esmaspäev, 5. mai 2014

Ma soovin sulle ju ainult head

Ma pole Tartus just eriti sageli sõitnud. Kõrval istuv kolleeg juhendab ja sattub järjest enam hoogu:
Nüüd siit otse. 
Kohe tuleb ülekäigurada
Võta hoogu maha, pane kohe kolmas käik sisse. 
Vaata, ega jalakäijat ei ligine, kes üle tee tahab minna.
Siiski ei tule. Vaheta käiku, kiirenda.


Ok, see oli isegi natuke naljakas.

Kolleeg, kellega koos komandeeringusse sõidame, helistab.

Nii, ma tegin ka sulle check-ini ära. Trükin sulle piletid ka välja, eks.
Nii hea, saame kogu tee kõrvuti istuda.
Ma sõidan sinu juurest läbi ja võtan sinu ka peale, eksju?


Kui ma midagi veel rohkem, kui kontrollimist, vihkan, siis on see klammerdumine.
Mu vaevaga ülesehitatud ja kujundatud minapilt rahulikust ja tasakaalukast inimesest puruneb hetkega kildudeks...

Lehte Hainsalu geniaalses kogumikus "Kes te koormatud olete" on suurepärane jutustus "Ära". See räägib kolme põlvkonna koos elavast naisest, kes võimaldavad oma lapsel elada täiesti mõtlemisvaba elu. Milline privileeg, vaid sekundi murdosa enne sinu tegu saad sa täpse korralduse mida ja kuidas teha...
Ma lugesin seda tundlikus eas ja see pani rohkem kui mõtlema ning ennast kontrollima.

Ma kahtlustan, et pole vist ühtki täiskasvanut, kes mitte iialgi poleks selle vastu patustanud. See piir inimliku nõuandmise ja juhendamise ning rõveda kontrollimise vahel on imeõhuke.
Jah, küsimus on osati toonis, kuidas seda "vanaemade tarkust" edasi anda. Aga rohkem vist ka vastuvõtjas.
Mina ei mäleta kust ja kuidas mul see kompleks alguse sai. Ma mäletan juba oma koolieelsest ajast ema halamas, et ma olen täiesti põikpäine ja võimatu, mind polevat võimalik õpetada.

Ema on siiani tegelikult ainuke inimene, kellele ma suudan need märkused- nii, võta nüüd terav nuga, miks sa selle noa võtsid? lõika parajad viilud. Minu meelest on need liiga paksud. Kas sa suuremat kaussi ei peaks võtma... jne - andestada ning neid kohati isegi huumoriga võtta. Kui on hea tuju.
Oma lähedastele olen andnud loa mind korrale kutsuda, kui ma ise liiale lähen. Ja lähen küll vahel.
Aga see ongi põhjus, miks ma seda sissekannet kirjutan.
Kui ma saan aru, et elan rõõmuga kellegi teise elu, on mul piinlik ja ma üritan seda vältida.

Enamik inimesi mu ümber. Mulle  tundub, et nad ei pane tähelegi, kui närvidele see teistele käib.
Miks nad ei saa aru, et see ajab hulluks?

6 kommentaari :

  1. See on veel eriti ahistav, kui võõramad inimesed niimoodi nokivad. Nende puhul vist täiesti arusaadav, aga omale harjumatu ja imelik. Saan ju ise ka hakkama.

    VastaKustuta
  2. Bravo!
    Ma tōusen selle peale kohe püsti.

    VastaKustuta
  3. Kust läheb abivalmidus üle klammerdumiseks? Ma arvan, et inimestel on need piirid väga erinevad ning asjata vihastada pole ka mõtet.

    VastaKustuta
  4. Saan aru küll. Väga hästi saan aru.

    VastaKustuta
  5. "Vihastada pole mõtet" - muidugi pole mõtet, aga mis see aitab? Viha on emotsioon, kui tuleb siis tuleb, ei küsi ta meie mõttest. Ning ajab küll hulluks.

    Psühholoogidel on need laps-vanem-partner rollid, ja siis jutt, kuidas inimesed rollidesse surmise peale protestima hakkavad. See on seesama.

    VastaKustuta
  6. Täna just ütlesin samad sõnad emale, kes hakkas minu Skype pilti kritiseerima, et ikka miks selle nurga all istun ja võta endast pilt kaugemalt- siis oled ilusam - oh püha müristus . miks ma pean kogu aeg ilusam välja paistma, kui ma olen , kas isegi oma emale ei kõlba ? Tekib tahtmine karjuda aga noh emade päev ju tulemas ja oma ema peale ju ei karju ...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!