Kuid iga teema, kus riik arvab heaks mulle öelda kas ja mis on õige, ajab mind vihaseks. Jutt siis Langi raamatunimekirjadest.
Saan aru, et just-just algas sotsiaalministeeriumi poolt rahastatud sallivuskampaania teine voor. Ehk tuleks seda kampaaniat veelgi laiendada, et lisaks samasooliste suhetele, erinevate rasside ja rahvuste tolereerimisele, suudaksime me üles näidata empaatiat ka teistsuguse maitse, kultuurinivoo, harituse suhtes.
Me otsustame riiklikult, et me ei tolereeri "nõmedaid " inimesi? Ja kusagil saab olema komisjon, kes otsustab, mis nõme on?
Ma olen alati imetlenud inimesi, kes iial ei libastu ning armastavad-eelistavad vaid õigeid asju. Pärt on in ja Meie Mees out. Õhtuleht on out ja Sirp in. Koort okei, aga Kangro nõme. Kaplinski kõlbab aga Tohvri mitte. Olen Eesti Laulu kontekstis sel teemal juba pikemalt kirjutanud, kuidas tegelikult, selles maailmas, kus mina elan, on võimalik nautida neid kõiki. Igaks ajaks ja elujuhtumiks on olemas see Õige. Miks peab välistama? Miks peab vastandama?
Hea küll, me võime omada helesinist unistust Eestist, kus tarbitakse vaid kõrgkultuuri. Miks mitte. Siis tahaks ma küsida sama, mis haridusreformi puhul. Milline on põhjus ning milline tagajärg.
Küsimus, olgem ausad, pole ju rahas, mida meil ei jagu õpetajatele, raamatukogudele, politseinikele.... Küsimus on prioriteetides. Kuid needsamad prioriteedid on omadega üsna sassis ja pisut vastuolulised, kas pole?
Kui me kuulutame vajalikuks vaid põhihariduse ning võimaldame keskhariduse vaid vähestele väljavalitule. Kui me kärbime keele-ja kirjanduse tunde. Siis mis annab meile üldse eelduse oodata ja loota, et rahvas võiks aru saada keerulisematest tekstidest?
Kui me suurendame õppemahtu igati vajalike ja huvitavate, kuid vaid humanitaarsete religiooni-filosoofia-riigikaitse valikainetega, siis kust peaks tulema meie tulevased insenerid?
Kui me ei õpeta koolis bioloogiat ning keemiat, siis ei tasuks olla hämmingus ekstreemdieetidest?
Kui me paneme oma staadionid koolivaheajaks lukku ning muudame ringid-trennid tasuliseks, siis miks peaks noor rohkem liikuma?
ja nii edasi
ja nii edasi
ja nii edasi.
Minu arust on aeg selline, et kui keegi üldse raamatukokku jõuab, mõne raamatu sealt koju viib ning läbi loeb, siis võiks rõõmustada. Sest paljud ei loe üldse, ei nn nõmedat või mingit muud sorti kirjandust. Lugemine on igatahes kasulikum tegevus, kui ekraani vahtimine.
VastaKustutaHmm, väheke offtopic märkus, aga Kadi viimase repliigi peale ütleks ma, et ma loen väga palju materjali just nimelt ekraanilt. Sh päris palju "väärikat" materjali. Autoriõiguse alt välja pääsenud kirjandust on nt Gutenbergi projekti raames massiliselt üleval, sellises valikus, et paberil ei saaks ma sama suurt assortiid kuidagi kätte (Eestis on prantsus- ja itaaliakeelse kirjanduse kättesaadavusega nadisti).
VastaKustutaAga muidugi ma tean, et vanemad põlvkonnad ei loe eriti ekraanilt, ja sel juhul pädeb tõesti see argument, et parem lugegu midagigi kui üldse mitte midagi. Rääkimata sellest, et eriti maaraamatukogul on oma sotsiaalpoliitiline funktsioon ka - annab ka vaesematele võimaluse kirjandusliku meelelahutuse ligi pääseda. Sellise funktsiooni täitmise puhul pole kirjanduse tase eriti tähtis.
VastaKustutaHuvitav jutt vastukaaluks Väljatagalt. Üks asi, mis siit välja tuli, oli see, et rahvaraamatukogud ei täida praegu ka oma kokkulepitud kohustusi (tellida Loomingu Raamatukogu jt kultuuriajakirju):
VastaKustuta"Riigi antud raamatukoguostude toetuse kasutamist püütakse praegu suunata vaid sedavõrd, et osa sellest peaksid raamatukogud justkui kulutama kultuuriajakirjade peale nagu Loomingu Raamatukogu, Looming, Vikerkaar ja Akadeemia. Paraku raamatukogud seda ikkagi ei tee, kuigi Asko Tamme püüdis raadios niisugust eksitavat muljet jätta. Eesti on natuke üle 550 rahvaraamatukogu, kuid Loomingu Raamatukogu tellimustest läheb neisse ainult 106 (Loomingut 236, Tähekest 231, Akadeemiat 165, Vikerkaart 146, Kunst.ee-d 38). Tuleks küsida, kuhu kulub ülejäänud sihtotstarbeline raha. Loomingu Raamatukogu on hea näide ka sellepoolest, et seal ilmuv on tõesti vaieldamatult väärtkirjandus. Ning hinna ja kvaliteedi suhte poolest pole sel väljaandel raamatuturul võrdset."
ja asjalik konstruktiivne ettepanek:
"Muidugi ei peaks rahvaraamatukogude komplekteerimise tsentraliseerimine tähendama seda, et raamatukogudel enestel kaoks igasugune otsustamisevoli. Nende hankebüdžett peaks lihtsalt jagunema enam-vähem pooleks. Riik hoolitseb selle eest, et Dante “Põrgu” jõuaks ka Kolgamendi rahvaraamatukokku, kus seda võib-olla lehitseks üks inimene 10 aasta sees. Teise poole ulatuses otsustaksid kohalikud raamatukoguinimesed ise, kas tellida koera ravitsemise käsiraamat, viljapuude lõikamise õpetus, Barbara Cartlandi naistekas, Mati Nuude elulugu, Playboy või kas või “Mein Kampf”."
Ma muidugi pidasin silmas eelkõige telekaekraani, aga jäi täpsustamata.
VastaKustutaLisaksin veel, et kindlasti võiks raamatukogudele mingi osa (raudvara, tippteosed) kirjandusest kohustuslik olla, kuid nende enda otsustusvõime peab laias laastus alles jääma.
Olen notsuga nõus ka raamatukogude sotsiaalpoliitilise külje osas, eriti arvestades, et raamatukogude tuleviku üle arutledes pannakse sageli rõhk just raamatukogude kogukondlikku/sotsiaalset ühtekuuluvustunnet tugevdavale funktsioonile.
Seal artikli lõpus imetsab Väljataga, et miks tahetakse üldse uut kirjandust, kui klassika läbi lugemata.
VastaKustutaJa siis märgib, et näe, Balzaci kogutud teostest on ainult osad avariiulitel, oh häbi.
No... ma olen kaks köidet sellest punasest hiidpikast Balzaci-jadast läbi lugenud ja juba nendegi juures hakkas igav - kõik kordus, nii stiil kui lugude ülesehitus.
Mina ei tea, miks Väljataga nad kõik läbi luges ja mida see talle andis, aga ma ise loen selleks, et oleks põnev ja äge. Mitte selleks, et saada rist kirja "klassikaline teos - loetud" tabelisse.
Kui nüüd tullaksegi tõsiselt jutuga, et lugeda, kuna see on põnev, on häbiasi ja _tuleb_ lugeda ikkagi ja eelkõige asju, mis väärikad, kuigi 6-st inimesest 5-le igavad on, siis varsti tõesti need 5 inimest kuuest lihtsalt ei loe enam raamatuid.
Ja Väljataga ilmselt nutab nuka taga silmad peast seepärast, aga mida Lang asjast arvab, pole mul enam aimugi. Äkki tal ongi kama?
Sest üheski valdkonnas, kus ta minister on olnud, ei tundunud ta mingit pikaajalist perspektiivi taga ajavat oma reformidega.
Muide, naistekalugejatele istuvad vahel 19. sajandi suguvõsasaagad päris hästi, kui maigu suhu saab - kirjutamise kvaliteet neid eriti ei huvita, aga seebiooperlikud suhted lähevad ikka peale.
VastaKustutaMuide, Tarmo Jüristo on juba jupp aega tagasi oma ingliskeelses blogis huvitavalt arutlenud, kas liiga lihtsa kirjanduse lugemine ikka on parem kui üldse mitte lugemine - kirjutas sellest parameetrist, kui palju raamat lugejale vastupanu avaldab, kui palju temalt pingutust nõuab (samastamata kõva vastupanu tingimata kvaliteediga - ka kehv kirjandus võib kole keeruline olla) - ja hindas ise kõige hullemaks kirjandust, mis avaldab võltsvastupanu ("They present an obstacle and then subsequently bulldoze a reader through it (like Dan Brown does it) or go on to completely trivialize the challenge (as in Paolo Coelho). " - ning jõudis sedakaudu kahtluse väljendamisele, kas suvalisest lugemisest üldse on tolku ("This is also the reason why I am very much skeptical of an apparently rather widespread view that reading sloppy or outright badly written books could somehow eventually lead people to appreciate good literature. If good literature has, as I believe it does, something to do with being taken to a task, then how can one learn to like it by being constantly kept away from any challenges? How can one learn to struggle with a text if he is denied any effort when reading?"
VastaKustutaTa muidugi ei vastandanud raamatu meeldivust ja raamatu pakutavat pingutust - kuna pingutamine võib väga meeldiv olla - ja nagu ma juba viitasin, ei samastanud tingimatult ka raamatu vastupanu ja raamatu headust.
ma ise kaldun siiski arvama, et ka kehva kirjanduse lugemisest ON üldise lugemisoskuse arendamiseks kasu, eriti noorte puhul - mõelgem sellele, et paljudel on täänpä raskusi juba puhtalt lugemistehnikaga, neile avaldab vastupanu juba suvaline kirjutatud tekst kui niisugune. Ja siis olgu kiidetud iga sopakas, mis suudab sellist inimest piisavalt köita, et ta omandab vähemalt lugemistehnika, nt et ta ei peaks enam mõttes kõva häälega kaasa lugema ja suudab eelmist lauset mäletada, kui uut lauset loeb.
VastaKustuta(arvutt pakkus word verificationiks "prole" - pidin loobuma selle paroolikasti kirjutamise rõõmust, et saaks kogeda selle kommentaarikasti kirjutamise rõõmu.)
aint et teisest küljest - ühe Loomingu Raamatukogu tellimine võtab raamatukogult ära halvimal juhul veerandi ühe sopaka hinnast (LR on väga odav, sopakad uuest peast üsna kallid). Ma ei suuda selles erilist raamatukogude ahistamist näha.
VastaKustutaMa kipun samuti toetama arvanust, et ka "lihtsalt lugemisest" on kasu. Näiteks selline pisiasi, nagu keskendumisvõime. Sellest on mu ebaprofessionaalsel hinnangul tänapäeva teismelistel ikka väga vajaka ja isegi anektoodi lugemine nõuab keskendumisvõimet ( ja loodetavasti arendab ka).
VastaKustutaPS. Tänud heade linkide eest.
Kirjutasin eile siia pika ilusa vastuse, aga see läks google accoundi (oli vale postkast parasjagu lahti ja ma tegin ise ka vale valiku edaspipürgimiseks) kinnitamisega kaduma.
VastaKustutaJa mu keskendumisvõime ja tahe ei olnud piisavalt võimsad, et hakata sama asja uuesti lisama.
Iva: mulle meeldisid Bulgakov ja Ristikivi juba umbes 13-sena, mul ei olnud selleks vaja end enne treenida Jüri Ehlvesti jäledate novellide või Kafkaga, kes on sama jäle, ainult et maailmakuulus.
(Nemad ma lugesin läbi, sest mul on raudne tahe, aga nad mulle ikka veel üldse ei meeldi. E. ma tegelikult ei saa hästi aru, mis kasu mul nende lugemise piinast muud oli kui võimalus hiljem öelda "ma lugesin. ei meeldinud".)
Ja üldse on mu lugemisvõime tegelikult kirjandust rohkem tarbides arenenud tagurpidi - nüüdseks on tekkinud mõned raamatud, mis on ikka tõega liiga halvad, et ma neid lugeda suudaks.
Samas 11-16 vanuses lugesin ma KÕIKE. "Päikesejänkut" ja "Montezuma tütart" kõrvuti Hesse ja Mauntapassantiga.
Nii et - oot, milleks see raskete ja ebameeldivate tekstidega harjutamine täpselt hea pidi olema??
Naine, Su jutus on iva:) Päriselt. Sest kui järele mõelda on ka minu maitse järjest degenereerumas...:) Ja vanasti sai samuti loetud kõike. Suurt, sügavat, klassikalist, kuulsat, kohustuslikku....
VastaKustutanii et ehk on harjutamise kasu selles, et saad kunagi öelda- see on rämps, ma tean, sest olen lugenud ka paremaid (aga praegu enam ei viitsi)?
Maitsed on ikka erinevad; minu noorusemasenduse aegadel oli vähe nii lohutavaid autoreid kui Kafka ja Ehlvest on lihtsalt puhas lõbu, hüppan poole lugemise pealt suurest lugemisrõõmust üles-alla - seevastu suurem osa Ristikivist on jäänud igavaks - läbi olen lugenud, sest ma loen kerge vaevaga ja kiiresti ja jätan vaevalt üldse midagi pooleli, aga elamust sain sama palju kui rändom jutukatest, mida ometi kirjandusklassikaks ei peeta. Bulgakovi "Meister ja Margarita" meeldis lapsena, meeldib väga ka praegu - aga ülejäänud Bulgakoviga on jälle selline lugu, et lapsena meeldis väga, nüüd enam üldse mitte, täpselt nagu Calvinogi.
VastaKustutaMa tean tuttavat, kelle ema soovitas talle säravi silmi "Fortsyte'ide saagat" ("loe, nii hea ja huvitav raamat"), sest talle endale see meeldis - ja kui tuttav selle suure tüdimusega läbi luges, avastas koduriiulist "Sada aastat üksildust" ja küsis emalt, miks too seda ei soovitanud, vastas ema jahmunult, et "see on ju nii igav ja segane".
Ma arvan ometi, et lugejatel on kasu ka selle lugemisest, mis üldse ei meeldi - nt oma maitse väljakujundamiseks - ja selleks, et tekiks oskus endale ära seletada, miks üks raamat meeldib ja teine mitte. ja oleks hea, kui inimesel, kellel kodus ei ole raamatuid, oleks võimalik raamatukogus avastada, et talle meeldib just "Sada aastat üksildust".
Muide, Jüristo jutu mõte ei olnud kindlasti, et "ebameeldiv raamat on by default kasulik". Minu arust hoopis selles, et vähe kasu on kirjandusest, mis lugejale poolvägisi putru lusikaga suhu topib, nii et on vaja ainult suu ammuli ajada. Ja noh, sellel mõttel ON oma iva, kui lugejal, kellest me räägime, on juba tehniline pikemate tekstide lugemisoskus olemas. Koht, kus mu arvamus Jüristo omast lahkneb, on see, et ma kahtlen, kas kõigil selle tehnilise oskusega asjad nii head on.
Ja raamatukogu kui sotsiaalasutuse funktsiooni puhul ei ole see niikuinii tähtis. Parem las käivad raamatukogus kui joovad.