis annaks jõudu mõtted ümber programmeerida, end kokku võtta. Energia, mille saaks suunata tegutsemiseks.
Aga mul puudub vähimgi idee, kust hankida legaalseid erguteid. Suhkur ja kofeiin pole just mu lemmikud ja ega eriti aita ka.
Kust saada energiat??

16 kommentaari :

  1. Elad Tallinnas? Oled sisse kirjutatud?
    Pöördu sinna:
    http://www.eluliin.ee/index.php/tallinna-psuehholoogiline-kriisiabi

    Peaks saama veits rutem; ja neil on vastuvõtt kella kaheksani õhtul. Tallinlane saab seal aastas kuni 10 korda tasuta, või nii ma vähemalt mäletasin. Parkimiskoht on jah iseasi.

    VastaKustuta
  2. Depressioon ei pea olema tingimata- ma ei tule voodist välja ega taha midagi teha- tüüpi, iga asja peale nutmahakkamine ja äärmine kurnatus on samamoodi depr-i tunnused.
    Mu meelest oleks kõigepealt puhata vaja. Ergutid- ükskõik, kas legaalsed või mitte, kurnavad ju energiavarusid veelgi, need tulevad organismi enda arvelt.
    Muidugi puhkamist on kergem soovitada, kui teha. Tegelikult saab depressiooniga mitu kuud haiguslehte võtta, tuleb lihtsalt teha eneses see otsus, et nad seal tööl tegelikult saaavd hakkama küll ilma minuta.
    Jõudu sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kõik on õige. Et energia jäävuse seadus jne.

      Aga põhimõtteliselt ja retooriliselt. Kui ma tahaks kogu energiabilanssi suurendada, kas see ikkagi oleks võimalik?
      Kui keegi selle välja mõtleks, siis annaks küll Nobeli preemia:)

      Kustuta
    2. Minule tundub, et teatud energiatase on inimesele sündides kaasa antud. Mõni tõesti kogu aeg sebib ja askeldab ja jõuab, teine vajab aega pingutuseks ja aega pingutusest taastumiseks.
      Minule ei anna miski rohkem energiat, kui bodybalance keset tööpäeva. Kahjuks südametunnistus ei luba selliseid energiapause eriti sageli korraldada.

      Kustuta
  3. Koduseks raviks aga: magneesium, kui tabletid ei aita, siis jalavannina, D-vitamiin, raud, ingver, vürtsid ja maga välja.

    VastaKustuta
  4. Lugesin just täna sellist juttu - äkki saaksid kuidagi näpud mulda... Kasvõi aknalauale? http://www.gardeningknowhow.com/garden-how-to/soil-fertilizers/antidepressant-microbes-soil.htm

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul clickandgrow kasvab:)
      aga link oli küll väga intrigeeriv:) mine sa tea, ehk ongi nii....Väga paljud inimesed ju kinnitavad, et mullas sonkimine teeb õnnelikumaks.

      Kustuta
  5. Ma võin rääkida, kust ja kuidas mina energiat saan. Loodan väga, et see ei kõla targutamise ega tänitamisena, vaid keegi saab siit hoopis mõne mõtte. Esiteks toit - suhkur ja kofeiin menüüst välja, roheline salat, idud ja puuviljad asemele. Mina idandan ise mungube, väga maitsvad ja lihtsad, ja aknalaual kasvab kress-salat, mille kasvatamiseks pole mingit mulda vaja - võta tükk marlit, murra mitmekordselt kokku, tee märjaks, puista seemned peale ja kasvab selline tore salat, et muudkui söö ja imesta. Sügisel hakkasin võtma kalamaksaõli. Algul tekitas see mul kõrvetisi, aga siis lugesin kuskilt foorumist, et seda peab segama natukese piimaga ja sellest oli abi. Paistab, et mina olen üks neist, kellel tekib hooajastress D-vitamiini puudusest, sest sel talvel jäi mul tavapärane kaamos vahele. Teiseks keha - hommikvõimelda meeldib mulle nagunii, aga keset talve avastasin sellised kentsakad harjutused: http://kohalolu.com/tiibeti-hormonaalne-voimlemine/ ja nüüd olen neist vist sõltuvuses, teen neid vähemalt üle päeva ja olen unustanud, mis on lõunane unisus (istuva töö tegijana olin sellega alatasa hädas). Kolmandaks värske õhk. Iga päev võiks vähemalt pool tundi jalutada, eriti kui päike paistab (seesama D-vitamiin). Ja neljandaks võiks tõesti leida võimaluse ja kas või nädalalõpuks mõnda sanatooriumisse sõita. Veeprotseduurid lõõgastavad enamasti väga hästi, lõõgastunult on kergem välja puhata ja kui väljapuhanult tuleb ka energia. Kui vesi ei meeldi, siis meeldib ehk päike? Hispaanias pidi praegu olema 30 kraadi sooja...
    Ma annan endale aru, et kui stress on juba kujunenud millekski tõsisemaks, näiteks depressiooniks, siis ei pruugi sellised kodused vahendid enam aidata, vaid on vaja meditsiinilist sekkumist, aga tahaksin südamele panna, et ennetustöö on väga tähtis ja kui me ise end ei hoia ega poputa, siis teised seda ka ei tee. Ikka see vana tõde, et enne endale lennukis mask pähe ja siis lapsele... enne enda vajadused, siis on energiat ja jõudu ka ühiskonnale ja perele anda.
    Kõlab vist ikka targutamisena, andku blogi autor mulle andeks!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei kõla. Vastupidi, ma sain mitu head mõtet, mida katsetada. Tänan!

      Kustuta
  6. Loen ja leian - oh kui tuttav! Kõigepealt on ähmane arusaamine, et midagi ei klapi hästi, väsimus, nutt tuleb peale... Siis tuleb eitamise faas, see võib teinekord väga pikk olla: "Aga depressiooni mul siiski pole. Ma olen selleks liiga kohusetundlik ja tubli. Mu aju on minust tugevam." Kui siis hästi läheb, jõuab lõpuks kohale ka mõistmine, et abi on siiski vaja. Nüüd tuleb kõige raskem osa - järjekindlus abi otsimisel. Vähe on neid, kes saavad n.ö. "korda" esimese arstilkäigu järel või esimese ettejuhtuva muu teraapia abil. Enamasti jääb sellest väheks. Nagu natuke aitaks, aga... Vot see on see hetk, kus tuleb ennast kokku võtta ja nagu kevadine kärbes peaga vastu klaasi peksta, ainult selle vahega, et otsid järjest uusi aknaid. Lõpuks leiad akna, mis on lahti. Tuleb kuulata kõiki võimalikke soovitusi, millest teised on abi saanud ja võimalusel järgemööda proovida. Iga inimene on isemoodi ja pole olemas üht retsepti, mis töötab kõigi jaoks. Tihti on töötav ravi kompleksne - alates toitumisest ja kehalistest harjutustest, igapäevasest värskes õhus viibimisest jms ja lõpetades näiteks nõelraviga.

    Ma olen selle läbi teinud. Alates tablettidest. Jõudsin lõpuks aroomiteraapiani, millest sai pöördepunkt paremuse poole. Teiseks oli väga suureks abiks töökoha vahetus.

    Jaksu!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Töökohta tahaks vahetada küll, aga see on ühe teise ja pikema postituse teema.
      Eestis pole mitte ainult tööjõu ja töökohtade puudus, vaid ka (normaalsete ja atraktiivsete) tööandjate puudus.

      Kustuta
    2. Tõsi ta on. Minulgi võttis vanasse kohta avalduse esitamine mitu aastat aega, avalduse esitamise ajaks ma ei olnud uut kohta veel leidnud, aga lihtsalt piir oli ees, enam ei suutnud jätkata. Uuele tööle sain 2 kuud hiljem. Umbes pool aastat peale vanast kohast lahkumist sain aru, et olen lõpuks terve, väljapuhanud ja on energiat ning tahtmist hommikul üles ärgata ja ometigi teha midagi toredat.

      Kustuta
  7. Kõrvetav kirg, süüdimatult suurejooneline, elusamast elusam...
    Nii on!:)
    Tabletid, idud ja sport on asendusained ja -tegevused, elamine on tähtsaim!

    VastaKustuta
  8. Kui pole energiat, ei tule ka kirge. Nii paraku on. Tabletid, idud ja sport on kire tekkimise võimalus, eeldus, mitte aseaine.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!