sest äkki teil jäi see oluline info vahele
Eilses EPLs ilmus kaks artiklit. Dannar andis teada, et tema enam järgmisel aastal üht saadet ei vaata. Ja Mart kirjutas meile, et tema juba ei vaatagi.
Mind jäi kripeldama küsimus. Mida teevad teised selle lehe ajakirjanikud. Oleks saanud ju täita terve lehe. Iga ajakirjanik oleks võinud kirjutada sellest, milliseid saateid ta enam ei vaata.
Sest tegemist on väga olulise küsimusega. meid kõiki väga huvitab, mida Dannar ja Mart vaatavad või mitte.
Tõsiselt rääkides.
Nad saavad selle eest palka.
Ma ei saa sellest aru. Ma ei saa sellest aru.
Esiteks on tegemist lihtsalt telesaatega. Telesaate nimi on Eesti Laul. Nagu nimi ütleb, eestlased valisid oma lemmiklaulu. See laul ei peagi ei sulle ega eurooplastele ega ka Eurovisioonile sobima/meeldima (hetkel on Eurovisioni fännide kihlveokontorites 8. kohal)
Sulle ei meeldi.
Kas põhimõtteliselt on võimalik poliitikaajakirjanikul kirjutada analoogne avaldus, kui võimule saab vale partei? President ei meeldi?
Kas spordiajakirjanikul on võimalik mossitada, kui võidab vale sportlane. Et nii nõme ja tulevikus ma olümpiamänge või Suure- Jaani võistlusi enam ei jälgi?
Või mismoodi ja milles see ajakirjaniku professionaalsus väljendub?
Mart on muidugi täiesti omaette teema. Tema on kuidagi aru saanud, et sellel konkursil valitakse uut muusikat. Ma olen sel teemal korduvalt arvamust avaldanud, aga kuidas ei saa inimesed aru, et kui võitja väljund on Eurovisioni lava, siis see ei saa olla Laulukarusselli lõppvoor. Esimene esinemise kogemus ei saa tulla hiigellavalt. See pole õiglane. Ja see pole aus ka teiste nn vanade tegijate suhtes. Kas ja milline ja kus on nende promoväljund?!
Mart väidab, et Lõhmused ja Stigid " toodavad" laule, aga muusikalaagrites tehtu on looming.
Winni Puhh liigitub uue muusika alla. Aga Lenna mitte? Või kust see piir jookseb.
Minul, Mart, on väga hea meel, et me enam ühist asja ei aja. Ja mina olen ka eestlane ja televaataja.
Minu lemmiklaul ka ei võitnud, aga ma rõõmustan Laura ja Sveni ja Koidu üle. Tegemist on oma ala professionaalidega, kes ei karda suurt lava. Kes on meeldivad, head suhtlejad ning näevad ka head välja.
Ma soovin neile südamest edu.
Kui raske ometi on rõõmustada?
Samal teemal ka siin
Eesti Laul on keskealiste poolt monopoliseeritud üritus
Koidu ja Laura võitu puudutavate hapude arvamusavalduste lugemine on lihtsalt piinlik. Eesti Laulu võitja saab muidugi igal aastal paraja (palun vabandust väljenduse eest) pasarahe kaela, aga tänavu on see irisemine igasugused piirid ületanud. Mina soovin "Veronale" igatahes edu. Kui see nii suurele osale eestlastest meeldis, siis miks ei võiks ka Eurovisioonil hästi minna. Elame, näeme.
VastaKustutaMina aga sain Mart Niineste artiklist hoopis teisiti aru. Et Eesti Laul justkui oma algses kontseptsioonis lubas talle talle kõike seda, millest ta kirjutab ja mida tema ootab. Aga lubadust murti. Artikkel on meelega üle võlli võimendatud, aga tõetera nokib sealt välja küll.
VastaKustutaTahad võrdlust spordiga, olgu siis. On kergejõustiku MM. Sinu lemmikala on kuulitõuge. Esimene sportlane ei jaksa kuuli õlale tõsta, teine pillab selle oma varbale, kolmas tabab kohtunikku. Sa ju pahandad? Ei pahanda? ILMSELGELT pahandad.
VastaKustutaMärdil-Dannaril on üritusele omad ootused. Need ei täitunud. Loomulikult väljendavad nad pahameelt.
Ma ise ei vaadanud, nii et mul pole mingit seisukohta ei võiduloo ega muude suhtes. Aga pettumust tajun ma igalt poolt. Ju siis on midagi seekord rohkem nihu kui varem.
Ma jään eriarvamusele. Emotsioonid on okei otsereportaazis ja ka ehk sotsiaalmeedias. Aga paberlehest, mille eest olen maksnud tahaksin lugeda objektiivset analüüsi. Ja kindlasti mitte kellegi telekaharjumustest või solvumisest,
KustutaKui ma loen 2010 v 2011 v 2013 ona Eesti Laulu postitusi siis oli täpselt sama kamm :)Lihtsalt.
Minu meelest on inetu võitjate üle kohut mõista
Aga miks on inetu? Ja kas kaotajate üle on ilus kohut mõista?
KustutaNo selge, et peale võistlust võiks olla mokad maas ja ainult rõõmuhõisked võiks kaikuda üle ilma-maa. Oleks positiivsem ja ilusam tõepoolest. Mulle jälle tundub, et las inimesed vinguvad, kui selleks põhjust antakse või leitakse. Millegipärast tekkis mul kohe võrdlus valimistega, kus ka peale valimisi hurjutatakse rahvast, et mida te vingute - ise valisite. Ja kui ei valinud, siis seda hirmsam patt. Ma pole konkreetset artiklit lugenud ja ei loe ka, võimalik, et tegemist oli eriti alatu kirjutisega. Siiski, eks igaüks oma rikutuse tasemelt. Mina personaalselt näiteks ei arva juba aastaid eriti ühestki lehest ega väljaandest, sest õhtu lõpuks on nad kõik kliki-magnetid ja kapitalismi ohvrid/teenrid. Ja kui sekka on ka üks-kaks idealisti, siis no las nad olla, nad ei mõjuta vähimatki. Samamoodi nagu poliitikas sa võid aastakümneid oma lemmiku poolt hääletada, kuid kui ta püünele ei saa, siis võid samahästi kodus raamatut lugeda, hääletamisel pole vähimatki kaalu ega mõtet.
Ja ausalt öeldes pole ju süüdi ajakirjandus - me kõik oleme selles süüdi. Me ise käime aina enam alla ;) oleme aina mugavamad, teeme aina vähem ja ootame aina enam. Või pole see nii?
Ja oodata tänasel päeval aastate tagust süvaanalüüsi(ausalt, ma ei tea...kas seda ka siis oli) ajakirjandusest ei ole sugugi vähem mittevajalik kui materdav kirjutis euroloo teemadel. Ometi eksisteerivad mõlemad - tahame seda või ei :)
Aga jah, muidugi, ma saan aru, et oleks saanud ka ilma takka perra vinguta ning, et see oleks olnud ehk ilusam ja viisakam :)
Aga millal viimati viisakuse eest palka maksti või äri aeti?
Trendikas on Tähekest ka enam mitte lastele osta, sest nii irmus kaanepilt oli 😊
VastaKustutaHea, et sa kirjutasid, ma tahtsin ka seda Niineste artiklit kommenteerida, aga ei viitsinud eraldi postitust teha. Mulle vastupidiselt see kirjatükk meeldis, just nimelt see osa, mida Ebapärlikarp ka ütleb - algne Purga väljatöötatud kontseptsioon ei sidunud Eesti Laulu enam nii selgelt Eurovisiooniga, nüüd oleme aga Paadami aegadesse vargsi tagasi läinud ja mina tunnen samuti, et see võistlus ei paku laiemalt muusikaliselt enam midagi.
VastaKustutaTe mõlemad viitate veebis ilmunud artiklile. EPl paberversioonis ilmus seletuskiri, miks ma ei vaata.
KustutaMa ei taha seda teemat ( eestilaul vs eurovisioon) väga enam lahata, kuna ma olen seda varasemalt nii palju teinud.
Üritusel, mis ei arvesta sihtgrupiga ei saagi olla pikka edu.
Jah, ma olen nõus, et tegelikult need 2 asja omavahel sugugi ei haaku - kui Eesti Laul, siis milleks üldse see Eurovisioon, aga ma olen lihtsalt naiivne idealist ja kipun auditooriumit eirama.
KustutaKvaliteetajakirjandusest: mul on kolleeg, keskealine äärmiselt intelligentne mees, kellele ma vajadusel ajalehti tõlgin. Mõttes, et kui ta millestki aru ei saa (vt. intelligentne), siis helistab mulle, ma seletan.
VastaKustutaHelistab ja tekkis umbes järgmine dialoog:
- Kas sa tead, kes on Mallukas?
- Tean, tean, Eesti kõige popim blogija.
- Oookey, a mis tal rindadega juhtus?
- Juhtus või? (googledan, loen, imestan)
- Lehes on uudis, et näitas oma imelisi tisse.
- Aa, no ta käis lapsega basseinis.
- Aga mis tal enne oli siis, mingi õnnetus või? Mõni ilukirurgia ime või...?
- Eeee.. ei, mu meelest on tal koguaeg kõik imeline olnud, vähemalt selles osas...
- Aga ... Ma lugesin Postimees ju. Postimeest, saad aru! Ma olen vist lootusetult vana.
(tuut-tuut-tuut-tuut)
Hahaaa :D Postimees on pigem lootusetult...
KustutaMinu lühikokkuvõte on, et kuidas küla(ajakirjanduse eest maksjad) koerale(ajakirjandusele), nii koer külale. Propaganda üks peamine tööpõhimõte baseerub sellel, et inimesed ei võta mõtlemiseks ja uurimiseks aega, on pealiskaudsed, ning siis kui vastav teema või valik reaalses elus on vaja sooritada, mõni toode peoletilt valida, mõni poliitik valimistel valida, mõni muu otsus langetada, siis võtab inimene peast selle, mis tal seal üldse võtta on ja kui tänu pealiskaudsusele on sealt võtta vaid läbi-analüüsimata mälestused mõnest ette-söödetud loost, siis inimene lähtubki sellest, talle kas reklaami või mõnda muud sorti propagandana, ette söödetud loost. Sealt, tõenäoliselt, ka see reegel, et tuttav nähtus näib usaldusväärsem. Miks mõni toode või poliitik või ideoloogiline mõttekäik tuttav on, vajab analüüsimist ja kui analüüs jäi tegemata, siis sõna otseses mõttes ongi nii, et mida pealiskaudsetele inimestele ette sööta, seda nad siiralt usuvadki. Ka haritud ja üldjoontes targad inimesed, sest tarkusest ja haridusest ei ole midagi kasu olukorras, kus see tarkus ja haridus jäetakse rakendamata, analüüs jäetakse tegemata, see tark ja haritud inimene on liiga laisk, et oma tarkusi rakendada.
VastaKustutaIllustratsiooniks sobib Perekool, eriti kui sealset labasust kõrvutada mõttega, et kõrgharidusega naisi, naistudengeid, peaks eestis olema rohkem kui kõrgharidusega mehi. Ehk siis pealiskaudne loll tibi või meessoost tümakas võib olla kasvõi doktorikraadiga ja küsimus pole isegi selles, et tarkus on suhteline, vaid küsimus on olemasoleva tarkuse RAKENDAMISES. Ja igasugu PR (Puglic Relations, Avalikud Suhted) tegelased ja muud "spinn-doktorid" naudivad seda olukorda TÄIEGA.
Pakun Teile siin välja ühe testi, millega saate teada, kas Te olete loll_tibi_kalduvustega/meesoost_tümaka_kalduvustega või intelligentne inimene:
https://www.youtube.com/watch?v=aBIgHdcv0bE
(Teemakohase video vaatamis-paus, eriti soovitatav enne edasi lugemist)
Testi tulemuse hindamise juhend:
.ettim tlesilo2ne8t luhuj lesidiputsaV .kilajh8p etelo siis ,etisataav ib2l iuK
See Märt Niineste artikkel, mida mina lugesin, ilmus Sirbi "klähvib, ei pure" rubriigis:
VastaKustutahttp://sirp.ee/?s=kl%C3%A4hvib&search-where=1
See ongi tal sihuke provokatiivse muusika-kriitika lõim.
Kui ta oleks kirjutanud objektiivse artikli nii heast kui halvast, oleks see olnud lihtsalt žanrist mööda.
Lugege asju õiges kontekstis!
mart-märt, potato-poteito, eks :)
KustutaLihsalt kõrvalepõikeks - mu Makedoonia kolleeg on meie võidulaulust sillas! Nii et maitse üle endiselt kakeldakse :)
VastaKustutaKa kvaliteetajakirjandust on võimalik mõista,
VastaKustutakui nõustud, et ajakirjandust teevad inimesed.
Kvaliteetinimesi püüdis ka Aadu lähiminevikus teha...
Olgu mu taust kohe avalikustatud - mina ei oska laulda :D
Ma ei tea ka midagi laulu kirjutamisest ega Eesti Laulust,
ometigi olen ka mina selle pa*sa sees enda soovist sõltumata.
Kuulasin Raadio2 Eesti Laulu 2017 otseülekannet passiivselt,
mis sisaldas huvitavaid intervuusid, ja oli ka muidu mõnus,
kogu Eurovisiooni ajaloo meenutamisel kuni lõpphääletamiseni,
kus saime lõpuks aru, et tegemist on ikka otseülekndega :D
Nad teevad, ei tee, nad teevad siiski selle Oscari nalja :D
Närv oli tunda isegi internetiraadio kaudu läbi arvuti!
See on OTSEÜLEKANNE ja selle autentsus võrdub süütusega.
Kui sa hakkad oma elamust hiljem kuskil mõttetus meediumis
nagu Facebook edasi andma nagu Märt ja Dagmar seda teha tegid,
siis selleks kirjamärkidest ei piisa, sest meil puuduvad vastavad
kokkulepitud kirjafondid, nagu iroonia, sarkasm või isegi tavaline nali.
Inimesed, ka kvaliteetajakirjanduses, ei suuda seda tekstis muidu eristada.
Mina mõistan Märdi ja Dagmari kommentaare ilma igasugu emotsioonita,
aga kui kvalteetajakirjandus võtab seda avaldada kui tegelikku tõde,
siis ajab ikka sita keema küll. Aga sellest klaviteetajakirjandus toitubki.
Siinse lõime kommentaare lugedes märkan, et kvaliteetajakirjandusalane arutelu kisub väga "kvaliteetaruteluks" kätte ära. Sisulise teemakäsitluse asemel mingi laulu või ühe ainsa saate kallal urgitsemine....
VastaKustuta