Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 20. november 2015

Kurjus on ilmas 2

Kui ma mingitel hetkedel taas kahtlen selles, kas ja kui mõistlik on seda blogi pidada, siis saan jälle kinnitust, et jah. Blogi on vajalik, Näiteks selleks, et saada targemaks.
Ma viskasin õhku küsimuse, miks isise fundamentalistid seda kõike üldse teevad ja sain kommentaarides hulga väga häid viiteid, kust infot ammutada.

Ja saan nüüd aru, miks Eesti peavoolumeedias seda kõike ei avaldata. Nüüd on hakanud üht-teist tilkuma, aga kui mina üsna suure meediatarbijana ei teadnud pooli asju, siis ilmselt ei tea neid ka enamik eestimaalasi. Mis on isis, miks nad on, mis on nende eesmärk, mis seal Süürias üldse toimub ja kes on süüdi..Viimasele küsimusele tegelikult õiget vastust polegi ja head lahendust probleemi lahendamiseks ka mitte.
Ma mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte nn isis for dummies. Aga mõtlesin ümber. Vahel on teadmatus parem. Keda huvitab, otsib ise, Ja kõik need protsessid käivad kõrgelt üle meie pea. Milleks asjata stressata.
Aga tagasi eelmise juurde, et miks meedia ei avaldata ja miks mina ei kirjuta. (eelmise postituse lõppu Notsu, Kauri ja Epu poolt lisatud lingid on lisatud ka selle postituse lõppu,. Lisaks loe Lotmani, Uidumõtteid ja Juhtumisi blogi)
Sest see tekitab hirmu ja õõva. Nagu eelmise postituse kommentaarides sai tõmmatud paralleele punastega ja mu meelest pädeb see võrdlus väga hästi, kalifaat on nagu kommunism.
Kalifaat näeb ette tasuta arstiabi, riided, söögi ja elukoha. Uskmatud ja valet usku tuleb orjastada või maha nottida.
Hüva, punased kasutasid karistamiseks oluliselt rafineeritumaid, julmemaid ja kaasaegsemaid meetode. Ja orjandust ei öeldud välja avalikult, see toimis kolhooside tekkega niisamagi mingil ajal, see siiski ka lõpetati.

Üheks kandvaks ideeks on neil viimsepäeva saabumine, mis peaks kulmineeruma  lahinguga Dabiqis ja halbade lääne inimeste kõrval on vaenlaseks ka Türgi, kui riik, kus oli viimane Kalifaat,

Lugedes seda kõike saad aru, et häid lahendusi pole. Nad ootavadki meie rünnakut, sest see kinnitab ettekuulutuse paikapidavust. Me peame hoidma ja kaitsma Türgit, sest Türgi on võti. Kõik, mida Euroopa teeb, on täpselt see, mida nad tahavadki. Kaos, mille asemele saab pakkuda alternatiivi, lahendust, korda. Uut, paremat maailma. Nende meelest.

See, et me oleme avanud oma piirid kõigile soovijatel on olnud suur viga, aga seda tagasi pöörata pole enam võimalik.
Ainus mida tegelikult üldse teha saaks on läbi lõigata rahastamiskanalid, relvatarned ja pisikeste tükkide haaval hakata tagasi võtma territooriumi. Asjad, mis õõnestaks prohveti ettekuulutust ja nõrgestaks kalifaadi positsiooni ning autoriteeti.

Nagu öeldud, ma mõistan nende motiive. Ma ise olen siin blogis kirjutanud tarbimisühiskonna jätkusuutmatusest ja soovist leida parem alternatiiv. Kes meist ei otsiks elu mõtet.
Juba Tammsaare kirjutas teise põlvkonna identiteedikriisist, Soov saada oma ellu lootus, tähendus, mõte on  igati aksepteeritav ja arusaadav. Ma mõistan ka alaväärsustunnet, mis tekib immigrantidel läbi vastuvõtjate poliitkorrektsuse, nii paradoksaalne, kui see ka pole. Saan aru sellest, et noortel meestel on igav, rahuldamata seksuaalpinged, kompleksid, vaesus. Ning kui sul pole raha, et kohale sõita, või sind ei lasta riigist välja... siis oled kangelane omal maal.
Ja kui on keegi, kes pakub lahenduse: ehitame koos üle uue õiglasema maailma. Miks mitte.

Neid materjale lugedes hakkas mind järjest rohkem huvitama see mehhanism, mis üldse muudab inimesed fanaatikuteks.
Notsu viskab kommentaarides samuti õhku hüpoteesi, et kõik ei saa olla fanaatikud. Mina ka ei saaks ja mina ka ei usu, Aga ometi paljud ju on. Ma ei saa sellest ilmselt lõpuni aru, kuna ma olen sotsiopaat. Minus puudub nii kaastunne, Ja puudub kirg, mis on vajalik fanatismiks. Mul pole mitte ühtegi mõtet, ideed või nähtust, mille nimel ma olen valmis nö surema, lõpuni väitlema. See on osati kurb, aga täiesti võimalik on niimoodi elada,.

Leidsin netist, et teemat, miks mõned inimesed on usklikud ja mõned kohati fundamentalistid ( ja me ei räägi ainult isise tegelastest), on uuritud väga palju, Aga ühest vastust leitud pole.
Väga palju avaldab mõju keskkond. Võimalik. Mu vanavanemad loobusid kirikust niipea, kui see oli võimalik. Samas, midagi peab olema veel lisaks. 50 aastat sotsialismi ei teinud nt Leedu ja Vene rahvale midagi. Ikka on religioossed.
Väidetakse, et uskliku inimese ajus toimuvad teatud protsessid, Nad on vähem vastuvõtlikud stressile ja probleemidele, neil toimib kaitsemahhanism. Ei kaevanud paraku nii sügavalt, et aru saada kumb on põhjus, kumb tagajärg. Kas nad saavad end distantseerida jamadest, kuna usuvad ( et keegi vastutab ja lahendab)  või vastupidi, just seetõttu nad usuvad.

Psühholoogid väidavad, et fundamentalistlikel inimestel on ajus nn kaitsemehhanism, mis aitab kohaneda muudatustega ja ebakindlusega. Üks neist kaitseprotsessidest on regressioon, soov elada mentaalselt minevikus, kus elu oli parem, selle asemel, et tegeleda praeguste probleemidaga
Teadlased (need, keda jõudsin lugeda) väidavad, et neil inimestel puudub ühine profiil. isise vendade puhul on leitud, et ainus ühine joon on see, et nad igatsevad taga nn vanu aegu, mil mehed olid nn mehed ja naised kuuletusid. (ikka on naised kõigis jamades süüdi). Nende usk pakub neile turvatunnet ja kindlust, et kogu selles kaoses, mis meid valitseb, on midagi korrapärast ja kindlat.
Ja on tore, kui see fundamentalism on rahumeelne a la amishid, pisut kehvem, kui mms  või veganid või vaktsineerimisvastasus ja kõige hullem selline, kui ideaali nimel peab ülejäänud maailma õhku laskma.
Inimene on browni osake.

Ehk siis, usk on eskapism. Aga vastust, miks mõned põgenevad  religiooni ning usuvad seda nii must- valgelt ja pimesi, et kaotavad inimese, kui liigi, peamise - surmahirmu.. miks mõnedest saavad fanaatikud,
ja teised lepivad vaid pitsi viina, arvutimängude  või metsajooksuga. Ma ei leidnudki.
Nii et ootan väga hea meelega taas linke.

Orwell 
Fascism,  is psychologically far sounder than any hedonistic conception of life … Whereas Socialism, and even capitalism in a more grudging way, have said to people “I offer you a good time,” Hitler has said to them, “I offer you struggle, danger, and death,” and as a result a whole nation flings itself at his feet … We ought not to underrate its emotional appeal.


Ma lisan siia eelmise postituse kommentaariumisse pandud lingid ka.
Emadest, kelle lapsed on isises http://highline.huffingtonpost.com/articles/en/mothers-of-isis/index.html
Ühest Inglise poisist, kellest sai võitleja  https://pando.com/2015/02/27/the-war-nerd-why-did-mohammed-emwazi-become-jihadi-john/

Mida isis tahab http://www.theatlantic.com/magazine/archive/2015/03/what-isis-really-wants/384980/
ja järg sellele:http://www.theatlantic.com/international/archive/2015/02/what-isis-really-wants-reader-response-atlantic/385710/
Kas isis tahab sõda http://www.nybooks.com/blogs/nyrblog/2015/nov/16/paris-attacks-isis-strategy-chaos/

16 kommentaari :

  1. Ilukirjandusest võiks lisada sellise raamatu nagu "Plahvatus".
    Rents analüüsis seda (kui ma ei eksi).
    http://www.goodreads.com/book/show/213206.The_Attack

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma pakuks ilukirjandusest veel Salman Rushdie't, eriti Shalimar the Clown, aga ka Shame ja The Satanic Verses. Eesti keeles neid ei ole.

      Kustuta
    2. Mul tuli nüüd miskipärast "Vaikne ameeriklane" ette, kuigi seal ei ole juttu rahvahulkadest, vaid ühest idealistist.

      Kustuta
    3. Kuidas teil Rushdie lugemine edeneb? Mina ei suuda, ausalt ei suuda, liiga raske. Ja ma tean veel mitut inimest (minust miljon korda humanitaarimat), kes samuti ei suuda. Inglise keeles ammugi ei suuda, iga teine sõna on võõras, ehkki ma "tavalist" inglise ilukirjandust loen nagu nalja.

      Kustuta
    4. Ma olen Shame'i 3 korda alustanud, iga kord veidike kaugemale jõudnud kui eelmine ja lõpetamata jäi ka viimane kord.

      Kustuta
  2. Paar ääremärkust.

    NL kasutas orjandust laagrite näol ka väljaspool kolhoose ja sunnitöövange viidi laagritesse kuni lõpuni välja (kuigi pärast Stalini surma jäid laagrid väiksemaks).

    Lisaks Türgile peavad ISi tüübid ürgvaenlaseks üldse kõiki moslemi enamusega riike, kas sellepärast, et vale sorti moslemid (nt Iraan), või lihtsalt sellepärast, et nood ei ürita laienevat kalifaati püsti panna (nt Saudi Araabia).

    Türgi toetamise koha pealt on mul segased tunded - ühest küljest on põhjust arvata, et Türgi on meie põhiliitlane seal kandis. Teisest küljest käitub ta ise kohati ISi kasuks, torpedeerides kurde, kes on ühed tõhusamad ISi vastased Süüria territooriumil.

    Kui sa räägid "piiride lahti hoidmisest kõigile soovijatele" ja pead silmas Prantsusmaad, siis Prantsusmaa ei ole päris sama keiss kui näiteks Saksamaa või Rootsi. Prantsusmaa oli koloniaalimpeerium (ja on koloniaalriik praegugi, kuigi allesjäänud kolooniad on tillukesed); Alžeeria (kust enamik 13/11 terroriste pärit oli) ei olnud isegi mitte tema koloonia, vaid konkreetselt Prantsusmaa enda ala, umbes nagu praegu on tema ala Korsika, kus kohalikud räägivad hoopis teist keelt ega armasta Prantsuse keskvõimu eriti (ja on ka terroriga üritanud vabadusvõidelda). Pmst ei olnud enne Alžeeria vabanemist Alžeeria ja Prantsusmaa vahet liikuvad inimesed im- ega emigrandid rohkem kui nt Provence'i ja Île-de-France'i vahet liikujad (ja ka mandri-Prantsusmaa on ajalooliselt olnud ja on osalt praegugi etniliselt kirev, prantslased on oma vähemused lihtsalt assimileerinud või maha surunud - nt bretoonidel pole võimalik emakeelset haridust saada - , mis on samuti vastutasuks kohalike separatistide terrorit põhjustanud). Ühesõnaga, ta ei ole kunagi olnud päris rahvusriik, kui mõista "rahvust" etnose tähenduses. Ja tundub, et isegi kui ta on pidanud oma kunagistest Aafrika kolooniatest loobuma, on Prantsusmaa egregoris ikka veel ettekujutus, et see on justkui oma maa, Prantsusmaa asi. Millel on vahel halbu, vahel häid tagajärgi, nt Mali kriisi lahendasid nad just selle hoiaku pealt väga kiiresti ja tõhusalt ära (oleks ometi Iraagis sama tõhusalt toimetatud, aga eks seal oli ka rahvusvahelise õiguse mõttes teine algseis).

    mis puutub IS-laste hüpoteetilisse hoiakusse, et "naised on kõiges süüdi" - päris nii lihtsaks ei saa nende soorolle vist taandada, muidu oleks raske seletada, miks ka naisi suure vaimustusega nende leeri läheb (noortest IS-i-islamisse pöörduvatest eurooplastest olevat tüdrukuid rohkem kui poisse).

    Ja mis agressiivsesse fundamentalismi pöördujate ajenditesse puutub, siis praegu loetu põhjal tundub mulle, et igavus ja sihitus on tähtsam tegur kui vaesus: sinna satub nii palju "heast perest" noori. Mitte need kõige vaesemad ja tõrjutumad.

    apropoo, selles emadeartiklis jäi mulle silma kaks tegurit, mis vähemalt osa neist noortest ühendas: esiteks nad olid purunenud perest. Teiseks, kirjeldatutest üks oli aspie ja teine tähelepanuhäiretega poiss. mis kinnitas mu hüpoteesi, et kerge saak on küll intelligentsed noored, kes samas ei tule emotsionaalselt hästi toime maailma keerukusega ja ärritajatega.

    Meenus Tolkieni Sauron, kes oli algul heade leeris ja sattus kurjuse küüsi põhjusel, et tema korraarmastus oli suurem kui kaastunne. Ta tahtis, et maailm oleks korras.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpsustus bretooni keele kohta - neid koole, kus vähemalt algklasside õpe on bretooni keeles, küll on, aga need ei ole riigi rahastusega. Riigikoolides ei luba põhiseadus üheski muus keeles õpet anda kui prantsuse keeles (riigis, kus ometi on mitu põliskeelt).

      Kustuta
  3. Aga muidu meenusid mulle fundakatega liitumise põhjuste üle mõeldes su postitused, kus sa oled nostalgiaga rääkinud nõuka-aegsetest noorsooraamatutest, kus on ideaalid, aated, unistused (mis praktikas andsid ikkagi riikliku terrori ja sunnitöövanglad ja palju banaalset kurjust, eks ole). Seega sa mingil määral seda püsiväärtuste iha ikkagi mõistad.

    VastaKustuta
  4. Seoses sellega, et nad ootavadki meie rünnakut, sest see kinnitab ettekuulutuse paikapidavust olen ma kahevahel - ühest küljest tundub, jah, ründamine just sellepärast halb mõte, et siis me (=Euroopa) oleme lasknud ennast manipuleerida seda tegema, mida IS tahab.

    Teisest küljest - mis siis, et nad seda tahavad, äkki on nad teinud valearvestuse? Wood märkis oma artiklis, et üks lahendus olekski terve territoorium nende käest ära võtta, sest ilma territooriumita ei saa olla kalifaati. Iseasi, kui tõenäoline on, et see territoorium nende käest kätte võita õnnestuks. Ja mismoodi sel juhul Iraagi vigade kordamist vältida, et sama tsükkel uuesti veidi lääne pool käima ei läheks, eriti arvestades, et Liibüa on siiamaani ripakil.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täiesti off topic.
      Mul on alati nii kahju, et Su kommentaarid lähevad nö õhku. Sa peaksid neid kirjutama oma blogisse sissekannetena või siis, Sul ju käpp sees, ajakirjandusse artiklitena. Sul on hämmastav lugemus, lai silmaring, tänu keelteoskusele laiem pilt ka mitte- ingliskeelsest meediaruumist ja oskus kirjutada segaseid asju lihtsalt lahti. Ehk peavoolu jaoks oled natuke liiga intelligentne, aga küll toimetaja aitaks võõrsõnad välja noppida.
      Täiesti siiralt on kahju, et raiskad oma annet kommentaarideks.(mina olen muidugi selle privileegi eest tänulik ja rahul)
      Ausalt.
      Mõtle selle peale.

      Kustuta
    2. mis nad siin ikka rohkem õhku lähevad kui mu oma blogis. tõenäoline tundub hoopis, et siin käib rohkem lugejaid.

      praegusel juhul ei näe ma küll, et oleks teinud midagi, millega keegi teine hakkama ei saaks - artiklid, millest ma readers' digesti tegin, olid ingliskeelsed. kui mul on mingid eriomadused, mille tulemusel ma nende ülevaateid siia riputasin, on need 1) kompulsiivne lugemisvajadus; 2) sama kompulsiivne vajadus läbiloetust kellelegi rääkida (A. kannatab selle all kodus kogu aeg.)

      Kustuta
  5. Notsu kommentaarist ajendatuna meenub 70-ndate BAM (Baikal-Amuuri raudtee magistraal), tollaste noorte romantikaobjekt. See tee eikuhugi on paraku suuremas osas ehitatud vangide poolt, kuigi tollane ametlik meedia haipis seda kui kommunistlikke noorte lööktöö objekti. Seal töötas ka rühm Eesti NSV-st ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, minu ajal oli see juba "rahaauk". Mu kahe sõbra isad töötasid seal. Pärast ehitati majad ja osteti autod...:)

      Kustuta
  6. Teemasse artikkel, ilmus Müürilehes enne Pariisi rünnakuid. Kus pandi Lähis-Ida (ja Aafrika) käärimine demograafilise paisu ehk noorte erakordselt suure osakaalu arvele (st neil on praegu sama kujuga rahvastikupüramiid nagu Euroopas 20. sajandi esimesel poolel - ja me kõik teame, mis Euroopas 20. sajandi esimesel poolel toimus, hoolimata sellest, et Euroopa sai osast oma noortest lahti neid teistesse maailmajagudesse jalust ära saates - võimalus, mida tänapäeva maailmas enam ei ole).

    Nende noorte motiive kirjeldas autor umbes samade sõnadega, nagu ma olen seniloetud ing.k artiklitest välja noppinud: asi ei ole vaesuses ja harimatuses, vaid selles, et võimeid on, rakendust ei ole (kus on palju noori, on ka suur noorte tööpuudus), tekib frustratsioon, tahaks paremat maailma ehitada. No ja see, et utooopia antiutoopiaks keerab, on ju tavalisem kui vastupidine.

    Noorte paisu uurijad rõhutavad, et vastupidi tavaarusaamale pole suure vägivallalaine ajendiks vaesus ja nälg, mis tulenevad kasvava rahvastiku põhjustatud survest piiratud ressurssidele. Leivamässud ei vii suurte ühiskondlike vapustusteni, sest nende käigus tekkinud vägivald on juhuslik ja kaootiline.

    Probleem on ühiskondliku tõusu võimaluste puudumises nende inimeste puhul, kes ei ole näljas, kes on omandanud mõnevõrra haridust, kes on piisavalt individualiseerunud, et tahta ja nõuda enamat.

    Gunnar Heinsohn on väitnud, et „mida edukamalt edeneb võitlus nälja ja kirjaoskamatusega, seda võitlusvalmimaks muutuvad ühiskonnaredelil edasipüüdlevad noored mehed”, kes soovivad staatust ja võimu. Kirjaoskus võimaldab tutvuda uute ideedega ning arendab abstraktse mõtlemise võimet, nõrgendades nii kehtiva ühiskondliku korra legitiimsust. Senine fatalism kaob ning inimestes tekib usk kiirete ning põhjalike muutuste võimalikkusesse.

    Nii võib kujuneda välja utopistlik mõtlemine, mis „valib ideaalse ühiskondliku korra oma kõikide poliitiliste tegude sihiks” ja mille ligitõmme tuleb „võimetusest aru saada, et me ei saa luua taevast maa peal”, tsiteerides Karl Popperit. Sellise mõttelaadi all kannatavate inimeste jaoks ei ole eesmärk sotsiaalsed reformid ega aeglane progress. Nad usuvad, et neil, erilistel on võime tekitada täielik katkestus eelnevas korrumpeerunud ja väiklases korras. Selle ideaali ees seisab aga vaenlane, kes ei taha oma kurjuse või rumaluse tõttu utopistlikku visiooni jagada. Kuid kui sooviks on ideaalne ühiskondlik kord, siis pühitseb iga abinõu eesmärki. „Kui ma juba olen omaks võtnud niisuguse vaateviisi,” on märkinud Isaiah Berlin, „siis on mul täielik voli eirata inimeste või ühiskondade tegelikke soove, türanniseerida, rõhuda ja piinata neid nende „tõelise” mina nimel ja hüvanguks.”


    (Huvitav, et sõjajärgsest babyboomist võrsunud kuuekümnendate hipipõlvkond nii rahumeelselt toimetas. Vedas.)

    Ühest küljest annab see nagu lootust, et 10-20 aastat veel ja see kopsakas põlvkond on vanemaks jäänud ja rahulikum, niisiis, see häda läheb ise üle. Teisest küljest jälle, et just praegu on selle vastu hirmus raske midagi ette võtta.

    VastaKustuta
  7. Mina ka olen notsule põhjalike selgituste eest tänulik

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!