Kõik oli. Ma pean veel õppima kahte asja- vetteminek. Kuidas see ikka nii külm on, kui vesi on tegelikult ju soe. Ja vaidlen Notsule vastu, pekk ei aita. Ning vees hõljumine. Ma ei saa aru, kuidas see võimalik on. Soolane Must meri kannab horisontaalselt ka liigutamata. Aga vertikaalis vajun põhja.
Bulgaaria on samasugune kui neli aastat tagasi. Endiselt ida ja lääne vahel. Aga läänet on juba kröömike rohkem. Millest on kahju. Inimesed on endiselt sõbralikud. Aga kohalikud pirukad asenduvad vaikselt burksiga. Lidl müüb maailmakuulsa Bulgaaria jogurti kõrval poola kraami. Ja võidab odavam nagu igal pool. Mu hotelli kõrval oli pood Berjozka, nagu hotellist öeldi, kulinaaria ja gastronoomia, mida te nõukaajal sõite. Oligi majoneesisalateid, kapsarulle, kotlette. Aga ka sushit, poke bowli, suppe ja Karumsi kohukest! Ma tahan süüa kohalikku. Šopska salatit, Tarator suppi, imelist jogurtit... loodan, et Albaaniaga läheb paremini ja nad õpivad naabrite vigadest.
Et ma ei unustaks. Sunny Beachi rannas on duššide ja vahetuskabiinidega napilt.
Euro on siiski hinda tõstnud. Kõik asjad maksavad 2euri- bussipilet, pirukas, õlu. Ok, poes vähem.
Siin saad aru, et ai ülevõtmiseni läheb veel aega, kuniks tööjõud on nii odav. Selmet et avada online check-ini, higistavad sajad inimesed järjekorras. Proua - Tsaarevitski- baanitski tulikuumal liival hõõguva päikese all, Neiud, kes müüvad bussis pileteid, mehed kes päev otsa passivad putkade kõrval või parkimist valvates...
Otsisin emale sudokut (sain), aga teate mida promenaadil, kus müüakse miljonit kujutlematut asja, ei müüda? Raamatuid, ajakirju. Ometi päevitajad loevad. Kummaline. Ei kujuta ette, et see võiks olla vähem kasumlik kui puitdildode või karusnaha müük.
Eestlaste introvertsus on tegelikult tragikoomiline. Ma nn jagan kolme toaga terrassi. Õhtul loen, kui tulevad naabrid. Ütlevad mulle bulgaaria keeles tere õhtust ja jätkavad omavahel eesti keeles. Ütlen siis, et olen ka eestlane. Jutu sees tuleb välja, et nad tulid eelmise reisiga ja olid väga rõõmsad, et olid siin hotellis ainsad. Rõõmustan neid, et nüüd tuli meid seitse punti.. Tegelikult olid kõik seitse punti mõnusad. Keegi kedagi ei tüüdanud, jagati infot jne.
Rannas lebades vahid paratamatult inimesi. Uus trend on, et beebid pole enam paljad. Ilmselt nii turvakaalutlustel ja ka päikesest on saanud saatan. Annan teada, et 90% keskealistel naistel ja meestel, sõltumata kui vormis ja saledad nad on, on kõht ees. See on norm. Elage rahus 😀.
Ja siis
merel mühama lööb laine, vesi vahutab ning keeb, kalda poole otsib teed; tulvab randa, taandub samas -soomussärgid sätendamas, väljub vahutavast veest nelikümmend vägimeest, vapper igaüks ja kena, näides noorte hiidudena, vana soldat-kroonumees Tšernomor käib teiste ees."
Ok. Tegelikult oli rannas 16 imeilusat, nagu valitud, teismelist tüdrukut. Olid Ukrainast, tantsijad. Vahepeal tegid liival proovi. Oli ilus küll.
Mind hakkas huvitama, kas antidepressanti on võimalik asendada tulemuse hoidmiseks mõne loodusliku vahendiga. Kratt vastas, et ei, estsitalopraami sisaldavaid käsimüügiravimeid, toidulisandeid ega toite ei ole olemas. Estsitalopraam on retseptiravim ja kuulub SSRI-de hulka (selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid). Selle toime seisneb selles, et ta blokeerib serotoniini tagasihaarde ajus, suurendades serotoniini kättesaadavust närvirakkude vahel
Ja et tänapäeval ei arvata enam, et antidepressandid toimivad lihtsalt "serotoniini taseme tõstmise" kaudu. Üha enam räägitakse aju võrgustike ümberhäälestumisest, neuroplastilisusest ja retseptorite kohanemisest. Just seepärast võib estsitalopraam hakata hästi toimima alles mitme nädala pärast, kuigi serotoniini transporter blokeeritakse peaaegu kohe. See on üks põnevamaid teemasid kaasaegses neuroteaduses.
Soovitas katsetada naistepunaga ning andis peotäie raamatuid, mis mehhanisme selgitavad.
Esimene "The Molecul of More" D.Z.Lieberman MD ja M.E. Long, rääkis peamiselt dopamiinist. Sain kõvasti targemaks. Et mul pole dopamiiniga ja HN (here and now) neurotransmitteritega mingit probleemi, kenasti tasakaalus. Ja lisaks korralikult toimivale dopamiinile on mul sümptomid kõikides raamatus mainitud häiretes sh ADD, skisofreenia. St siis tõlgituna- lugedes tundub kõik sobivat :) Fun fakt. Mu aju töötab nagu marihuaana toime all. Ning ma igatsen aegu, kui koduperenaistele kirjutati välja amfetamiini.
Puhkus algas tegelikult päev varem. Jaanipidu. Seekord Arukülas, kus mängis ansambel Onud. Täpselt sama hea, kui mäletasin.
Tulemuseks see, et enne lendu sai magada 2 tundi.
Tegin kohapeal tutvumistiiru, Hotell asus mäeküljel, väikeses männisalus. Männid viskasid mind iga päev mõne käbiga. sõin ja jäin magama. Ärgates olin segaduses, kas on juba hommik või alles õhtu. Oli õhtu.
Ja siis sain aru oma suurimast väljakutsest. Kaotada kontroll. Vaidlus kontrollikeskusega. Sa
pead vahepeal tõusma, sest muidu ei maga öösel ja siis on ka järgmine päev pekkis. Aga missiis. Magan päeval, rannas. Sa peaksid natuke sööma, sest sõid viimati üle 7 tunni tagasi. Ma ei taha.
Kui normaalsed inimesed lähevad paksuks, sest ei suuda vastu panna ahvatlusele jne. Siis mina sellepärast, et peab ju sööma.
See on ilmselt esimene puhkus, kus mul oli null plaani. Appi. Kui. Raske. See. On.
Siinkohal tervitan Kaamost ja Kristallkuuli. Kui kaua jaksab inimene olla vees (45 min) või päevitada (3 ja pool tundi). Nagu kiusamiseks oli rannas suur kell, millest polnud võimalik mööda vaadata.
Rahu saabus kolmandal päeval. Peale lõunat on rannas vähe rahvast, lõuna. Meri kohiseb. Päike on hõõguvalt kuum.... Sa oled nii õnnelik, et pidevalt naerad vaikselt omaette. Aju hakkab tegelema eksistentsiaalsete mõtetega. Kas kui jood, siis ei tohtinud ainult juhtida, või oli ka ujumine keelatud. Ma peaks õppima värvide nimesid. Meres suudan loendada vähemalt 8, aga tumesinine, türkiis, hele- ja tumeroheline, beež, kollane, ruuge, valge...jääb väheks, mis on need õiged nimed?
Käisin siiski sipsti ka Burgases ja Nessebaris ära. Uskumatu kui palju oli meeles. Burgases olin nii tubli, võtsin end kokku ja ostsin uued pävkad. Jalutasin muulil ja Mere pargis. Aljoša monument oli alles 😀.
Nessebaris oli käimas laste folkloori festival. Loomulikult polnud mingit reklaami. Oli siis European Festival, kus euroopat esindasid ...Bulgaaria, Ukraina ja Gruusia lapsed, noored.. tore, et ka avakõnedes ei kõlanud vene keelt, lapsi kamandati nende endi või inglise keeles. Laulsid, tantsisid, võimlesid. Armas oli.
Raamatus oli mõte, et Uitav mõte (stimulus independent thought) on aju vaikeseade. Aga selline aju teeb õnnetuks. Kui tahad olla õnnelik, ole hetkes. Ma pakun, et olen praegu 10 palli skaalal mingi 8. Niiet on ruumi küll.
Ma siis olin. Tuul kohiseb, rohevindid vidistavad, kaelustuvid kudrutavad ja pasknäärid pröökavad. Kaugemalt on kuulda autosid. Naabrite toimetamist. Õhk on soe, mu siidiseelik paitab jalgu...Tunda on männi ja mingi magusa taime, peaks uurima... stopp!... ja muru lõhna...
Juba eelmisel korral panin tähele, et Bulgaarias on krunte jagatud, vaheteid unustades. Sageli ei saa üldse kahe krundi vahelt läbi. Või siis on kitsas labürint. Avan silmad ja lähen mööda tundmatut teed. Paar sammu kaugemal leidsin mahajäetud suvekohviku ja hotelli, vihmavett täis basseiniga. Mahajäetud kohviku taga sirelites ( huvitav, kas ka Bulgaarias näitavad sirelid möödunud tsivilisatsiooni?) Oli hunnikutes plasttoole. Ja kaks puuri. Ühes üks ja teises kaks koerakuuti. Minu nüüd ja kohest saab dopamiin. Lugu hakkab kerima. Kuidas kõik võis olla...Vaatan taimi ja hoian end füüsiliselt tagasi, et mitte välja uurida ta nime.....No kuidas takistada dopamiini...
Oma küsimustele ma veel sellest raamatust vastust ei saanud, ehk järgmisest. Päris mõtlemapanev oli autori mõttekäik, kuidas rohkem-rohkem dopamiiniühiskond, milles praegu elame, saab lõppeda vaid krahhiga. Mul pole teadmisi, et autoriga vaielda, aga mulle tundub, et see kõik on keerulisem. Hirmud ja ebakindlus võimendavad konservatiivsust. Ja see nn hävitav keskkond ja ühiskond koosneb ju neist samadest tavalistest inimestest. Mis hetkel nad siis ära keeravad.? Väga põnev igatahes.
Ma tegelikult loodan, et ma selle teema unustan. Jah olgem ausad. Oluliselt ägedam on lajatada salapärase dopamiiniga, kui negatiivse alatooniga "ma olen kärsitu ja püsimatu ning ei talu rutiini". Aga nii see keel meil vaesemaks jääbki :), kui kaunite omadussõnade asemel on diagnoos....
Lisaks meeldib mulle mõelda, et mina defineerin oma kõikvõimalikud molekulid, mitte vastupidi. Kurb oleks mõelda, et olen eelprogrammeeritud robot. Raamat andis siiski lootust, et muutus on võimalik.
PS. Memo. Võta tulevikus ujumiseks kaasa vanad päikseprillid ja nokats. Ja Rentsi lapsel on õigus, päikesekreem on tüütu. Uuri UV filtriga ujumisriideid. Brittidel oli päris huvitavaid.
Mõtteid raamatust
Inimesi saab muuta konservatiivsemaks nn ohtu esitledes. On tehtud uuring, et kui nt valimisjaoskonnas on käte deso seade, on tulemused paremale kaldu. Ja teine võimalus on anda neile serotiniini võimendavaid antidepressante. (Kinnitan, töötab). Samuti on võimalik inimesi nügida liberaalsuse suunas, võimendades dopamiini ja maha surudes HN neurotransmittereid. Kaasa aitavad ka loovusharjutused ning empaatia. Hea näide Hollywood,mis läbi lugude muudab vähemuste lood abstraktsest konkreetseks ning seeläbi suurendab konservatiivsele maailmavaatele omase empaatia kaudu sallivust.
Imeväike dopamiini transporteri häire võib olla rahutute jalgade põhjustajaks.
Ameerikas, immigrantide riigis, on väga kõrge bipolaarse häire ja kõrge dopamiini tasemega (dopaminergic) inimeste osakaal.
Lennukist haaratud Postimehest: Mainekas psühhiaater Allen J.Francis: diagnoosimine on muutunud laialivalguvaks ja turupõhiseks, määratledes seisundeid. mis varem ei olnud midagi muud kui veidi raskemad versioonid sellistest igapäevastest probleemidest, nagu kerge depressioon, generaliseerunud ärevus, sotsiaalne ärevus, lihtsad foobiad, seksuaalsed häired ja unehäired.
Francis ütleb, et raske on eristada haiguste esinemissageduse tegelikku suurenemist sellistest iuhtumitest. mida arstid varem poleks haiguseks pidanud. Samuti tahetakse teraapiat vajavate haigetena näha inimesi, kelle kohta varem öeldi lihtsalt "raske iseloomuga tüüp "( ja ravida neid ei saagi).Suur hulk vaimse tervise probleeme asubki normaalsuse ja ebanormaalsuse piiril. (Postimees 20.06.2026)
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar
Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!