Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

neljapäev, 2. märts 2017

Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

See oli mu teine Murakami raamat ja nagu ka eelmisel korral. ei väsi ma imestamast kui vähe on selle autori raamatutes Jaapanit. Ma ei tea miks, aga minu jaoks peaks Jaapan olema midagi eksootilist, teistsugust. Filmidest ja turismireisidelt on jäänud mulje, et jaapanlased on väga tõsised, väärikad, kummardavad kogu aeg.
Aga pole. Ses raamatus oli ainult kolm Jaapani momenti: tegelane ütles oma nime ja seepeale küsiti: mis hieroglüüfidega te seda kirjutate. Siis see, et hommikuks söödi miso suppi, praekala ja riisi ( juu...) ning kolmas oli seotud hotelliga. Ma ei viitsi enam otsida, aga teate küll, mingi spetsiifiline Jaapani madrats.

Ma loen palju blogisid ning te ei kujuta ette, kui veidraid sööke inimesed söövad ja naljakat elu minu meelest elavad.

Jaapani raamatus, aga. On nii nagu meil. Samasugune suhe loodusega. Kusagil kivi taga on vahepealne maailm, kus külmkapp on täis ja viieteistaastased neitsid sind teenindavad... ma ei mäleta, mis Eesti muinasjutule ma viitan, aga see kõik tuleb nii tuttav ette. See oleks nagu mu eesti geneetilises mälus. no ja loomadega rääkimine ka.

(praegu mõtlen, et " Mees, kes teadis.." on tõlgitud täiesti valele turule. Mitte siivsatele katoliiklastele, vaid jaapani keelde oleks pidanud tõlgitama)

See kirjanik ja see konkreetne raamat on rahvusvaheline bestseller, mistõttu ma suhtusin väga suure eelarvamusega. Et kindlasti väga diip ja nii.
 Ja täitsa vale. Kohutavalt hea raamat.
Jah, see on täis metafoore, ja allteksti ja kujundeid ja allegooriat.
Aga seda sügavust saab südamerahus ignoreerida ja lugeda kui lustakat sürreaalset lugu.
Teismelise poisi eneseleidmiselugu oli minu jaoks kaugem, aga muu meeldis ikka väga. Kohati oli ikka väga naljakas. Ning ma ei tea, ma olen vist praegu muinasjuttude lainel. Kuidagi kõnetab mind see fantastika.

Ma panin endale diagnoosi. Mul ei ole depressioon, sest ma suudan naerda ja rõõmustada. Söön ja magan.  Aga ma olen vist läbipõlenud. Mul puudub tahe ja tahtmine. Ma tahaks elada kõrge sokliga majas, koera ja kasside ja kanade ja tomatitega. Oma metsa ja blogide ja raamatutega.
See on ilmselge põgenemine ning sellest räägib ka see raamat.

Mul poleks isegi tütarlapsi teenindamiseks vaja.
Lihtsalt see võimalus, panna seljakott selga ja minna laia maailma, kus külmutuskapid on alati täis ja raha tuleb.. kusagilt.  Mind teeb nii kadedaks see kergus, kuidas inimesed olnust lahti ütlevad ja et neil tekivad sellised võimalused.

Nagu miljonid enne teda, ütleb ka Murakami oma raamatuga tegelikult seda, et sa võid eest joosta, aga sa ei saa probleemide eest põgeneda.
Millest oli natuke kahju. Et muinasjutt saab ikkagi ühel päeval läbi ja tuleb naasta oma normaalse elu juurde.
Mõtlesin selle üle kohe pikalt ning leidsin, et tegelikult...

mul on jäänud tööl käia 20 aastat. seda on vähem, kui ma juba olen töötanud, Seda on vähem, kui mu lapse vanus. Seda on vaid poole rohkem, kui olen olnud oma viimases töökohas.
Ja see aeg on ju läinud kui . ..viuhti.  Ma olen täiskasvanud inimene, ja kannatan selle ju ära.

Nagu Krsi kirjutab, siis juba Baer kitis kassidega rääkimise heaks. Murakami annab samuti lootust.
Ma siis vist peaksin ikka edasi üritama ja oma kassiga kontakti otsima?

29 kommentaari :

  1. Ma olen peale Gaimani "Eikusagi"- t hakanud öösiti krabistavaid hiiri teretama. Nad pole veel vastanud, aga ma ka lootuse poolt :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga kummaline. Kassidest saan aru, aga hiired peaks ju ometi viisakad olema :)

      Kustuta
  2. Kas sa oma kilpnääret oled kontrollida lasknud?
    Ja äkki on sul lihtsalt võimalik aeg maha võtta mõneks ajaks, nii pooleks aastaks? Oleks abiks küll.
    Ehk läheb paremaks, kui porine ilm lõpeb.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kunagi lapsena oli kilpnääre teema , aga kaua pole sellele mõelnud. Vist peaks

      Kustuta
  3. Jah, kassidega on mõtet rääkida. Aga teatud teemade puhul käitub kass nagu Nuuskmõmmik - Pumpsu ja Koduvana vahel kisub jutt filosoofiliseks, aga Nuuskmõmmik vahetab teemat, hakkab rääkima ilmast ("Hilja novembris, üks viimaseid peatükke, laps luges eile ette). Miks Nuuskmõmmik suhetest ja filosoofiast rääkida ei taha, seda ei seletatud.
    Minul on jäänud tööl käia vist 21 aastat ja üldse ei vaimusta. Sellepärast ma otsingi võimalust naturaalmajandusele üle minna, kõrvitsakasvatamine tuleb juba väga hästi välja, ainult kole tüütu on terve talv peamiselt kõrvitsatoite süüa.
    Tegelikult on aja mahavõtmise soovitus väga hea, soovitatavalt hoopis teises keskkonnas, aga lihtsalt olles, mitte teadlikult ja sihipäraselt puhates.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sina oled üks , kelle blogi lugedes olen heas mõttes kade. Koduõpe. Maja metsa sees. Ja selge maailmavaade. Kindlasti on ka kuhi probleeme, aga kus poleks.
      Sa paned mind alati juurdlema kus lõppevad valikud ja algab juhus/ saatus

      Kustuta
    2. Ma tänan. Reaalsus on see, et ma olen üle mõistuse väsinud, sest tööl on olukord, millest ei tohi rääkida (ma ühes kvaliteetblogis rääkisin, leia mind kommentaaridest), kas tööolukorra (Ganzkörpereinsatz, ütlevad sakslased) või eilse aiatööpäeva tõttu valutavad kõik lihased, mille olemasolust ma seni ei teadnud, ja Lillebrori hommehommikune sünnipäevatort ei teinud koostööd. Pluss kingitusi ostma komandeeritud kaaslapsevanem ostis vähem, kui mina vajalikuks arvasin. Maailmavaade on, jah, tore, hankige endale ka. :) Valikute ja Jumala juhtimise piir on tõesti hägune.

      Kustuta
  4. Appi kui tuttav kirjeldus! Ma tahaks kitse ka, õpiks piimast juustu äkki tegema.. :)

    Mul uuritaksegi hetkel kilpnäääret, lisaks on kuskile plagama pannud kogu mu rauavaru. Kuu aja jooksul tuleb süüa hunnik potsikuid tühjaks ja siis uued analüüsid. D, Mg, raud, Q10. Õudne, ma protestin valjult aga kuulan seekord sõna, sest nii kohutav väsimus on viimasel ajal, et ma enam ei jaksa.

    Murakamit on palju tõlgitud, ma olen vist kõik peale selle läbilugenud. Õudselt meeldib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah, mis ma ajan, seda ma olen ikkagi lugenud. Järekorras on "Värvitu Tsukuru"

      Kustuta
    2. Tee endale nüüd pikk pai selle eest et viitsid üldse arsti juurde minna. Ma ei suuda. Ma tean et ravi on
      Seks saun ja sport. Milleks vaeva näha

      Kustuta
    3. Ega ma poleks läinudki aga ma köhin viiendat nädalat ja mu ema oli raudpoltkindel, et mul on kopsupõletik. Ja kui keegi sulle räägib mitu nädalat, et sul vist on kopsupõletik, siis isegi kõige tugevama närvikavaga inimesed murduvad.
      Ja meil on tore perearst :)

      Kustuta
  5. Mu vanaema on 90-aastane ja üsna omadega läbi viimasel ajal, kui see jama algas, oli ta üsna kindel, et lõpp tuleb kiirelt ning siis ta mulle ohkaski: "Nojah, ongi siis kõik jah, selline see mu eluke oligi siis, korraks ja saigi läbi..." Enamik inimesi 90-ni ei elagi, ometi tundub isegi see aeg siis lõpust vaadates ühe lühikese silmapilguna. Aeg lähebki kuidagi viuhti.
    Aga lõbusamast otsast, ma tahaks ka seda maja, kasse, kanu ja tomateid, kas see on siis vale? Muidugi, mul isegi uuriti kilpnääret, sest mul on nii 90% sümptomitest, aga proovid olid täitsa korras. Kanad on ka tõesti toredad, ükspäev laps õhkas teises toas, et "niiii nunnnu looom!", läksin siis vaatama, kes, tuli välja, et kana pilti vaatas :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tunnen ühte meest, kellel üksaasta olid kaisukanad. Lasid ennast sülle võtta ja olid eluga rahul.

      Kustuta
    2. Ma elan Kanada Anu kanadele kaasa. Uskumatu ikka. Kõik mõtlevad, aga daam läheb välismaale ja teeb teoks. Girlpower :)

      Kustuta
  6. Mul on raamatu suhtes olnud sama eelarvamus. Pole lugenud. Äkki peaks võimaluse andma.

    Sinu lõik "Ma panin endale diagnoosi. Mul ei ole depressioon, sest ma suudan naerda ja rõõmustada. Söön ja magan. Aga ma olen vist läbipõlenud. Mul puudub tahe ja tahtmine. Ma tahaks elada kõrge sokliga majas, koera ja kasside ja kanade ja tomatitega. Oma metsa ja blogide ja raamatutega." pani mind mõtlema, et mul on ka see vist. Mitte et ma tahaks maale kolida... Ma oma koduga olen rahul, aga teema on ikkagi sama.

    Ma olen mõelnud, et äkki see laia maailma minek, kus külmkapp alati täis on ja palm pa kohal, on müüt? Minnakse küll, aga kas kõigil on nii, et tööd ei pea tegema? Äkki see KERGUS on müüt? Ma saaks aasta küll nii elada, aga siis peaks jälle rabama hakkama. Ei julgeks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juhtusin kord üht selleteemalist artiklit lugema, kus räägiti paarist, kes oli samuti niimoodi laia maailma läinud ja lõpetas kuskil kolkas kõhutäie eest peldikuid küürides. Loodetud lihtsat elu ei saabunud, samas kodumaise "nüristava rutiiniga" põletati kõik sillad ja tagasi oli ka väga raske tulla. Väidetavalt (ja täitsa usutavalt) ei pidanud see ainuke säärane lugu olema, ebaedulugudest lihtsalt ei ole trendikas rääkida.

      Kustuta
    2. Jah ja ka särava Instagrami pildi taga võib peituda ebaedulugu.

      Kustuta
    3. Ja tegelikult on ka edulugusid
      Hiljuti oli teles neiu, kes otsustas hakata koerte hoidjaks. No super mega!!!

      Ma kusagilt olen lugenud, et usas on spets toetus 40+ inimestele ( te olete küll nooremad) . Neil on kogemused,suhted,kohustusi vähem st laenud ja lapsed. Aga pole enam riskijulgust
      Ja siis aidataksegi riske maandada. Et kui " kirjutan avalduse. Müün korteri ja lähen maailma " pekki läheb, siis on.mingi tugi, et päris kuuse alla ei jää

      Kustuta
    4. Ebapärlikarp. Aga Söö maga armasta vms. Või need tuhanded Minu... raamatud ?
      Austraalias on nõusid pesta 3x seksikam kui Narvas..
      Sulle kehtivad verl Work & Holiday viisad. Laps seljakotti ja teele ;) mees teenib seni raha ;)

      Reaalsus on see, et me oleme liiga praktilised ja pragmaatilised. Aga ju on ka see millekski hea. Müük on ränk, aga annab teistmoodi vabaduse. Ja ka sel on oma plussid

      Kustuta
    5. Küttearved on ilmselt palmi all väiksemad. Tööd peab ikka tegema, kui just ei ole ilgelt sääste aga kui oleks, siis võiks ju siin ka elada mõnusalt. Säästudest.

      Kustuta
    6. Aga tõsisemalt rääkides, ma ei ela küll 100% maal (ma ise ütlen, et lähen maale kui siit 10m maapoole ema juurde sõidan) aga ka siin ma näen, kuidas noored linnast tulevad. Õhinal ja ideedega, et siis mõne aasta pärast tagasi linna minna, sest liiga raske on.

      Kui olusid mitte tunda, siis ongi raske. Isegi minul, kes ma olen põline maalaps, hakkavad rasked olud meelest minema ja ma kipun kitsekasvatust jm idealiseerima.

      Samas see võib sul olla läbipõlemine jah. Millegipärast kõik, kes meie hullust tööelust on otsustanud ise ära minna (tööandjat pean silmas), teevad hullumeelse kannapöörde ja hakkavad nt iluaednikeks (üks Tallinna laps läks Räpinasse lausa kooli), ökopoemüüjateks, ostavad talu ja hulluvad aias jne. Ilmselt see 10+ hullumeelselt "ärielu" peksab ajud nii sassi, et sunnib tegema meeletusi :)

      Kustuta
  7. Maaelu (ahi, kaev, kass ja tomatid) aitab võõrandumise vastu küll. Eriti soovitan proovida kombinatsioonis Ülla Missiooniga. Ehk siis üüri endale aastaks kuskil kauges külas maja ja asu kohalikku kooli õpetajaks. Kõik su varasemad probleemid tunduvad korrapealt absurdselt tillukesed :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuule. Ma olen Su püsilugeja. Sa pole jätnud ühtegi illusiooni :)
      Selleks ongi hea blogi omada. Küll läheks ja oleks
      ... ja siis kõnnid esmaspäeval tööle, et maksud saaks makstud :)....

      Kustuta
  8. Ega enda eest ikka ära ei koli. Mine kuhu iganes.

    VastaKustuta
  9. Kassidega on kindlasti mõtet rääkida. Sest me räägime ju rääkimise pärast ja oleme üsna leplikud kuulamise osas. Kasside ignorantsus teatud küsimustes on täiesti kõrgem tase. Inimesed on õppinud seda paremini varjama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on mida ma kasside juures hindan. Enesekehtestamine. On mida õppida :)

      Kustuta
    2. Hih. A. postitas kunagi oma FB-profiilipildiks meie kassi pildi, kirjutades seletuseks juurde, et too on "alati oma tunnetega kontaktis".

      Seda illusiooni kasside kui niisuguste kohta jagus meil senikaua, kuni majapidamisse tuli neurootiline kass, kellest paistab, et ta tunded on talle endale sügav mõistatus.

      Kustuta
  10. Kassidega rääkimise mõttekuse osas ma ei oska nõua anda,
    sest see sõltub ka rääkija eesmärgist, mida ta kassiga
    rääkimisega saavutada soovib ja ma ei tea, mis see
    saavutada soovitav eesmärk on, aga seda saan küll öelda,
    et iga eluka-tüübi korral on omad suhtlus-süsteemid.

    Näiteks kasside korral tasub vaadata, kuidas nad looduses
    elavad. Kui ma õieti aru olen saanud, siis kasslaste
    korral moodustuvad looduses haaremi ja isalõviga karjad,
    kuhu kuuluvad ka teismelised isased lõvid. Suuremaks kasvades
    moodustavad isa-lõvid paare, kes siis lähevad oma
    sünnikarjast välja, laia maailma, vallutama. Seega, kui
    kasse perekonda võtta, siis kass elab oma arust kassi-karjas,
    koer aga koertekarjas ja kuidagi tuleb seda asja siis teadlikult
    reguleerida. Mu vanemate-kodus lahendati kassi ja koera
    kooselu ära sellega, et koera-kutsikast saadik on kass
    koera-karja reeglite järgi koerast koerakarja-hierarhias
    kõrgemal. Seda saab kehtestada nõnda, et kass saab alati
    enne koera süüa ja koer peab pealt vaatama ja vahtima, kuni
    kass söömise on lõpetanud ja alles seejärel saab oma toidu.
    Tulemuseks on, et kui kass otsutab koera pesas uinaku võtta,
    siis koer liigub teise pessa, s.t. kass on kõrgema
    prioriteediga.

    Koertega aga tuleb väga järjepidevalt ja süstemaatiliselt
    koerte-karja-reeglite järgi suhelda, et oleks paigas,
    et maja inimesed on koertekarjas koerast kindlalt hierarhias
    kõrgemal. See kehtestamine seisneb kindlas rituaalis, kuidas
    koerale toitu antakse ja üldse suheldakse. Näiteks, kunagi
    ei minda koera juurde ega hakata koera taga ajama, vaid
    alati kutsutakse koer enda juurde. Kunagi ei astuta üle koera,
    vaid koer peab ise jälgima, et eest ära läheb. Kui koer ette
    jääb, siis koerast üle astumise asemel tuleb litsalt seisma
    jääda ja koerale verbaalselt märku anda, et ta eest läheks,
    kugi, üldiselt ta hoolitseb ise selle eest, et hierarhias
    kõrgemal ennem kitsaid läbipääsukohti läbida saab ja ta ise
    ette ei jääks. Mingit koera löömist ega koerale valu tektiamist
    ei ole, aga sellest sõltumata käib tegelikult enda kehtestamine
    koera pahanduste korral siiski teatud määral, võimalust mööda,
    vägivalla abil, mis seisneb selles, et kui ikka koer täielikult
    eiranud ja ilge sigadusega hakkama saab, siis maast õhku tõsta,
    talle valu tekitamata, ja ta tema pessa, puuri, umbes 5min.
    kinni panna. Sellega on koerale väga korralikult demonstreeritud,
    kes tegelikult selles koertekarjas TUGEVAM on ja mis selle
    tugevama poole soovid on. Seda tehes tuleb meeles pidada,
    et koera mälu lihtsamat sorti sündmuste suhtes, a la et
    ta ampsas sašlõkitüki laualt ära või midagi sellist, on
    vaid umbes 4min, seega kui karistamis-aeg oluliselt hiljemaks
    jääb, siis koer enam ei pruugi aru saada, mille eest teda
    üldse karistati.

    Jne. Ühesõnaga, Dr. Doolitle lasteraamatus kirjeldatav
    suhtlemine loomadega on praktikas piiratud kujul loomadega
    täiesti olemas ja loomatreenerid ju sellega tegelevadki,
    tsirkuses ehk rohkem kui mujal, aga see idee, et koera/kassiga
    rääkida koera/kassi "sõnavarast" laiema sõnavaraga on üpris
    mõtetu lalin. Samahästi võite näiteks võtta mitte-füüsikuna
    internetist mõne tuumafüüsikute loenguvideo või matemaatikute
    loenguvideo mõnest valdkonnast, mida Te ise pole õppinud
    ja kuulata seda videot kuskilt poole pealt kui
    mingit arusaamatut lalinat.

    https://youtu.be/jWkzBaJDSmY?t=10m16s

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No selles konkreetses raamatus oli kassidel maailma kohta ikka väga palju öelda :)

      Eks mu postitus oligi pigem huumoriga kirjutatud. Loom on loom. Isegi kui tahaks et ta oleks inimene jääb ta ikka pisikeseks instinktidest lähtuvaks kiskjaks

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!