neljapäev, 3. november 2011

Egiptuse lood 2

Huvitav, mis tunne on olla suure rahva esindaja?

Sa lähed Aasiasse või Ameerikasse või Aafrikasse. Ja sind teenindatakse alati emakeeles. Sildid ja viidad on arusaadavad. Hotellis näitab telekas su kodumaa kanaleid.
Ja  tuhandete aastate pikkust kultuuri tutvustaval õhtul on kulminatsiooniks sinu kodumaalt pärit Suure Isamaasõja aegne populaarne lauluke.

Kindlasti on osa inimesi, kes reisivad ainult kliima pärast. Nad ei otsigi eksootikat ja tunnevad end turvaliselt vaid tuttavas keskkonnas. Nad on pahased Itaalias, kui ei saa õhtusöögiks hamburgerit. Ning vihased Pariisis, kui teenindaja ei valda nende emakeelt.
Aga kui me  turistide heaolu nimel ainult standardiseerime, kohandame- kas peamegi siis kartma immigrantide poolt meile peale tungivat võõrast kultuuri? Me ise muudame oma riigi Venemaaks. Inglismaaks. Hiinaks. Nendele sobivaks, keda on palju ja kes maksavad.

Täiesti aru saades ning eitamata, et kusagil on ka tõelist häda ja vaesust, näib mulle, et järjest rohkem on piirkondi, kus toimivad kaks paralleelset reaalsust. Turistidele lavastatud  vaesus ning  põlisrahvaste traditsioonid. Ning päris elu.
Nende arusaamised riietusest, hügieenist on teised kui meil. Hõõguva päikese all hindad ümber võrdsete õiguse tähenduse  ja mõistad kultuuri, kus õrna naist ei aeta kuuma ja tolmu kätte küpsema. Ja kas me ise olime ajal, mil polnud ASJU, õnnetud? See polnudki nii ammu.

Meie sõber Ahmed irvitab, kui jagame temaga eelmisel päeval giidi poolt kuuldut- rasket, vaest ja õnnetut elu
Egiptuses. Jah, usk on meile oluline ning niipalju kui võimalik, me järgime seda. Me võiksime olla rikas riik, kui poleks lolli valitsust. Suessiga teenime meeletult, ainult sellest piisaks, et kenasti elada.
Ta räägib meile möödunud revolutsioonist ning lootusest, et uued valimised ja uus valitsus on rohkem näoga rahva poole.

Giid tutvustab meile meest, kes on nii meile näidatava, kui ka paljude teiste beduiinide "põlislaagrite" omanik. Ja pole vaja ohkida räpaste lapsukeste ning kinnikaetud naiste õnnetu elu üle. Nad teevad oma tööd ja lähevad õhtul rahulikult koju.

Kohalik räägib. Kerjab väike tüdruk raha. Otsustan anda, aga kuna mul on ainult 100 naelane, siis uurin, ega tal pole tagasi anda, väiksemaks vahetada. Kraamib siis plika on kompsukese lahti, kerjakott on täis mu kuupalga jagu rahapabereid. Elu on äri. Ja vaesus vahel müügiks vajalik dekoratsioon.

Huvitav, mis tunne on olla rahva, mille hiilgus jäi tuhandete aastate taha, esindaja.  Kas egiptlases, kreeklases, peruulases jne sügaval sisemuses on säilinud aastatetagune üleolek ja väärikus? Ning kuidas suudetakse taluda viimaste sajandite uute tõusjate üleolekut. Kui sinu riigist seaduslikult või ebaseaduslikult ära viidud aardeid saavad turistid vaadata jahedas Londonis, Pariisis või Berliinis- sest teie olete ju vaesed, te ei saa hakkama, te ju ei oska? Jättes kõrvale saamata jäänud tulu teema, kas me ei peaks neile siiski andma võimalust- isegi, riskides, et mõni sõda või revolutsioon  või äärmuslased pühivad sajandite säilikud maamunalt? Kas poleks aeg anda neile võimalus vastutada, otsustada ja eksida.

Jah, ma tean, ma olen naiivne. Ja ma tean ka seda, et küsimus pole iseseisvuses ja hakkamasaamises. Vaid ressurssides ja võimus. Kurb on.

2 kommentaari :

  1. praegu elavad seal araablaste järeltulijad kellel ei ole mitte midagi ühist selle vana egiptuse sooga. Vanad egiptlased olid pikad sirged heleda nahaga,a´la aarialased. sellised,keda Hitlergi omal ajal tahtis valitsevaks rassiks kuulutada.

    Info pärit Luxori giidilt, venelane, 10 aastat kohapeal elanud, Moskva ülikooli lõpetanud ajaloolane

    VastaKustuta
  2. Jah, seda olen minagi lugenud- kuulnud. Meie giid rääkis, et on 3 gruppi- egiptlased, araablased (keda on enamuses) ning nuubialased, kes paharetid tahtvat oma riiki, aga Egiptus on jagamatu ja seda nad ei saa kunagi.
    Aga ma mõtlen, et kas 1000 aastat ajalugu ei tekita misiganes päritoluga elanikul end õigusjärglaseks lugeda?

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!