Murakami Kafka mererannas

Viimasel ajal on mind vaevanud üks väga oluline küsimus.
Kas kassidega on mõtet rääkida?
Mu oma kass ei anna selgust. Kui ma temaga noomin, ütleb etteheitvalt ning pahaselt.. trrr (saite ju aru, eks, mida see tähendab).
Vahel tuleb pimedast magamistoast südantlõhestav "mjäuuu mitte keegi siin majas ei armasta kassi ".
Kui ma ütlen, et nüüd on aeg minna sööma või tüdrukut äratama. Vastab ta nõustudes nrr.. ja traavib õiges suunas minema.
Et nagu saaks aru küll.
Kui ma, aga, üritan talle rääkida oma raskest elust, siis ta parimal juhul haigutab. Halvimal, keerab end kerra, katab silmad käpaga ja uinub.

Ma ei tea, mis teema on jaapanlastel kassidega, aga see oli mu meelest selle raamatu parim osa. Nakata oli mu lemmiktegelane !

See oli mu teine Murakami raamat ja nagu ka eelmisel korral. ei väsi ma imestamast kui vähe on selle autori raamatutes Jaapanit. Ma ei tea miks, aga minu jaoks peaks Jaapan olema midagi eksootilist, teistsugust. Filmidest ja turismireisidelt on jäänud mulje, et jaapanlased on väga tõsised, väärikad, kummardavad kogu aeg.
Aga pole. Ses raamatus oli ainult kolm Jaapani momenti: tegelane ütles oma nime ja seepeale küsiti: mis hieroglüüfidega te seda kirjutate. Siis see, et hommikuks söödi miso suppi, praekala ja riisi ( juu...) ning kolmas oli seotud hotelliga. Ma ei viitsi enam otsida, aga teate küll, mingi spetsiifiline Jaapani madrats.

Ma loen palju blogisid ning te ei kujuta ette, kui veidraid sööke inimesed söövad ja naljakat elu minu meelest elavad.

Jaapani raamatus, aga. On nii nagu meil. Samasugune suhe loodusega. Kusagil kivi taga on vahepealne maailm, kus külmkapp on täis ja viieteistaastased neitsid sind teenindavad... ma ei mäleta, mis Eesti muinasjutule ma viitan, aga see kõik tuleb nii tuttav ette. See oleks nagu mu eesti geneetilises mälus. no ja loomadega rääkimine ka.

(praegu mõtlen, et " Mees, kes teadis.." on tõlgitud täiesti valele turule. Mitte siivsatele katoliiklastele, vaid jaapani keelde oleks pidanud tõlgitama)

See kirjanik ja see konkreetne raamat on rahvusvaheline bestseller, mistõttu ma suhtusin väga suure eelarvamusega. Et kindlasti väga diip ja nii.
 Ja täitsa vale. Kohutavalt hea raamat.
Jah, see on täis metafoore, ja allteksti ja kujundeid ja allegooriat.
Aga seda sügavust saab südamerahus ignoreerida ja lugeda kui lustakat sürreaalset lugu.
Teismelise poisi eneseleidmiselugu oli minu jaoks kaugem, aga muu meeldis ikka väga. Kohati oli ikka väga naljakas. Ning ma ei tea, ma olen vist praegu muinasjuttude lainel. Kuidagi kõnetab mind see fantastika.

Ma panin endale diagnoosi. Mul ei ole depressioon, sest ma suudan naerda ja rõõmustada. Söön ja magan.  Aga ma olen vist läbipõlenud. Mul puudub tahe ja tahtmine. Ma tahaks elada kõrge sokliga majas, koera ja kasside ja kanade ja tomatitega. Oma metsa ja blogide ja raamatutega.
See on ilmselge põgenemine ning sellest räägib ka see raamat.

Mul poleks isegi tütarlapsi teenindamiseks vaja.
Lihtsalt see võimalus, panna seljakott selga ja minna laia maailma, kus külmutuskapid on alati täis ja raha tuleb.. kusagilt.  Mind teeb nii kadedaks see kergus, kuidas inimesed olnust lahti ütlevad ja et neil tekivad sellised võimalused.

Nagu miljonid enne teda, ütleb ka Murakami oma raamatuga tegelikult seda, et sa võid eest joosta, aga sa ei saa probleemide eest põgeneda.
Millest oli natuke kahju. Et muinasjutt saab ikkagi ühel päeval läbi ja tuleb naasta oma normaalse elu juurde.
Mõtlesin selle üle kohe pikalt ning leidsin, et tegelikult...

mul on jäänud tööl käia 20 aastat. seda on vähem, kui ma juba olen töötanud, Seda on vähem, kui mu lapse vanus. Seda on vaid poole rohkem, kui olen olnud oma viimases töökohas.
Ja see aeg on ju läinud kui . ..viuhti.  Ma olen täiskasvanud inimene, ja kannatan selle ju ära.

Nagu Krsi kirjutab, siis juba Baer kitis kassidega rääkimise heaks. Murakami annab samuti lootust.
Ma siis vist peaksin ikka edasi üritama ja oma kassiga kontakti otsima?