reede, 27. veebruar 2015

Natsionalist

Ma armastan eesti keelt.  Mulle meeldib selle kõla ja laulvus. Mulle meeldib, et enamik teisi rahvaid ei saa sõnagi aru: meil on oma salakeel.

Asi, millest ma aru ei saa, on jäärapäine punnimine, et keskharidus peab olema eestikeelne, kuigi minu meelest oleks loogiline just vastupidi. Minu seisukohta ei esinda täna mitte ükski partei

Riiklik lasteaed peaks olema 100% eestikeelne. Muukeelseid lapsi jagatakse rühmadesse paari- kolme kaupa ning neile on toeks tugiõpetaja nagu on kuuldavasti Soomes ja mujalgi.
Põhikool oleks samuti eestikeelne.
Tallinnas on muukeelseid lapsi kohati rohkem, kui põhirahvusest- seega nö tilgutada neid ei saa, paratamatult tuleb kasutada keelekümblust ja intensiivõpet st lapsed on klassides keele põhjal teatud tundides eraldi, aga ühised on keelt mitte vajavad tunnid (kehaline, laulmine, tehnoloogiaõpetus, võõrkeeled jne)  ja üritused, peod jne. Kuna paljud koolid on üle minemas kursustesüsteemile, siis on kogu see kokku- lahku täiesti orgaaniline ja normaalne.

Idapool võib teha mõningaid mööndusi, kuna lastel puudub igapäevane praktika. Aga rõhuv osa õpetajatest peaks olema eestikeelsed ning peamine õpe  peab  põhikoolis toimuma riigikeeles.
Täiesti normaalne on keelevähemustele võimaldada lisaks tunde emakeele grammatika, kirjanduse ja kultuuri osas.
Kindlasti tekivad vastukaaluks muukeelsed erakoolid ja las tekivad.
Aga see, et mu koduhoovis on siiani kõrvuti ja täiesti eraldi maailmades eesti ja vene keelne kool, on ajuvaba.

Kuna just selles eas pannakse alus laste väärtuskasvatusele, maitsele, meediatarbimisele ja sõpruskonnale.
Põhiharidus on meil kohustuslik ja see on riigi asi need tingimused tagada.
See on julgeolekuküsimus.
See on integratsiooni küsimus.
See on võrdsete võimaluste küsimus igast rahvusest lastele.
"Õiges keeles" õppimine ei muuda inimese maailmavaadet, meelsust ega teda Eesti patrioodiks. See, mida peaks selline süsteem kaotama, on hoopis muu. Looma ühised meediaväljad, sõpruskonnad, tutvused, traditsioonid, pühad.

Propaganda. Eesti keeles.

Aga gümnaasium. On vabatahtlik. Ja võiks olla poola- rootsi-vene misiganes keeles keegi vajalikuks peab ja mille järele nõudlust on.

Ülikool on nagunii ingliskeelne.

Ma ei hakka arutlema teemal, kas eesti keel sureb välja ja kas rahvusriikidel on üleüldse tulevikku. See pole üldse Eesti asi arutada, läheb nagu läheb. Turumajanduses kehtib pakkumise- nõudluse tasakaal ja ma ei kahtle hetkekski et vajadus ingliskeelse õppe järele rahuldatakse kiiresti ja piisavalt.
Meie asi on muretseda meie keele pärast ning anda kõik võimalused selle omandamiseks.

4 kommentaari :

  1. Noh, mina näen seda asja nii, et võib-olla muukeelne, aga eelistan eestikeelset. Ja kui on muukeelne, siis peavad olema eesti keele tunnid, kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus, et need lapsed kes seal koolis käivad, ka sellest maast midagi õpiksid ja teaksid. Ning kindlasti peab õppekava olema haridusministeeriumi poolt heaks kiidetud JA kontrollitud (korduvalt), et reaalselt ka seda kava seal järgitakse ning keda tööle võetakse.

    Ja tunnistan ausalt, et muu riikide koole avatagu palju tahavad, aga venekeelse gümnaasiumi kohta leian, et sellest tehakse rahvusliku lõhestamise objekt, eriti kui selle rahastus tuleb Venemaalt. Siis, usun, võib üsna kindel olla, et sellest koolist tulevad noored, kes karjuvadki tänavatel, et Rossija nashi ja Eesti oma eestlastega olgu vait ning tunnistagem oma ülemaid. Mitte üks teine rahvus siin niimoodi ei käituks, aga nemad käituvad ka praegu nii, seega ei oota neilt meelemuutust.

    VastaKustuta
  2. Eriti ida pool võiks sellise süsteemi jaoks õpetajaid väheks jääda. Juba praegugi jääb - neid, kes nii hästi eesti keelt oskaks, et selles keeles tunde anda.

    VastaKustuta
  3. "See on integratsiooni küsimus."
    Integratsioon kultuurimudelina nagunii ei toimi. Eestlased ja venelased lihtsalt ei sobi kokku. Pealegi on Tallinnas ja Ida-Virumaal venelasi selleks liiga palju, et integratsioon realiseeruks.

    VastaKustuta
  4. Aga meie traditsioon on ju olnud teistsugune. Demokraatia ja kultuurautonoomia. 1920. ja 1930. aastatel olid ju venelastel, sakslastel ja rootslastel omakeelsed koolid. Rootslasi oli vähem kui 8000, aga nad said hariduse omas keeles. Tolleaegses Euroopas oli see küllalt pretsedenditu.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!