reede, 13. märts 2015

Parim töökoht

Rahvusvaheline suurfirma.
Loomulikult, väga palju sõltub omanike taustast ja rahvusest. Ehk. Kõik sõltub inimes(t)est.

Kuna suures firmas on inimesi palju, siis ilmselgelt on vaja nendevaheliseks kommunikatsiooniks luua süsteem. Ühel hetkel avastad, et sul on küll väga-väga kiire, aga see aeg on täidetud tabelite, graafikute täitmisega, Uute süsteemide ja maatriksite leiutamisega, Memode ja powerpointide lugemise- tegemisega. Ja koosolekud-koosolekud-koosolekud.
Hullult tekib juurde pesudotegevusi, mida tehakse selleks, et õigustada oma ametikohta või mitte uppuda rutiini või siis lihtsalt sellepärast, et inimesi on nii palju.


Suurel firmal on üldiselt ka raha rohkem. Positiivne tulem on koolitused, hindamisvestlused, töötingimused, üritused.. negatiivsem see, et kuigi hommikust õhtuni räägitakse efektiivsusest, hakkab süsteem iseennast sööma. Numbrid on suured, kulutused ja investeeringud suured. Kõik on automatiseeritud ja reglementeeritud ja inimene unustab sageli terve mõistuse ning selle, et kui süsteem eksib, tuleks võtta lihtsalt telefon ja asi korda ajada, mitte ignoreerida.
Reeglid ja rutiinid hakkavad pärssima arengut, muudavad süsteemi jäigaks.

Mängureeglid on paigas. Ja see on omamoodi hea. Sa ei pea põdema palgatõusu pärast. Kõik teavad mida nad tegema peavad ja üldiselt ei tee kriipsugi rohkem.

Kui väikeses firmas võib juhtuda, et tööle võetakse hariduseta inimene- tema oskuste, suhtumise  või siis sellepärast, keda ta tunneb. Siis suures firmas on reeglina tööl kvalifitseeritud ja haritud inimesed. Kuna konkurss on suur, siis kannatab valida ja riisuda koor.
Töökohti on palju ja see annab võimaluse firmasiseseks karjääriks. Ole ainult ise tubli.
Lisaboonus, kui firma on rahvusvaheline. Kogemus, kuidas erinevus tõepoolest rikastab, kuluks tegelikult ära igale eestlasele.

Suurim miinus ja pluss samaaegselt, on firma suurus. Suurte laevade pööramine võtab aega. see on paratamatus. Ning mind on see viinud rohkem kui korra motivatsioonikriisini- sa teed ja teed, aga midagi ei muutu. Sest Riias/ Stockholmis/ Brüsselis öeldi nii. Ja nii on alati olnud.

Huvitav on see, et pole vahet, kas tegemist on väikese, suure või keskmise ettevõttega. Kui kaardistatakse ettvõtte probleeme, siis täiesti kindlasti joonistatakse tahvlile kaks teemat: info ei liigu! ja meeskonnatöö on kehv.
Ma vaatan ja kuulan alati huviga neid entusiaste ( erakonnad, teater), kes unistavad võimalusest, et suurem kui 15 inimest seltskond saaks toimida täiesti demokraatlikult. Minul sellist kogemust ei ole. Ikka tekib keegi, kes väidab, et " see konfidentsiaalne info võib välja lekkida", "seda on liiga vara öelda, tekib asjatu paanika", " neil puudub otsustamiseks suur pilt ja kompetents" jne. Ikka tekivad väiksemad grupid, ikka tunneb keegi end kõrvalejäetuna.

Riigiettevõttes ma töötanud pole, aga kõrvalt vaadates tundub mulle, et see on suurfirma ruudus. Samad pseudotegevused, esitlused, memod, koosolekud ja töö, ilma milleta inimkond tegelikult ei hukku. Ja abstraktne raha, mida on alati vähe, aga samas teda kogu aeg jätkub.

Väikeses firmas
On power-point esitlused su isiklik eralõbu. Asjad aetakse korda kiiresti jooksvalt.
Tööjõu arvelt hoiab tööandja üldiselt kokku. Mis tähendab hea asjana seda, et sa oled laia profiiliga ja teed kõike mida vaja, aga negatiivsena, kuna koormus on hiiglaslik, siis tegeled vaid tulekustutamisega. Unistamise, mõtlemise ja uute asjade loomise aega lihtsalt pole.

Suurim pluss on see, et sa reaalselt näed oma töö tulemust. Kui sina ei tee, ei tee mitte keegi. Ja kui sa teed, siis toimuvadki reaalsed muudatused.
Väikestel firmadel on reeglina raha vähe, mistõttu jäävad vahel realiseerimata päris head ideed või investeeringud, Samas sunnib rahapuudus leidlikuks ja nutikaks.
Väike firma on paindlik.

On inimesi, kes töötavad kooli lõpetamisest pensionile minekuni ühes kohas. Minusuguse rahutu hinge jaoks, kes kiiresti tüdineb, puuduvad väikeses firmas karjäärivõimalused. Kui sa just tegevjuhi kohta endale ei napsa, või ei suuda iga paari aasta tagant revolutsiooni korraldada, siis ühel päeval hakkab igav.

Ma väga sageli vaidlen vanematega nende laste karjäärisoovituste osas. Paljud tahavad, et laps õpiks midagi konkreetset. Minu meelest tuleks sinna alati juurde küsida ( lisaks sellele, et ala peab meeldima, huvitama jne). Kas seda tööd saab teha töövõtjana ja tööandjana. Mitu selle ala firmat Eestis üldse on- kui ülemus on loll, on sul siis variant B. Kas selle haridusega saab tööd nii Eestis kui välismaal? Kas selle hariduse baasilt saab teha karjäärimuudatusi ja kui palju (kui kallilt) on vaja selleks ümber õppida. Kas see elukutse on ka 10 aasta pärast olemas. Siis, kui kaovad arvutid?

Minu isiklik seisukoht on et vähemalt keskastmejuhid, spetsialistid ja tippjuhid kindlasti peaksid aeg- ajalt töökohta vahetama. Et näeks erinevaid firmakultuure, võimalusi, töövõtteid.
Mul tekib allergia, kui tänaseks 200 + töötajate arvuga juht heietab endiselt mälestusi ajast, kui ta garaazis alustas. Erineva suurusega firmasid lihtsalt peab erinevalt juhtima, Ja kui inimene pole mitte kusagil mujal olnud, siis ei saagi teda süüdistada, et ta seda ei oska.

Kui firma omanikuks on eestlane, lisandub veel kaks ohtu.
Esiteks, üldiselt (vanem) eesti omanik ei usalda oma kallilt palgatud spetsialiste. Ta on liiga lähedal. Tal on kindlasti naine ja ämm, kellel on oma arvamus. Kuna see on tema raha, millega sa toimetad, on tal sekkumiseks ka õigus. Üsna tihti viib ämma seisukoht siiski rappa ja meeletu energia kulub pidevalt müügitööle, tõestamisele, selgitamisele ja veenmisele.

Teine probleem, ma usun, muutub ajaga, Kuna omanikud on täna ise juba ligi viiekümnesed, siis hakkab kaduma veendumus, et 45+ tuleks maha lasta. Usutavasti on meil paarikümne aasta pärast nii nagu Skandinaavias: ettevõtet juhivad hallipäised ja raske tööle saada on hoopis noortel, kogemusteta inimestel.

Oma ettevõte.
Liigne intelligentsus ja kahtlemine, küsimuste esitamine ning rohked kogemused võib olla boonuseks, aga pigem mitte.
Ettevõtlus on elustiil 24/7 ja sul on kergem, kui sul on energia, riskijulgus ja fanaatiline ühesuunaline mõtlemistüüp.
Inimesi võib usaldada, aga kindlasti tuleb kontrollida.
Sa vastutad. Inimeste, ettevõtte, seaduskuulekuse, jätkusuutlikuse jne eest.
Kõik autod ja boonused ja peod tuleb sul endal reaalselt välja teenida. Neid ei saadeta peakontorist või kusagilt.

Nagu öeldud, inimesed on erinevad. Kui täna küsiks kuldkalake- kuhu sa soovid tööle minna? Jääksin ma hätta. Sest sellist firmat Eestis enam pole. Kõigis heades firmades olen ma juba töötanud ja tagasi enam minna ei tahaks. Ma tahan uusi asju.
Ainus võimalus oleks vahetada tegevusala, aeg- ajalt ma isegi neid pakkumisi kaalun... ja siis ikka loobun, sest teadmine, et oled mingil alal, mida ka naudid, ekspert.. on väga magus, ahvatlev, turvaline ja mõnus.

Ma olen ammu mõelnud, et eestisuguses väikeriigis võiks ametlikult kehtida rotatsioonisüsteem. Et teatud ametiala inimesed vahetavad mingi perioodi järel omavahel firmad. Saaks inimene uusi kogemusi, ettevõtte värsket hingamist jne.

Kes tahaks paariks aastaks oma väga head töökohta minu väga hea töökohaga vahetada?:)

2 kommentaari :

  1. Noogutan, noogutan kaasa. Meil siis ~150k töötajat.

    Vahetada me vist saa, eriala liiga erinev?

    VastaKustuta
  2. 200+ on suurettevõte? :)
    Ma pole mitme aspektiga nõus aga ma ei saa kommenteerida ka, konfidentsiaalsus ennekõike. Ainult nii palju ütlen, et ka suurfirmas võib olla mitmeid nn sisemisi organisatsioone - oma väikese eelarvega, oma muutumistega, oma eesmärkidega. Infoliikumine pole reeglina siis probleem, suure terviku nägemine ja mõistmine on.

    Lisaksin valikukriteeriumitesse veel mõned - ajakasutus & paindlikkus. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma aega hindan. Võimalus hoida aega kokku ja töötada maal kaugtöövormis on minu jaoks üks väheseid motivaatoreid, mis veel toimib.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!