kolmapäev, 16. aprill 2014

Kassidest ja inimestest

Meie sõpruskond on oma lapsed suureks kasvatanud.
kas pole veel mehele läinud- kuidas sõjaväes on- kas ta tööd on leidnud- oot, kus ta siis lõpuks õppima läks... ah, teate, see pole tegelikult enam üldse nii huvitav, kui esimene hammas ja sõna..:)

Nüüd räägime me oma seltskonnas hoopis kiisudest ja kutsudest. Nii nagu 20 aastat tagasi hooplesime nunnukeste edusammudega või siis manasime rumalaid õpetajaid ning arutuid huligaane.
Nüüd toimub sama,
Kelle kiisu on nunnum. Kelle  kassi-volask varastab rohkem ja mis pättust ta jälle tegi. Kelle koer on kavalam ja kelle kutsu vallatum.
See kõik on täpselt nii, nagu toona.

Me saime oma lapsed noorena. Nii oli tollal kombeks. Ja loomulikult polnud meil mingeid kogemusi. Naljakas on see, kuidas (kasvatus)kogemused meid muudavad. Kui oled senini arvanud, et tunned oma pereliikmeid läbi ja läbi, siis nüüd, kui uus beebi majas, olgu ta siis loom või inimene- toob välja täiesti uued tahud.
Järele mõeldes. Need pole uued omadused. Aga  sina oled muutunud ja asjad, mis paarkümmend aastat tagasi tundusid loomulikud, on nüüd häirivad. Või siis vastupidi. Asjad, mis sind "esimese lapse" kasvatamise juures segasid, tunduvad nüüd täitsa ok.
Kõik tuleb jälle uuesti selgeks vaielda.

Probleemid on ju samad.
Kuidas me teda toidame. Kui ökod me oleme.
Mida me talle lubame ja keelame.
Kuidas me talume öiseid ärkvelolekuid ja kes läheb pisikest lohutama.
Kuidas me teda karistame. Ja kas üldse peab karistama.
Jälle on armukadedus ja konkurents.
Nii nagu lapsi, ei peaks ka lemmikloomi muretsema peredesse, kus on probleeme- õhkkond tuleb kasvõi sundida harmooniliseks ja normaalseks.

Ma ei tea, kuidas teistega, aga mina olen 20 aastaga peaaegu 180 kraadi oma vaateid muutnud.
Vahel, kui mõtlen oma tollastele lastekasvatusmeetoditele... hakkab mul ikka üsna õudne. Kuidas ta küll üldse ellu jäi ?! Ära ei külmunud? Söönuks sai? Inimeseks kasvas?...
Nojah, Ajad olid teised. Isa mul meenutas, kuidas teda lapsepõlves hobuvankris korvi sees veeti.  Njah, minu tibu sõitis humanitaarabist saadud kastis žiguli tagaistmel. Mis turvavöö?

Täna teeksin ma seda kõike hoopis teisiti.
Ja ma ei tea, kas tegelikult ka paremini. Ehk on looduse poolt meelega programmeeritud nii, et lapse kasvatamine peabki olema natuke hoolimatu ja juhuslik ja kogemata ja ...
Et kui hakkad üle mõtlema ja raamatust  (sry ikka netist) järge ajama, siis lähevad asjad untsu?

Aga kui see on nii, siis ei saaks ju asja mu kassist?
Ja teoorias võiks ma ju saada veel ka teise ringi lapsi. Ja kuidas nendega, kes saavadki oma esimesed lapsed keskeas st 30-dates...

Ei tea-ei tea. Loodetavasti aitab google siiski kasvatada ka minu kiisust korraliku kassi:)

6 kommentaari :

  1. Keskealine...fuih, jube :) Tänapäeval on 30-ndates esimese lapse saamine üsna tavaline juba, kuulsin just, et keegi oli 49-aastasena esimese lapse saanud. Minu jaoks on see keskiga.
    Huvitav, et inimesed, kes on lapsed suureks kasvatanud, üldse koduloomi tahavad - uuesti sama "jama" läbi käia.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. no eksole. Kui ma u 90 aastasena suren, siis keskel on ju tegelikult 45. Ehk siis ma olen endiselt noor...:)

      Ma küsin endalt iga päev- kuidas ma ometi varem nii geniaalse mõtte peale ei tulnud, et loom võtta. Täiega soovitan kõigile. Soe, pehme ja armas. Ja ei vaidle vastu.

      Kustuta
    2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

      Kustuta
    3. Lemmikloomaga toimetamine ei erine suurt elust väikelapsega - iga päev, vahel mitugi korda kontrollida liiva puhtust, vee värskust, toidu piisavust, suhelda, paitada, mängida, meie isendit iga päev ka kammida ja mitu korda päevas tuppa/õue lasta. Laps kasvab suuremaks, saab iseseisvamaks, kass mitte. Aga lastel võiks hoolitsuse-armastuse harjutamiseks just kassist sõber olla.

      Kustuta
  2. Loomad mulle meeldivad, kassi täitsa tahaks aga siis mõtlen alati sellele, kuidas ma ootan, et lapsed juba piisavalt suured oleksid, et neid igale poole kaasa saaks võtta (või pikemaks ajaks maha jätta) ja siis oleks mul ju kass, kelle pärast muretsema peaks.

    VastaKustuta
  3. Ah, mõtled küll, et kasvataks hoopis teisiti, tegelikkuses kukub ikkagi üsna sarnaselt- samamoodi välja. Ok, jõudu oli noorena rohkem, nüüd on kannatlikkust ja kavalust ja rahu. Üks suur vahe minu jaoks siiski on: 20-selt ei saa aru, kui suur ime laps ikkagi on. 40-lt võid l last kõrvalt piiluma jäädagi. niisama. vaadata ja vaadata ja vaadata.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!