Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 11. juuli 2018

Puhas, vagur ja (seksikas) vanainimene.

Annan taas ära miljonidollari äriidee kirjutavale inimesele.
Teatavasti on eestlased ühed maailma pikemad ning PISA testide põhjal ka maailma targemad. Kindlasti leiab natuke otsides kinnituse ka meie rahulikkuse ning töökuse kohta.
Vaja oleks kirjutada ingliskeelsed bestsellerid:
Eestlaste Tarkuse Saladus ja Kuidas Saada Sama Targaks Kui Eestlased.
Eesti. Inrovertide Paradiis. 10 viisi, Kuidas Sina Saad Eesti Riigi Lahendusi Kasutada Oma Karjääri Edendamiseks

See on mul samalt autorilt teine raamat.
Mireille Guiliano " Prantsuse naised ei vaja iluoppe".
Ja kuigi ta nõuanded on mõistlikud ja asjakohased, siis see mõõdutundetu üldistamine ja prantslaste kiitmine hakkab vaikselt närvidele käima. Aga inimestele meeldib ja nad ostavad.

Seekord on juttu väärikast vananemisest. Ehk, nagu autor selle sõnastab. hoiakuga/ suhtumisega vananemisest ( agening with attitude)

Mulle jääb ikkagi siiamaani segaseks see punkt või piir, kus ma peaksin üle minema nn vanemate inimeste kategooriasse.
Mireille vihje on tegelikult nutikas. Kuni sa käid tööl, pead paratamatult olema läbilöögi- ja konkurentsivõimeline. Pead olema nooruslik ja äge. Ehk siis rahulikult vananema võib hakata pensionile minnes.

Väidetavalt on olemas uuring, mis väidab, et kõige õnnetumad oleme 20 ja 50 vahel ning kõige suurem  rahulolu on  70- daks sünnipäevaks. Nii et pole põhjust kurvastada, parimad aastad on ees :)

Mäletate, ma kirjutasin, et olin Inglismaal oma keeleõppegrupis üks vanemaid. Samal ajal oli blogiruumis teemaks, kuidas ühel üle keskea minuvanusel proal oleks sobilik riietuda. Vaatasin meid kõiki seal ja sain aru, et tänapäeval tegelikult pole vahet. Loomulikult, igal ühel on oma stiil ja nägu. Aga me kõik käime ühtemoodi riides, meil on sarnased soengud, prilliraamid...
See, kas oled tegus või mitte, nutikas ja uudishimulik või füüsiliselt vormis, suhtlemisaldis või mitte... see ei sõltu vanusest. On nii ja on naa näiteid.
Meil on erinevad.. prillitüübid. Ja gravitatsioon. Vanema inimese nägu ja vahel ka keha pole enam nii prink ja see reedab. Kuigi, tänapäeval on sagedamini nii, et kortsud on noortel ja vanad on siledaks tõmmatud (haa..). Ja ehk vahest on ka prioriteedid elus erinevad. Kuid ka see ei tarvitse olla reegel.

Ehk siis erinevusi on väga vähe. Ja ometi see ainus erinevus, sinu nägu, tekitab teatud barjääri. Ja üldjuhul alt ülespoole. ise, vanana, vanemana, sa ei taju, et oled 20, 25, 30 aastat vanem. Sa mõtled, käitud, räägid, oled ikka nii nagu kogu aeg oled seda teinud.


Mireille toob näitena isegi stiilid ja konkreetsed riided, mida väärikad vanaprouad peaks kandma. Teate küll. Kujutlege mõnd hästihoolitsetud vanadaami Lääne- Euroopast. Just.
On küll kena ja stiilne.
Aga kui ma täna kannan tosse ja hobusesaba, siis mis päeval peaks juhtuma mu muutumine daamiks.
Ma tegelikult olen daam olnud küll. Umbes 10 aastat tagasi lõppes see periood otsa. Peamiselt kahel põhjusel.
Esiteks, mu eelmistes töökohtades olid mu kolleegid alati kõik väga klanitud. Stiilsed ja väärikad ja formaalsed. Ja  see määras  ka minu stiili. Lisaks olin ma noorem ning formaalne riietus aitas mul vanem ja väärikam ja tõsiseltvõetavam välja paista.
Tänases töökohas on pigem vaba ja casual stiil. Ja mis seal salata, lihtsalt ei viitsi soliidne enam olla.

Ma kannan hästiistuvat kostüümi ja kontsaga kingi siis, kui mul on vaja mu professionaalsust ning autoriteeti rõhutada- Mingitel konverentsidel esinedes või nõukogule ettekannet tehes.. aga muidu on tossud ja midagi.
Ja teine on puhtpraktiline põhjus. Mood ja lõiked on muutunud. Jah, mu enda keha ka, aga kuna mu kapis olevad CHR ja Christine Collectioni riided istuvad siiani selga, kui rätsepatöö: varrukad on parajad, rinnust ja õlgadest ei kisu, vöökoht on kenasti ümber ning ei lotenda; siis julgen ma ikkagi väita, et ka lõiked on muutunud.
Vahemärkus: meie kaubanduskeskusesse tuli Gerry Weber. Nii tore, mõtlesin. Lõpuks ometi ka minusugustele vanadaamidele midagi. Astusin poodi ja sain aru, et ka nemad on oma disainerid nooremate vastu vahetanud. Okei mustrid ja materjalid, see on maitseasi. Aga mitte ükski +40 terve mõistusega disainer ei modelleeriks kleite, mille varrukad rõhutavad gravitatsiooni ja ei kaunista ühelgi moel.

Mireille annab vihje, et riided riieteks. Ka odav võib olla stiilne, camp või vintage. Tegelikult määrab su stiili ja välimuse ja positsiooni ühiskonnas  kaks asja. Jalatsid ja soeng. Ja tal on tegelikult õigus.
Jalatsite osas toob ta välja kaks kaubamärki, mis on ka Eestis saada: Clark ja Ecco. Viimast olen ma kahjuks korduvalt, vigadest mitte õppides, ostnud. On kvaliteetne, aga kindlasti mitte mugav.


Ikka tuleb juttu ka iluoppidest. Ma jätsin oma seisukoha Tilda juurde kommentaaridesse, seega kopeerin ka siia.
Kreemidest olen ma reaalset mõju tajunud vaid  Eucerini seerumikapslitel.
Aga tegelikult on kortsude osas ainult 2 varianti. Leppida või täita. Botoxi osas sõltub milline on su nn näo anatoomia. Ehk siis Botoxi point on lõdvestada lihaseid ( ja see ei täida ega võta kortse ära), lihtsalt kuna lihased on lõdvad, siis tundub korts nn pehmem. Sa näed tulemust nii, et lähed praegu peegli ette ja lõdvestad kõik laubalihased.
Samas, pingul lihased hoiavad ( nt minul) üleval ka laugusid ja kogu otsmiku. Ehk siis, kui need lihased blokeerida, siis vajub kogu laubaosa allapoole. Raske selgitada. Aga need inimesed tunneb selle järgi ära, et kahe kulmu vahele tekib nn horisontaalne "korts"., (mida saab meigiga parendada). Praegu, esimesena, tuleb mulle ette Inez. tema pealt näed.
Seda tüüpi näoga on mõistlikum lasta kohe teha täitesüst. Annab nähtava efekti st täidab vao ja samas saad rahus oma lauba pinges edasi hoida :) (näiteks Ülle Lichtfeldt).

Ma olen mõlemat omal nahal proovinud. Täitesüstiga jäin rahule.
Ainus soovitus mida anda. Kui sa oled 20-30. Ja sul on geneetiliselt ette nähtud tulevik kortsudega, alusta botoxiga ( või mõne kaasaegsema alternatiiviga) kohe täna.  Täna, kui kortse pole veel püsivalt näha. See aitab edasi lükata. Söö palju tarretist ja sülti ( ja austreid, avokaadot, spinatit ning banaane nagu soovitab Mireille. Sellised tavalised Eesti toidud...) ja hakka kortsulise tuleviku mõttega lihtsalt juba harjuma. See tuleb nii ehk naa.

Mireille on selline kõhklev. Aga tal on üks väga hea tähelepanek, mida tasub meeles pidada. Jah, näo võid siledaks tömmata. Aga su kael ja käed ja lõuajoon... reedavad su vanuse ikkagi. Ehk siis jälgi tervikut ja tasakaalu.

Minu isiklik seisukoht on, et probleem pole riietes ega ka pringis näos. See, mida ma kõige rohkem oma tuttavate eakate puhul  märkan, on unistuste kadumine. Allaandmine.
Mireille valem on sama, mis sadadel enne teda:  selleks et olla elus tasakaalus, peab sul olema heas korras kõik neli valdkonda. (siin ja edaspidi. Lugesin raamatut inglise keeles, seega tegemist on minu kohmaka ja ebaprofessionaalse tõlkega) 1. Hea tervis. 2. Sotsiaalvõrgustik 3. Töö olemasolu 4. Aeg, ruum, reeglid ja tegevused endale.

Töö osa oli huvitav. Mireille märgib, et vanade inimeste kaks peamist muret on: kes hoolitseb mu eest ja kas mul on selleks piisavalt raha. Ma ei tea palju Prantsusmaa pensionisüsteemist, aga tundub, et siin on sarnasusi Eestiga.  Ta tähtsustab töö olemasolu pensionipõlves kahel põhjusel- tavapärane, et sul oleks kuhu minna, sotsiaalne võrgustus ja tunne et oled oluline jne. Aga ta ei jäta kõrvale ka rahalist aspekti.
Ning soovitab juba täna hakata mõtlema, mida sa suudaksid ja tahaksid pensionärina teha.  Ka meie riigis väga asjakohane soovitus. Iseasi, kui reaalne selle teostamine on.

Aga unistustest. Mu vanematel on tavaks, et nii kord kvartalis nad helistavad ja ütlevad, et kõik. Me müüme nüüd suvila maha. Sest ei jaksa ega viitsi. Ja argumendid, et ärge siis viitsige, kelle asi ja kes kontrollib.. ei päde, sest kasvatus ja taust on selline, et peab.
Viimasel korral, aga, küsisin ma hoopis teise küsimuse. Milleks teil raha   vaja on?. Ja see pani neid mõtlema. Kui sul on jäänud 5- 25 aastat. On viimane aeg küsida endalt, kas sa elad oma unistuste elu.
See võib olla mida iganes, Müün oma kinnisvara maha ja ostan purjeka, et sõita ümber maakera, või bronnin Villa Benitas koha ja lasen end surmani teenindada. Ma aktsepteerin ka unistust päev otsa lihtsalt teleka ees vedeleda ja laiselda. Miks mitte. inimene on elanud pika ja väärika elu.
Peamine, et ta on õnnelik.
Just seda ma oma vanematelt küsisingi. Kas te olete õnnelikud. Ja kui pole, siis on viimane aeg, see korraldada.

Taas jagan ma Mireillega sama seisukohta. "Mida sa ootad". Lõpeta kohe ja täna ettekäänded, et ma ei saa, sest kaaslane ei taha kaasa tulla... kinno, teatrisse, reisile... on ainult sinu kordumatu elu. Ja ma väidan oma kogemusest.
Kui sa oled üksi, avatud ja positiivne, avaneb sul võimalus suhelda selliste inimestega, kelleni sa paarina ja koos sõbraga iialgi ei jõuaks.
Ainult raha saab olla takistus. Aga ilmselt on igal ühel ka neid unistusi, mida saab rahata väga edukalt teostada.

Aga raamatust ka. On kaks varianti. kas ma olen väga tark, või olin ma eelmises elus prantslane. Ehk siis midagi täiesti uut, minu jaoks, selles raamatus pole. Aga nagu kõikide teadmistega, on hea  need vahel üle vaadata ja meelde tuletada.

Eriti soovitan raamatut neile, keda huvitab vanemaealise toitumine. Ta jagab retsepte ja minu meelest väga asjalikke soovitusi.
Seda, mis puudutab iluprotseduure, loe parem Manjana blogist :) On rohkem Eesti oludele kohandatud..:)

Mõned head soovitused ja mõtted:
Hea soovitus on ka enne magamaminekut pöörata pea alaspidi ning juukseid harjata.

Ideaalne hommikusöök jogurt, linaseemneõli, sidruni mahl, mesi ja täisterahelbed kreeka pähklitega

Liigu vastuvoolu. Ainult surnud kala läheb vooluga kaasa.

Jumal korraldas selle hästi: kui kortsud süvenevad siis nägemine halveneb.



18 kommentaari :

  1. Oh, see vananemise teema on mul praegu aktuaalne aga mitte enese aspektist, vaid vanemaga seoses. Mingil põhjusel on tema ümbert kadunud kõik tuttavad ja sõbrannad ning asendunud on ilge klammerdumine minu ja tema vennapere külge. See on nii lämmatav ja haiglane. Muidugi kui see on su oma vanem, siis sa kannatad ja hoiad solidaarselt ning viisakalt asju kontrolli all aga see enese elu elamine ja piiri hoidmine läheb aina raskemini. Nii et mina ei usu, et inimesed (lihtsad maainimesed nt kes on aastaid füüsilist tööd teinud, tervise pekki keeranud ja suhted sassi) 70ndateks õnnelikuks saavad. Vastupidi. Kibestumine kasvab, tekivad kinnisideed (surnuaial on vaja nt käia pea iga päev ja kõigile lähedastele rõhutada kui hoolimatud nad surnute suhtes on), igavus ja trollimine igas pisiasjas, pidev tähelepanu kerjamine.
    Ilmselt on ka õnnelikke aga neid on ikka väga vähe.
    Pigem on lootust siis rahulolule kui suudad norm suhteid hoida igas liinis. Et poleks manipileerimist, klammerdumist, draamasid ja ärakasutamist. Vanemad suudavad oma lapsi vahel kohutavalt nõmeldalt kohelda. Sama ka vastupidises suunas aga juured sel juhul kipuvad olema lapsepõlves. Miski ei teki tühjalt kohalt ning sageli on traumade järelmõju kolistamas põlvest põlve, mustrist mustrisse. Ja see on jube masendav, meil ei pöörata neile asjadele üldse tähelepanu.

    VastaKustuta
  2. Tänud reklaami eest - kultuuriblogi on hoopis ilublogi :D Aga mul ongi plaanis vanemaealiste meigivideod tegema hakata.
    Vananemine. Mul sama mure mis sul, et ma ei tea, millal see vana lõpuks peale hakkab, see kui peaks tõsisemalt riides käima jms. see 70 kõlab suht hästi, sest kaugel. aga mulle tundub, et peale 45 hakkas elu ka juba päris heaks (ja nägemine läks kehvemaks, seega - nägu ilusamaks). suutsin igasugused rabelemised ja jamad elust välja lülitada ja mulle nii sobib. kuigi ma pole üldse kindel, et äkki unistuste elus oleks lisaks veel mingid asjad, millest ma hetkel veel ei tea, aga peaks järgi uurima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Võta heaks. Sul on pool tööd tehtud, Mireille kirjutab samadest asjadest. Sa lihtsalt tõlgi see, kuidas pead pesta ja nägu niisutada inglise keelde ja vanaduspõlve sissetulek olemas :) :)

      Kustuta
    2. ma ilma kaamerata võin igliskeeles rääkida, aga videot ma küll ingliskeeles teha ei julge. ma juba kujutan ette kuidas selle peale lendaks kõik ingliskeelt oskavad eestlased ligi ja mu keelevigadest rääkima hakkaks.

      Kustuta
  3. Ehh... ma olen neid Mireille Guiliano raamatuid enne ka lugenud ning pean nõustuma, et kusagil teise raamatu keskpaigaks tekib tunne visata see raamat teise toanurka, sest see "prantslased teevad seda, ja toda ning kolmandat" viskab lõpuks üle. Ent see ei tähenda, et ma temaga ei nõustuks.

    Ma pole küll veel väga vana ning aega vananemiseni on maa ja ilm, aga olen ammu aru saanud, et maa ja ilm jõuab tegelikult oluliselt varem kohale kui arvata või karta osatakse, seega igasugune "hilisemasse ellu" investeerimine on igati kiiduväärt tegutsemisviis.

    Aeg-ajalt vaatan ma meie põhjanaabrite turiste ning veendun, et selleks, et välja näha vanemaealine, ent viisakas/moodne/väärikas peab olema paar olulist asja: rõivaste kättesaadavus (minu arust Eestis vanemaealistele ning tihti mitte õige rahakamate inimeste suurim riietusprobleem - valikut on vähe ning liiga tihti piirduvad need beežide, pruunide jm maavärvi riiete-jalanõudega, mis pealegi näevad välja nagu turukaup), rõivaste istuvus, isiklik stiilitunnetus ja raha. Hele ühevärviline triiksärk ja ühevärviline püks on ilus iga inimese seljas, trikk on vaid selles, et tuleb leida see õige särk ja õige püks ning loota, et terve pension selle peale ei kulu.

    Mis aga puutub inimeste õnnelikusesse... ma olen selle osas kahtleval seisukohal. Ma vaatan vanemaealisi ja eakamaid enda ümber. On neid, kel on olnud minevikus palju häid lähedasi sõpru - nii mõnigi neist on end ise ära isoleerinud, aga seejärel kurdab, et näe - pole kellegagi aega koos veeta. Aga ise ei viitsita ega taheta enam midagi teha - üksi minemine ei sobi, teistega koos alati ei taha, vanemaealistele mõeldud trennidesse või ajaveetmisvõimalustega liituda ka ei soovita (sest seal on kõik niiiii vanad!). Klammerdutakse selle külge mis oli või äärmisel juhul laste ja lastelaste külge - miks küll ei veeda te meiega rohkem aega, miks ei külasta rohkem, miks ei käi piisavalt surnuaias jne. Ühest küljest - millal seda kõike veel teha, kui mitte praegu, mil vanad inimesed on veel elus; teisalt aga - pole mõeldav, et näiteks töölkäiv inimene, kes elab Tallinna külje all, sõidab iga nädal või nädalavahetus Lõuna-Eestisse maale. Jah, mõni võib-olla tahab ja teeb seda, aga paraku on nii, et noor inimene tahab mõnikord ka lihtsalt niisama olla. Ent sellise vastuse peale on tülid kerged tekkima, sest pahur ja tõesti kibestunud vanainimene ei mõista paraku (ning mõnikord lihtsalt ei mäleta) noorust.

    Minu arust on omakorda huvitav see, et eestlasel on ikka see maja pidamise soov - et oleks maja. See, et kunagi aastate pärast tuleb ka seda maja üleval pidada, ent enam ei pruugi endal enam jaksu olla, ei mahu paljudele pähe, sest "küll noored teevad ja peavad". Aga noortel on tänapäeval kohati nii palju oma elu elamist, et mingi majaga kusagil Eesti metsade vahel... ei huvita, ei taha, ei ole soovi. Kohati ehk rumalusest, sest oma isiklik maja ju!, aga kohati ka seetõttu, et nad on lapsest saati pidanud nägema, kuidas elu elamine ja nautimine on jäänud tagaplaanile, sest maja ja selle eest hoolitsemine on võtnud pidevalt oma - iga nädalavahetus metsa maja juurde, sest peenrad vajavad rohimist, muru niitmist, maja kõpitsemist jne.

    VastaKustuta
  4. Noogutan kommentaatoritele. Samad kogemused, samad mõtted. Mu lapsevanem on praegu üksi maal, sest... keegi taha temaga seal olla. Sest talle on see "maa" ise niipalju tähtsam kui inimesed, kellega seal olla võiks. Nii igavlevad tema lapselapsed praegu linnas ja tema ise seal...

    70+ õnnelikke inimesi olen ma näinud küll.
    Õnne võtmeks on vist lahti laskmine asjadest, millest kinni hoidmine on raske.
    Ja kultuur!!!
    Head muusikat, teatrit või kirjandust saab nautida ka siis, kui samm tönts ja nägemine veidi udune.
    Eriti õnnelikud tunduvad need, kes toovad kultuuri juurde ka oma lähedased. Aga miskipärast on neid vähe. Peenramaa ja surnuaed on ju nii palju tähtsamad... No ei jaksa pärast begooniate kastmist veel kontserdile minna...

    VastaKustuta
  5. A mul on autorile konkreetne küsimus - miks "seksikas" sulgudes on?
    Kui vanur (45+) suudaks seksikuse sulust välja lasta, siis oleks ta kogu ülejäänud elu (noh, nii 65+++) üsnagi kepsakas!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ma panin sellepärast, et ma ise seda teemat ei puudutanud. Aga ses konkreetses raamatus oli nii seks, kui ka suhted väga olulise komponendina välja toodud. Ja eks ta on õige ka.
      Lihtsalt mingis x vanuses pole piisavalt mehi., kellega end vormis hoida :) :)

      Kustuta
  6. mu ema on 74. kappab oma sama vanade sõbrannadega mööda muuseume, kontserte ja teatrietendusi (tihemini kui mina), käib poole kohaga tööl, natuke reisib, rohib peenraid, teeb remonti.
    ma ise tunnen küll, et ta on hädisemaks jäänud, aga seda siin praegu kirja pannes tundub, et polegi väga viga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ehk siis, Sul on tagataskus head geenid ja hea eeskuju :) veab :)

      Kustuta
  7. Kaurile, Anonüümsele ja KK.le.
    Ma usun, et me täna võime kuidagi veel peituda oma " õnnetu nõukogude mineviku" taha. Koormus oli suur- oligi lapsed, heinamaa ja palgatöö. Ja vanad ongi väga väsinud. Samuti on riik mitu korda " säästud ära võtnud" ja nende nooruses oli tuleviku kindlustamine ja investeerimine samuti pisut teisiti.
    Aga kui meie teiega ka 70-selt nutame, et vana ja väsinud (ja geenide süüks seda panna ei saa)... siis on põhjust peeglisse vaadata. Me peame kauem elama tervena ja meil on selleks tööriistad ja võimalused olemas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhmh.
      Mina isiklikult söön liiga palju, magan liiga vähe ja sõidan autoga liiga kiiresti. Pole mingit põhjust, miks ma peaks vanaks elama, liiatigi siis veel vanast peast terve olema.

      Kuidas teie?

      Kustuta
    2. mul on päritud kehvad liigesed ja krooniline autoimmuunne kilpnäärmepõletik, aga kõige muu koha pealt tundub, et olen maru terve - olen viimase paari kuu jooksul 2 korda traumapunkti sattunud (omaenda ettevaatamatusest) ja vähemalt pulsi- ja vererõhunäitajad olid küll ideaalsed.

      Kustuta
    3. MUl on pensionipõlveks nii palju plaane, et ma lihtsalt pean end vormis hoidma, et selleni jõuaks :)

      Kustuta
  8. Mu ema sai just 70 ja ma hakkasin mõtlema, et olen selle, mis on minu arust ilusad riided, peamiselt tema käest üle võtnud (ilus = värviline, hipi- ja etnostiil, aurupunk ja päris ajalooline värk). Ja ta laseb praegu samas vaimus edasi, kusjuures tänu kaltsukatele ei taha see stiil ka eriti suurt raha - ilusaid kirjusid seelikuid ja pluuse ikka leiab. Üks lemmik, millega ta palju käib, on nt kaltsukast leitud pikk tirooli kleit. Millalgi käis ta aastavahetuse peol samuti kaltsukast leitud erepunase türgi kostüümiga. Vahel harva teeb suurema väljamineku, nt tellis mõni aasta tagasi mu trupi kostüümikunstniku käest keskaja kleidi ja millalgi ka 19.-20. saj vahetuse stiilis seeliku-jaki komplekti, mis on külma ilmaga väga mõnus soe ja paneb samal ajal inimesed ahhetama; ja nüüd selleks sünnipäevaks lasi endale õmblejal teha linase tikitud kleidi.

    et ühest küljest nagu ei ole päris see, mida daamiliku täiskasvanuliku riietuse all silmas peetakse, aga teisest küljest ei pea see ka tähendama vormituid halvast sünteetilisest materjalist riideid.

    ma arvan, et ka mina jätkan vanemast peast samas vaimus, nii et kui kellelgi on vaja mind halvas maitses süüdistada, siis on see pigem stiilis "crazy bag lady" kui meie tavaline ettekujutus üleni vormitus pruunis-beežis sünteetikas vanainimesest.

    a ma arvan, et mu emal on üks eelis see, et ta on eluaegne ja mitmendat põlve linnainimene. st ta ongi eluaeg oma vaba aega sisustanud pigem hobide ja kontsertide kui aiamaaga, kuigi maitserohelist on ta oma linnaaias kasvatanud ja kasvatab ka nüüd, mil mu vanemad elavad aiata majas, oma rõdul.

    mu vanemad tunduvad hoopis teistmoodi kui sama vanad inimesed paarkümmend aastat tagasi ja ma kahtlustan, et asi pole ainult konkreetselt neis, vaid ka juba nende põlvkond on mõnevõrra tervem ja eeldab pikemat aktiivset iga kui põlvkond-paar vanemad inimesed.

    Või on siis kultuurisfääris liikumine see, mis noorena hoiab.

    Ütleme näiteks Lehti Kostabi on 65 ja ei paista küll, et ta oma tantsuelu niipea kõrvale jätaks. Rufina Noor on jätkuvalt Vanemuises repetiitor. Karusoo jätkab oma elulugudega tegelemist. jne.

    VastaKustuta
  9. Mu ema teeb raadios pensionäride saadet (juba aastakümneid) ja ütles, et tema on just täheldanud, et 70-aastased muutuvad aina nooremateks ja aktiivsemateks. Käivad tööd, kontsertidel, teatris ega taha kuuldagi sellest, et neid nt pensionäride õnnitlussaates õnnitletaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei kujuta ka ette, milline inimene TAHAKS, et teda raadios õnnitletaks. Ausalt...???

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!