Iga päev, kui aega saan, vaatan neid pilte, loen neid lugusid.
Ja kurvastan.
Ma ei tea, kes neid tekste kirjutab, aga ta teeb seda pagana hästi. Kohe nii hästi, et ma olen mõned neist lehtedest juba oma uudisvoost kustutanud,
Lugege näiteks seda lugu
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.841845182543444.1073742236.151912581536711&type=1
Pole võimalik alustada iga hommikut pisaratega.
Pole võimalik võtta enda juurde elama kõiki maailma kodutuid loomi.
Ja ma ei saa kogu oma sissetulekut kodututele loomadele annetada.
Masendav on, kui palju on kodutuid loomi.
Ma lugesin eilsest Ekspressist, et mu numeroloogiline elutee märk on selline, et minust ei saagi kunagi liidrit ja tugevat juhti. Aga kui mul see oleks, siis tahaksin sellega tegeleda küll. (Ja ärge kommenteerige, et esoteerika ju ei takista jne. Ma tegelikult tegin ju nalja. Tõsiselt rääkides pole mul aega. Ma toetan rahaliselt. Ja ei välista, et ükskord lähitulevikus löön ka reaalselt käed külge)
Näiteks sellega, et loomatoitude märgistus oleks sama täpne kui on inimestel. Sa näed ja tead mida ostad. Täna pole võimalik ( vähemalt kassitoidul) välja lugeda, palju sisaldab see näiteks liha.
Kiibistamine muudeti kohustuslikuks, kuid nagu ma aru saan, siis ühine andmebaas puudub siiani. Ma ei tea, kas oleks abi ehk hoopis kohustuslikust steriliseerimisest- kastreerimisest. Vabastuse võiks saada vaid tõutunnistusega loomapidajad. Kuigi, ka see pole garantii- neist lugudest on läbi käinud ka siniverelised... ka neid jäetakse maha.
Ehk pole see eetiline, aga ma ei pea eetilisemaks ka elava hinge, ei looma ega lapse hülgamist. Ja vastutustundetut sigimist- sigitamist.
Vägivallast ja piinamisest ma ei räägigi.
See inimkonna vägivaldsuse doos, mis ma neist FB lugudest igapäevaselt saan, on pisut suur, aga sunnib sind iga päev mõtisklema teemal, miks on inimesed nii julmad.
Ma vaatan telekast seriaali Derek, mis räägib ühest Briti hooldekodust- vanadekodust. Neil on selline traditsioon, et aeg ajalt tuuakse vanakestele külla koerad- kassid. Kellega saab siis mängida ja neid silitada, kuidas keegi soovib. Imehea mõte mu meelest. Ma kahtlustan, et meie vanadekodus seda ei toimu. Ja tänapäeva lapsed on nii allergilised- kuigi see oleks imeline mõte ka lasteaias kasutamiseks,
Mäletate, vanasti olid koolides elavnurgad. Kindlasti polnud nende merisigade ja kilpkonnade elu just suurim lust, aga lastele andis see kindlasti teatud oskused ja võimaluse näha ja tajuda elavaid loomi.
Vahel ma mõtlen, et tegelikult võiks olla kontorites oluliselt rohkem loomi: kodus on su kassike- koerake nagunii 8 tundi üksi. Miks mitte keerata see vastupidi: olla loomadega koos 8 tundi tööl ja jätta nad ööseks üksi. Magama.
Kardetavasti ei muudaks ka need meetmed inimesi empaatilistemaks ja ei välistaks suhtumist, et "tiine loom on oma hädas ise süüdi ja tema koht on nüüd tänaval". Aga see võimaldaks pisut rohkem " ära paigutada" kodutuid loomi. Neil oleks oma kodu ja koht ja inimesed.
Tasuks ju kaaluda?
Tõesti hästi ja südamega kirjutatud lood!
VastaKustutaMina ei suuda neid lehti jälgida, sest kassi ja koera ametikohad kodus on täidetud (koer ongi varjupaigast võetud) ja peale rahalise abi midagi teha ei saa.
Meie kohalikus vanadekodus küll tean, et on koertega käidud. mitte küll pidevalt, aga mõnikord siiski on. Kindlasti tasuks seda teemat edasi arendada.
Kui korraks astuda sammuke eemale ja vaadata üldist pilti, siis vb olen ma ülekohtune, aga kõige suuremad loomade piinajad on tõuaretajad, kes inimegode ja raha eesmärgil treivad niigi kodutute loomadega ülekülvatud maailma sihilikult loomi juurde. Et jah, ühelt poolt vaadates on inimene paha, kui ta loomast loobub ja ühiskond peab sellist inimest südametuks. Samas kui teine pesakondade kaupa toodab uusi loomi, kellest enamus ei vasta "nõuetele" ning lähevad nö "vasakule". Ok, võimalik, et osad antakse headesse kodudesse, aga see ei muuda fakti, et olukorras kus on ilmselgelt loomade üleküllus, toodetakse neid rahalisel ja mingite väärastunud inimarusaamade tõttu juurde ning vähendatakse võimalust, et juba ilmas ringi tatsuv loom leiaks endale kodu, kuna sinna on popim võtta mõni miljonite pesakondade tulemina saadud isend. Isend kellele siis kulutatakse nii palju ravimeid, lisaseadmeid ja muid "asju"...samas kui loomad on reaalselt olemas ja ootavad varjupaikades kodusid. Ning see näpuotsatäis raha, mis suuremate kennelite poolt aeg-ajalt heategevusse antakse ei korva neid lõputuid "toodetud" pesakondi.
VastaKustutaKui mõelda, et ühes Eesti mõistes suures varjupaigas võib olla kuskil saja looma ringis ja näiteks Tallinnas on 400 000 inimese ringis, siis....tegelikult ei tohiks olla probleem lahendada kodutute loomade hulka. Aga ainult steriliseerimine ei aita - kuna raha eest toodetakse loomi ju pidevalt juurde. Ei ole minu teha, aga ma lõpetaks ära loomade tootmise ideaalse kõrvapikkuse eesmärgil ja suunaks rahad olemasolevate loomakeste elu parendamisse.
Ma pole tõuaretusteemaga väga kursis, aga see, mida kirjutad kõlab loogilisena ja nõustun kindlasti,
VastaKustuta