kolmapäev, 30. aprill 2014

keskmine väsinud vanainimene


Mu blogi näitab, et igal aastal aprillis- mais on mu energia ja töövõime laes ja tööd nii palju, et ohh... Kus on, sinna ju antakse.
juulis ma tavaliselt lebotan ja okoobris- novembris on depressioon ja aju ei tööta.

Kurvastaval kombel, ei saa ma seda tarkust enda kasuks ära kasutada, sest mida aasta edasi, seda rohkem -tuleb välja- olen ma keskmisele orienteeritud inimene.

Ma usun, et see on seotud vanusega, sest mu
eakaaslased räägivad sama juttu. Me oleme aru saanud, et liigse pingutuse eest nagunii mitte keegi ei maksa ja aitäh ei ütle.
Varem oli kõrge ja raske eesmärk motiveeriv ja innustav:
No näiteks sammudega. Kui olen jõudnud mingil päeval teha nt vaid 8000 sammu, siis nii reeglina jäigi: sellest piisab ju küll ja veel. Kui olen aga kokku saanud 18 000, siis see puuduv 2000 oli tühiasi ja täiesti hädavajalik lisaks visata.
Või siis näiteks kaaluga. Ma olen mingi viimased 10 aastat kaalunud 62-64 kilo.  Neil päevil kui kaalusin 62, haaras mind energiapuhang- 60 on ju siinsamas: ei mingit jäätist, kohe jooksma. 64 seevastu tekitas käegalöömise meeleolu: ahh, mis vahet, kui ma 70 kaalun. Vahet pole.
Kehal on mu ohverdustest ja ähvardustest muidugi ükskõik.
Sama oli tööga.

Aga nüüd on midagi muutunud. Kui normaalne inimene jagaks suure kuhja väiksemateks sammudeks ja seaks prioriteedid ja delegeeriks ja paneks kirja punktid jne teate ju küll. Siis mingil hetkel on tööd nii palju et sa suudad vaid haliseda eijõua-eijõua-eijõua...Tahaks pead vastu seina taguda ja lihtsalt oksendada.
Mulle tuleb meelde 2008 Teeme ära. Sa pead ükshaaval käsitsi kokku korjama prügimäe. Miljon tühja Mrnaja pudelit, mis on segatud kasutatud mähkmete ja toidujäätmetega. Prügimäe, mille oleks pidanud kokku lükkama buldooseriga. See on jõuetus ja minnalaskmine.
Ilmselt tekib mingi enesekaitsereaktsioon. Sa tead, et nagunii ei suuda ja .... lihtsalt ei teegi. Või teed ainult hädavajaliku. Kui eile polnud vaja, ju siis pole vaja ka täna.
Veel viis aastat tagasi oli see minu puhul ennekuulmatu.
Ka mõõnaperioodidele on tekkinud vastureaktsioon. Kui sul pole päevade kaupa midagi teha, siis harjud sellega nii ära, et kui siis järsku on vaja natukene liigutada, siis... lihtsalt ei viitsigi.
Ja millal ma siis töötan...?:)
( ahh, see on nii möödaminnes, et ei pane tähelegi...mingil imekombel on siiski kõik tehtud)

Ma olen nii kohutavalt väsinud ja lõppu ei paista. See paar nädalat puhkust mis kauges tulevikus terendab, see ei aita. Ma tahaks vähemalt 6-ks kuuks puhkusele, veel parem, ma käiks praegu pensionil ära. Puhkaks välja ja siis töötaks rõõmuga edasi.

Ma vajan tasakaalu ja keskmist.

5 kommentaari :

  1. Mõnusalt motiveeriv postitus:))
    Tänks!

    VastaKustuta
  2. No tere tore:) ma jagan maailmavalu ja Sina saad inspiratsiooni:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Inimlikud mõtted on inspireerivad:))

      Kustuta
  3. "64 seevastu tekitas käegalöömise meeleolu: ahh, mis vahet, kui ma 70 kaalun. Vahet pole."
    On kyll, omast kogemusest tean :) Ara loo kaega (ega jalaga), vaid mine jooksma :)
    Pensionil tahaks isegi ara kaia. Seda motet voiks kohe laiemalt arutada....

    VastaKustuta
  4. Teemeära kampaaniatega on see tore lugu, et seal on inimesi palju. Mõtled, et mina teen natuke ja teised teevad igaüks natuke ja natuke paremaks ikka pilt läheb. Võibolla ei leia iga kuradima kondoomi põõsa alt üles, aga enamuse ikka leiab.
    Oma isiklike kohustustega, eriti kaaluprobleemidega nii ei saa. Ei saa nii, et mina võtan natuke ja sina võtad natuke ja...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!