Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 3. august 2016

H. Rappaport Neli õde

Kõige rohkem on kahju sellest, et see on väga halvasti kirjutatud raamat.
Kui ma loen ühest ehk kõige traagilisemast eluloost ja ma lõpus isegi ei nuta, siis see on halvasti kirjutatud.

Ja kahju on seepärast, et materjal on ju intrigeeriv. Raamat tugineb konkreetsetele ajaloolistele allikatele- kirjadele, päevikutele,  Ja ometi jäävad neli õde, kes pealkirjas, skemaatilisteks ja tegelikult tundmatuteks. Me saame teada, et nad olid " ilusad ja armsad" ja see on kõik. Mida nad tegelikult mõtlesid ja tundsid, millised inimesed nad olid?

Siinkohal võib vaielda, et kas raamatu autoril on õigus interpreteerida ajaloolisi allikaid oma äranägemise järgi,
Aga me kirjutame ja loeme blogisid, ja pisikestest kildudest tekib meile kirjutaja nägu. See võib olla vale või kaldu, aga ometi me tajume kirjutatud teksti taga mingit inimest. Kuidas on siis võimalik kirjadest ja päevikukatketest kokku panna raamat, mis ei ava kirjade autori loomust, iseloomu.
Ilmselt oli materjali selle autori jaoks liiga palju ja nii nagu ta ise tegelikult vihjas- Olgat, Tatjanat, Mariat ja Anastassijat ei võetud kunagi eraldi isiksustena. Ja ta ise astub sellesse samasse ämbrisse. Tark mõte oleks olnud võtta üks- kaks õde, kirjutada sündmused nende silmade läbi ja jätta kõik ülejäänud kõrvaltegelasteks.
Raamat on halb, aga see, millest kirjutatakse on traagiline ning õõvastav. Ma olen üles kasvanud punase kirjandusega ning mul on arusaadav ja vesiselge selle ühe poole maailmavaade ning eesmärk (mis läks küll täiega rappa, aga algne idee oli ju õilis).
Ja nüüd loen ma siis raamatut teise poole vaatenurgast.
Ning autor ei tee sammugi, et muuta tegelased sümpaatseks. Et mul oleks kahju. Et anda nende elule tähendus.
Tsaaripere on passiivne, saatusele alistuv, müstikuid ja Jumalat pimesi uskuv. Inimesed, kes ei taha ega suuda kanda neile saatuse poolt antud rolli.

Ja haiged. Need inimesed on  kogu aeg selles raamatus haiged.
Üks veider nüanss- tollal raviti end arseenisüstidega.... Pole ime, et nad nii põdurad olid.

Huvitav, et nende juhtumi puhul on rohkem kui õige, et sinu iseloom on sinu saatus.

Kui Aleksandra oleks olnud terve ja reibas ja võimaldanud lastele värvika lapsepõlve. Kui ema oleks nad viinud seltskonda ja pannud vanemad tüdrukud (välismaale) mehele. Kui tsaaripere oleks rohkem suhelnud ja olnud rahva hulgas populaarsem. Kas Nikolai oleks teiste otsustega saanud vältida I maailmasõda? Kui Nikolai oleks teinud duumaga koostööd ja /või kehtestanud konstitutsioonilise monarhia. Kui Nikolai oleks olnud karismaatiline tugev liider, kes oleks tahtnud olla tsaar. Kui Tsaaripere oleks õigel ajal põgenenud välismaale...
Kas ajalugu oleks läinud teisiti.

Täna me teame seda, et kui nad oleks ka bolševike käest pääsenud, siis stalinistlikud repressioonid oleks nad hiljem nii ehk naa hävitanud.

Ehk siis nendes oludes nende iseloomudega ja nende inimestega, oli nende saatus vältimatu....?

Kui tõepoolest kusagil on meie eluteed ette määratud, siis selle perekonna puhul tekib tõeline ahastus. Mis oli selliste elude mõte ja sõnum?
Sündida hüpohondrikust ema ja haiget venda hooldama, sisuliselt vangistusse ja surra oma nooruses. Olla kogu oma elu isoleeritud. Kas saab olla veel mõttetumat  ja traagilisemat saatust.
Õudne.

Paned selle loo konteksti. Milline oli toonane Venemaa olme ja olud ja võimalused. Ja loed sellest, kuidas üks perekond päevade kaupa igavles. Oskamata väärtustada neile võimaldatud privileege- haridust. Varandust. Sidemeid Euroopaga.
Otsides asendustegevusi- töö hospidalis oli loomulikult kiiduväärt, aga see polnud see, mida vene rahvas tsaarinnalt ootas. Mida Venemaa ootas ja vajas.
Hoida kramplikult kinni troonist, samal ajal, kui süda ihkas tegelikult vabadust ja normaalse inimese elu.

Ja vastutus
Siinkohal pean silmas Nikolaid. Teema, kas revolutsioonid on vältimatud, paratamatud ning tekivad mõne aja möödudes nii ehk naa. Või on võimalik kriise ennetada, olusid leevendada ja pingeid maandada- läheb liiga laiaks ja selle raamatu kontekstist välja.

Aga ma väidan, et Romanovid on siiski vastutavad selle eest, mis Venemaal juhtus. Ja eelkõige, et sellise olukorrani jõuti.  Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal.... jne lõppesid revolutsioonid teisiti. Venemaal läks nagu läks.  Minu lemmik veneajalooautor Mletšin kirjutab põhjustest oma raamatutest.
Nikolai oli nõrk liider, halb juht.
Huvitav on nüanss, et "minu ajaloo" mälu ja teadmiste hulgast tsaari roll praktiliselt puudub. Ma tean Katariinat ja Peetrit ja seda, et Romanovid mõrvati. Aga isegi punane propaganda pidas Nikolai saavutusi nii tühisteks, et ajalooõpikutes polnud temast isegi mitte vaenlase koondkuju tehtud. Head inimesed ei lähe ajalukku.

Ja ma ei teagi...
Ma tahan rõhutada, et ma mõistan tsaaripere mõrvamise hukka.
Ja kindlasti ei saa olla süüd lastel, kes lihtsalt on sündinud teatud perekonda...
Aga.

Ma tegelikult ei teagi, milline oleks olnud nende õiglane saatus. Elu eksiilis. Elu lõpuni vangis?


Mul on lihtsalt väga kahju, et ma lugesin esimest korda tsaariperekonnast just sellest raamatust.
Oleksin tahtnud kaasa tunda, nutta, ahastada.

See raamat on valitud goodreads. com lugejate poolt 2014 aasta parimaks ajalooraamatuks.
Ju on viga ikka minus.



1 kommentaar :

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!