reede, 18. november 2011

"Aeg. Teine sümfoonia"

Millalgi 80-date keskel saabus meie linna Venemaalt hüpnotisöör. Kahjuks nime ei mäleta, aga meie noortemaja saal oli rahvast pungil. Esimese ülesandena palus käed tooli käetugedele panna, luges vist kahekümneni ning seejärel lasi proovida, kas käed tulevad tooli küljest lahti. Need kel ei tulnud, paluti lavale tulla. Kuna ma väga tahtsin minna, siis otsustasin, et tõesti-tõesti, ei olnud väga kerge neid tooli küljest lahti saada küll. Ja läksin lavale.

Laval pandi meid toolidele istuma ning hakati igasugu trikke tegema. Ühel hetkel anti individuaalsed nö ülesanded. Näiteks üks pidi Alla Pugatšovana laulma ja teine mingit poeemi lugema. Jeesus, mõtlesin, ma ei oska ju niipalju vene keelt (väidetavalt pidi hüpnoos su tegema polüglotiks ning vene tulema sama vabalt kui emakeel).  Ja nüüd tuleb mu pettus välja. Aga vedas. Seltsimees hüpnotisöör vaatas mind ja arvas, et ma võiksin Maia Plissetskajana esitada surevat luike.

Mul oli seljas seelik ning jalas tolleaegsed kõva tallaga väga koledad ja kulunud talvesaapad. Ja  sukaninas auk. Võtta saapad ära või mitte? Võtta või mitte- mõtlesin paaniliselt. Kui võtan ära, saab ta äkki aru, et ma pole tegelikult hüpnotiseeritud. Ja auk sukas on kõigile näha. Otsustasin tantsida saabastega.

Ma olen oma elus palju esinenud. Aga sel hetkel toimiski hüpnoos. Publikule oli ilmselt pööraselt naljakas, kuidas teismeline plika talvesaabastes tühjal laval muusikata väänleb.  Aga mina olin valges kohevas kleidis, muusika voogas mu ümber ja ma olin baleriin. Rahvas möirgas ja aplodeeris, prozektorid pimestasid. Ja hüpnotisöör oli vaimustuses. Sinust saab suurepärane tantsija, õnnistas ta mind.  Noh, tegelikult ei saanud üldse tantsijat. Baleriinikarjääri alustamiseks oli tookord ikka lootusetult hilja:) Aga kogu selle ürituse ja kogemusega andis ta mulle nagu õiguse ja enesekindluse arvata, et ma tean tantsust kõike.  Come on, ma olen ju Plissetskaja...:)

Hiljuti sarjasin Estonia lauljate taset, aga rahvusballetist olen ma täiesti vaimustuses. Okei, eriti teises osas ei toimunud kõik  sünkroonis, mõned lõpetused polnud fikseeritud, liigutused täpsed, oli paar komistamist ning tase rühmatantsus polnud väga ühtlane. Aga üldine tervik oli super.
Eriti tahaks tunnustada valgustaja Tiit Kurviku tööd. IMELINE!

Etendus, mida vaatasin koosnes kahest osast. Viimase moodsa käsitluse põhjal siis esimene osa- Aeg käiks väärtkultuuri alla ja teine- Teine sümfoonia kuuluks oma emotsionaalse laenguga siis massikultuuri alla:)...?
"Aeg" siis nagu ikka- kuidas voolab ja painutab, lämmatab, muudab. Tantsu mõttes väga huvitav, üllatav ja tähelepanu nõudev. Aga muusika häiris mind.
Mulle meeldis teine osa- klassikalisem. Ilus, emotsionaalne, paneb su mõtte tööle ja haarab 100% endasse.
Siinkohal on mul välja pakkuda ka idee Estoniale, kas te ei tahaks teha balletiõhtuid kus lihtsalt tantsitaksegi ilusa muusika järgi. A la nagu Rannap tegi " mobiilihelinate " klaverikontserdi. Mina küll tuleks vaatama.

Väga ilus oli. Soovitan.

2 kommentaari :

  1. Hehee..tõttöelda olen selliste asjade suhtes natuke skeptiline:).

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!