kolmapäev, 9. november 2011

Viina tahaks

Jah, ma võin tunnistada. Mina. Alkohoolik.

Ma vaatan alati hämmingus filme-seriaale, kus inimesed õlut- veini päev läbi limpsivad. Ma ei saa sellest aru. Nii nagu saiakeste puhul, ei näe ma argises päevas ka seda kohta, võimalust ja aega, millal alkoholi tarbida. Söögi kõrvale, hoolimata mu ema aastakümnete pikkustest pingutustest (muidugi mitte alkoholi suhtes:)) pole ma kunagi mitte midagi joonud. Õhtul, telekat vaadates ka nagu ei saa. Professionaalne kretinism loeb alateadlikult kaloreid. Piisab praegustestki.
Ja õigupoolest mul alkoholi väga kodus polegi. Ei viitsi poest tassida. Kallis on ka.
Seetõttu on mul kodus vaid kingitud ning (loodetavasti) kvaliteetsed joogid. Ning neid jälle ei raatsi.


Ma jõudsin alkoholini tegelikult üsna hilja. Juhtus nii, et 15 aastaselt sattusin eõmi, kus joodi, kuidas on üliekstravõrdes palju? rämedalt? Meeletult? Kohutavalt. Ja kuna (nüüd võib siis öelda õnneks) ma olin selles vanuses veendunud oma erilisuses ja suurim eesmärk oli erineda, siis sai eristumisest vastandumine ning vastandumisest põhimõte, poos ja printsiip. Mina ei joo. Kes kunagi kainena joodikute seltskonnas viibinud, saab aru. See ON kole. Õnneks järgnevatel maleva-aastatel sattusid seltskonnad, kus tüdrukute joomist ei peetud heaks tooniks, mistõttu sain oma põhimõtteid valutult ja väärikalt rakendada. Ülikoolis, uute sõpradega saabus alles murrang.

Miks ma siis alkohoolik olen? Sest mul on sõltuvus. Ma unistan -unistan neist pidudest, kus saaks end täis juua. Ja iga üritus selleks ei sobi. Seltskond peab olema õige, usaldatav. Järgmine päev vaba. Ja joogid head.
Ma arvan, et sõltumatud šveisti teadlased võiksid tõestada väite, et viinas peitub tõde. Sest ma armastan seda inimest, kes minust saab ja mulle meeldib mõelda, et see olengi päris mina. Ma lendan, keerlen ja naeran. Ma armastan kõiki neid ilusaid ja häid inimesi. Ma tahan neid kallistada. Ma olen nii nutikas ja tark ja pagana vaimukas.
Tänu mu sisemisele kontrollile, heale ainevahetusele ning vanaemade tarkusele "joo nii palju vett kui jaksad" pole ka hommikutel viga. Ja nagu näitavad inimkatsed tekib rängem "pohmell" hoopis magamatusest. Kui õigel ajal tuttu saab, on kõik oki-doki.

Ja kirjutan ma sellest kõigest seepärast, et ammu pole sellist pidu olnud. Nii tahaks. Põgeneda.


P:S: Hea lugeja. Selle looga ei propageeri ma alkoholi. Alkohol kahjustab tervist ning võib tekitada sõltuvust. Tarbi mõõdukalt, eks.

4 kommentaari :

  1. Lohutuseks, ;) sa oled alkoholismist mitme valgusaasta kaugusel, see et mõnikord käivad neelud ei viita alkoholismile vaid ilmselt on viimasel ajal "elämä tylsä" ütleks soomlane, ei oskagi seda eestikeelde tõlkida, igav on sinna poole. Mul endal on natuke nagu sama suhtumine, kuid olen väga lähedaselt kokku puutunud tõeliste alkohoolikutega, keda ei takista joomast ei tervis, raha, pere ega lapsed, ei miski.

    VastaKustuta
  2. Kuule, Sa kirjeldad mind. Mul on sama mõte joogiga seoses, v.a söögi kõrvale joomine, sest ma joon põhimõtteliselt iga söögi kõrvale, alla ja peale tavalist vett. Oh kuidas tahaks olla hetkel ilus tark ja osav, keerelda, lennelda, kallistada :D Kahjuks tuleb piirduda ainult õigel ajal voodisse minekuga.

    Kriux

    VastaKustuta
  3. Mul muutus eri jookide toidu/olukorraga klapitamine vahepeal (kui natuke raha oli) peaaegu obsessiiv-kompulsiivseks. Kuna raha ei ole kunagi olnud päris piiramatult ja kuna teadmised ei ole väga head, venisid poeskäigud ülipikaks, sest kõik veinipudelite sildid tuli ometi läbi lugeda - vale veini ostmist või igaks juhuks mitme veini ostmist ei saanud endale väga lubada.

    Kuna sedasorti harmooniaotsingute käigus kujunes aasta keskpaiku nii, et peaaegu iga päev jõin klaasikese, siis tekkis mure, et äkki ma olen nüüd alkohoolikuks kätte ära läinud. Mure kadus, kui raha sai otsa ja kappi jäid ainult ei tea kust siginenud imelikud joogid, mis ei maitsenud hästi. Need joogid jäid edasi kappi ja on seal siiamaani. Sellest järeldasin, et sõltuvus ei ole ilmselt alkoholist.

    Vähe sellest, kappi on jäänud pikemalt seisma ka joogid, mis iseenesest maitsevad, aga millega sobivat toitu pole ammu tehtud või millega sobivat ilma pole ammu olnud. nt mis mõttega ma joon campari-kokteili nii külma ilmaga.

    VastaKustuta
  4. peojoobe kohta - selle saamiseks pole alati alkoholi vaja, kui muud tingimused on täidetud (kõik see turvaline seltskond, vaba päev jne). Selle võib saavutada puhtalt õhkkonna pealt (ja ma ei pea õhkkonna all silmas mitmesuguseid suitsetatavaid aineid, eks ole).

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!