Oskus unistada 2. Teiste elud

Üks mu lemmikblogija on ropult andekas. Loen ja nutan. Vaimustusest ning kadedusest. Samas selgub ta blogist, et elab palgapäevast palgapäevani. Tahaks raputada teda ja öelda, kullake. Sissetuleku tõstmine 2-3 korda on sinu annet tööle pannes imelihtne!  Sinust saaks ilma kahtluseta ja kohe tipp-copyrighter agentuuris. Või, hea küll, kui kommerts tundub vale, siis ajakirjandus. Sa oled pea-jagu üle suuremast osast tänastest kolumnistidest. Vaja on vaid end pisut müüa, reklaamida, esineda ja esitleda...

Mul on üks tuttav väga andekas neiu. Pärit traagilises mõttes värvikast ja vaesest kärgperest. Tahaks karjuda, nähes kuidas kõik tema nii igapäevased, kui ka karjääri, edasiõppimist mõjutavad valikud ja otsused taastoodavad vaesust. Kopeerivad vääramatult tema ema elu, viies ebastabiilsete ja - võrdsete suheteni ning kehva sissetulekuga ning alla võimete ametini.


Ja mitte ainult rahast.
Meie majas elab pere, kus kaks lasteaia-ealist last. Vähemalt vanem laps tundub väga rõõmsameelne ja sotsiaalne, ütleb alati tere ja üritab juttu arendada. Aga vähemalt kord-kaks päevas kuulen ma läbi seinte, lagede ja põrandate, kuidas ema räuskab, ropendab, vannub ja karjub laste peale. Ning röökimisele järgneb laste nutt.

Igal hommikul näen ma pere. Isa sõidab rattaga ees ja sõimab kõva häälega tema taga (mitte piisavalt kiiresti) jooksvat koolikotiga algklassipoissi, kes lükkab kärus istuvad lasteaiapõnni.

Ma ei tea. Ehk saavad neist lastest karastunud, iseseisvad ja tugevad inimesed. Aga võib olla mitte. Ma ei tea, võib olla on need inimesed oma eluga rahul ja õnnelikud. Ning kui ka pole, pole see ikkagi minu asi. Minu elukvaliteeti ei mõjuta võõraste inimestega toimuv mitte kuidagi ja ma ei peaks sellest hoolima.

Samas, mul poleks midagi selle vastu, kui kõrvalseisja suudaks mulle nõu anda suurtes tähtsates asjades. Näiteks aidata lõpuks lahendada igavese küsimuse, kelleks saada:) Paraku on elu selline, et sinuni jõuab sageli täiesti tühine ja ebaoluline nõu, eks? Asjad, mida "ma tean seda küll, aga..." või need, mis "pole sinu asi, kuidas ma oma elu elan..". või " ma ei saa seda muuta, sest selleks on VÄGA olulised ettekäänded.."
Piir asjalike nõuannete, soovituste, ärakuulamise ja peegelduste ning targutamise ja võõrasse ellu sekkumise vahel on imeõhuke. Ja naljakal kombel on võõra inimese kirjutatud raamatust elutarkusi kergem vastu võtta kui näiteks su ema poolt soovitatut. Ikka tahaks ise jalgratast leiutada ning nutikamad meist suudavad selle kogemuse, kuidas me tulime- ohoo- uue vahva lahenduse peale ning muutsime oma elu edukamaks- lausa sissetulekuks muuta.

Juhtusin lugema kommentaare Evelini viinerijutule (et ostke liha, mitte viinereid). Ma isiklikult ei nimeta ühtki toitu ei saastaks ega kräpiks ja olen veendunud, et pole olemas häid  ja halbu toiduaineid, on vaid valed toitumisharjumused.
Aga. Kommentaaride puhul tegi mind väga kurvaks arusaamine, et paljud meist ei oskagi elada teistsugust elu. Nad on saanud meie koolidest hariduse, kuid ei oska koostada pere eelarvet ning oskavad teha ainult neid toite, mida tegid nende emad.

Nad pole kunagi näinud teistsuguseid elusid, seepärast ei oska ka unistada ega midagi muuta.