neljapäev, 29. mai 2014

Nõmedad asjad

Kapitalismi suurim paradoks seisneb ilmselt selles, et poed on kaupa täis, aga ikkagi pole midagi osta. Kusagil tehakse tähtsaid uuringuid, uuritakse inimeste aju ja ostukäitumist. On korruste kaupa arendusosakondi, kus töötavad tootearendajad, püüdes aimata meie soove.
Minu soovid on ilmselt nii erilised, et neid pole võimalik ära aimata...

Mõned aastad tagasi sai meie madratsi eluiga läbi. Lisaks süüdistasime teda meie ristluuvaludes. 
Veetsime siis nädalavahetused, otsides uut. Pakkumisi on rohkem, kui suudad valida. Aga igal pool mingi häda. 
Üks pood on avatud vaid tööaegadel. Teises oli müüjal nii kiire, et polnud aega sinuga tegeleda ja viisaka inimesena ei taha ju kena inimest tülitada ka.
Agressiivne reklaam ja internet soovitas Dormeod. Teenindus oli ülimeeldiv ja sõbralik. Müüja rääkis oma kogemustest ja andis soovitusi. Poes sai madratsil pikutatud... ja siis see koju toodud.
Ja nüüd magan ma betoonil. Kui vana madrats  kallistas mind  igal korral, kui temale heitsin, Siis uus ignoreerib täiega.
Tõsi, madratsil oli tagastamise võimalus. Aga see oleks olnud ülimalt tülikas ja lõpuks. Iga inimene harjub kõigega.
Õnneks  armastab mu kass seda madratsit kraapida. Loodame, et varsti on ribadeks ja põhjus uue järele vaadata.
No ja seljavalude vastu ei aita ükski madrats. Tõestatud. Võimlema peab.

Siis surid ära mu saapad. Talda oli korduvalt kleebitud, piinlik oli juba tänaval käia. Ja märg oli ka -vett tuli vahelt sisse. Olin seda ostu juba mitu aastat edasi lükanud, sest moes olid mulle mittesobivad mudelid. 
Mul oleks vaja, et konts kannataks autosõitu, et sääre pikkus teeks jala pikemaks ja ilusamaks. Et kontsa kõrgus kannataks jääl turnida, kuid samas teeks mind pikemaks ja haakuks mu muu stiiliga. Et saabas oleks nahast. Ja muud sellised põhjendamatult tobedad nõudmised.
Selliseid ei müüdud.
Kuna kingas kippus varvas külmetama, siis polnud midagi  teha. Tuli osta esimesed vähegi normaalsed. 
Nad on ok. Aga ma ei armasta neid. Ma pole kaotanud lootust, et ühel päeval tulevad moodi taas mulle sobivad mudelid. Seniks peab kannatama. Õnneks võimaldas selle aasta talv edasi lükata talvesaabaste vahetust. Ohh...

Ja nüüd on omadega õhtul vannitoa kraan ja kraanikauss. Ning kujutage ette. Nii sügavat kraanikaussi, kui on meil praegu, enam ei toodetagi!
Ma olen ette stressis sellest, kuidas vesi pritsib üle serva. Sest ka kraaniga on jama. 
Meil on praegu selline nö vanaaegne keeratavate nuppudega kraan. Sellised maksavad 1000 eurot! Mida on isegi investeeringuna ilmselgelt liiga palju. Me peame ostma kangiga kraani. Ja madala kraanikausi. 
Väga nõme. 
Ma ei saa enam kraanikausis pead pesta (nagu ma oleks seda kunagi teinud, Aga teoreetiliselt), sest pea ei mahu enam vahele. Ma pean harjuma sellega, et kraani avades võib tulla liiga külma või liiga kuuma vett, kuni õpin kangi jätma normaalasendisse. Ja iga ühiskondliku peldiku rõõmud: pean õppima avama kraani ettevaatlikult, et kõht märjaks ei saaks... Kõik  mu tuttavad on selle tegelikult omandanud. Küll suudan ka mina.

Ja need on kõigest ja ainult asjad. Eks.

20 kommentaari :

  1. Just samasuguste probleemidega olen ka ise kokku puutunud. Ja jätkuvalt imestanud, kuidas "nad" ei suuda aru saada, mida "me" tahame. Ka mul läks katki dushinurga 9 a. vana kraan ja üllatus oli suur, et samasuguste funktsioonidega asemele osta polegi võimalik. Komistuskiviks sai väike asi, segisti kraani asendis vee voolamise toru pikkus. Meil oli varem segistil umbes 10 cm pikkune toru. Selle all oli hea jalgu pesta või ämbrisse vett võtta. Nüüd aga ostis mees sellise, et toru on imelühike, vesi voolab kabiini ääre peale. Ka ämbrit ei saa selle alla panna, sest ette jääb kabiini kõrgem äär. Jah, muidugi, saab hoida ämbrit õhus või jalgade pesemiseks võtta alla segisti toru,aga see kõik on palju ebamugavam. Esialgu arvasin, et mees lihtsalt ei taibanud õiget sorti osta ja läksin ise asja uurima. Selgus, et tõesti polegi enam enam endist mudelit saada, ainus alternatiiv oli umbes 30-40 sm pikkuse toruga kraan. Vahetasin siis mehe ostetu sellise vastu ümber. See liiga pikk toru jääb kitsas kabiinis dushi all käies mulle alailma ette, aga mis parata.

    Madratsi teemaga maadlesime samuti, meil on vanem voodi 1,90 pikkusega, aga nüüd on madratsid kõik 2,00 pikad. No muidugi on eritellimuse võimalus, aga see on kallim.

    Ja no suuremate moekate riiete puudusest ma parem ei räägi. Kuidas keskealised keskmises mõõdus tädid lootusetu näoga poode kammivad, lootusrikkalt nn."lasteriideid" lapates need sama targalt tagasi panevad. Isegi kui suurusenumbriks on l või XL, ei lähe need selga. Kummaline, et keegi ei taha nenede maksujõuliste klientide raha endale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah õigus, meil on ju ka nö antiik, vanavanematelt päranduseks saadud voodi raam ja oli tõesti jama ka mõõtudega, mis ei sobinud. Nii et see ka veel lisaks
      Oehh...

      Kustuta
    2. Ka väiksel inimesel on probleeme riietega, eriti kui elada perifeerias. Meretagusemaa kaupmehed on nimelt veendunud, et kui oled väike (suurus 34-36), siis tahad kindlasti käia dekolteerituna ja minikleidis, sest väiksed inimesed ilmselgelt kontoris tööl ei käi. Niisiis käingi Tallinnast pükse-pintsakuid-seelikuid ostmas.
      Kingade-saabaste ja madratsiteemale kirjutan alla muudatusteta. :-)

      Kustuta
  2. Jah.

    Viimane mälestus sellest, kuidas käisime sõbrannaga riidejahil ja ta lõpuks imestunult küsis: "Ma näen, et inimesed kannavad riideid. Kust nad neid saavad?". Sest poes on kohutavalt raske leida midagi, mida jaksaks osta, mis ei oleks laste suuruses või absurdse lõikega.

    Riide- (ja saapa-)moed muutuvad küllalt kiiresti, hilbutööstus ja moemaailm käivadki kummalisi radu. Olgu. Aga seda, miks kasutuskõlblikke tarbeasju (madratsid-kraanid jms) on nii raske leida, ei mõista. Kes tahab tarvitamiskõlblikke asju, peab rikas olema ja need eritellimusena hankima või meistril teha laskma. Mõnigi ettenägelik on hakanud varusid soetama - et kui sobiva kauba leiab, siis ostab igaks juhuks kaks. Kaks paari saapaid. Kaks kraani. Jne. Sest pärast võib liiga hilja olla.

    Tegelikult on toiduga sama lugu. Poed on "toitu" täis, aga kogu selle kraami hulgast söödavat kaupa leida ei olegi alati nii kerge.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rõivaste osas ma olen hakanud reaalselt küsima- vabandage, kust te selle ostsite. Tavaliselt on vastus: välismaalt....

      Kustuta
  3. Madratsitest rääkides. Meie ostsime nii 8-9 aastat tagasi Tarmeli madratsi. Ja see on jumalik! Ma ei ole sellist voodit näinud üheski teises kohas k.a. lukshotellid. Ja meie madrats ei näita siiani väsimuse märke.

    See kraanilausi sügavus erutas mind aga väga. Kas tõesti ei ole võimalik uut ja korralikku soetada!? Meil on vannitoas väga hea ja sügav kraanikauss (kus teoreetiliselt saaks ka pead pesta!) ja korralik nuppudega kraan. Eks ta oli 10 aastat tagasi ostes juba üsna kallis, aga et nüüd nii kallis. Tuleb välja, et see on juba luksus!

    Aga riietest rääkides peab mainima, et kui n-ö. norminimeste asjade seast leiad vahel üht-teist, siis suuremate naiste puhul kindlasti mitte. Olen vahel vaadanud, kas võiks olla midagi, mis mu emale sobiks. Ja palun väga - ilusate kangaste kasutamine lõppeb suurusega L. Suuremad naised peavad kandma määramatut värvi tavaliselt ülikirju suurelillelise mustriga lühikesi jakke. Või mantlit, mille puusadel on volangid. Või jopet, milles isegi ülikõhn inimene näeb välja kui lumememm.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meie kraanikauss on praegu 19 cm Svedberg ja ca 15 + aastat vana. Aga praod on sees...:(
      Ma ei julge väita, et mitte kusagil absoluutselt pole.
      Eks nii nagu rõivastega- ma võiks soovitada suuremaid riideid vaata Marc&Spencerist. Ilmselt käid seal ära ja ütled- ikkagi polnud:)

      Mingid detailid, maitse jne hakkavad mängima.

      Kustuta
  4. Julgen teha sellise oletuse, et laialdase siit või sealt soovita jätva kauba müümise (ja tootmise) taga on küllaltki lihtlabane ärihuvi, et sellisel juhul on inimesed sunnitud sagedamini oma tavaari välja vahetama ja saab rohkem käivet ja nn majanduskasvu. Muidu, kui saab osta endale midagi pikkadeks aastateks sobivat, pole ju selles osas enam poodi asja.

    Konkreetselt segistikangiga kraani osas on aga minu meelest mure üsnagi asjatu, sest sellega sobiva veetemperatuuri saavutamine on kordades lihtsam (ja arvestatavalt vähem vett raiskav), kui nuppudega isendi puhul. Eriti paistab see silma siis, kui on vaja mitu korda järjest ligikaudu sama temperatuuriga vett lasta ja vahepeal jälle kinni panna, nagu näiteks vannis käies või nõusid pestes. Sellega on inimestel küll pigem selline harjumuses või eelarvamuses kinni istumise asi minu meelest. Vähemal meie kodus üks pereliige, kes pikki aastaid vetostas sellise kraani paneku, räägib nüüd küll, et raske ette kujutada, et sellist polegi kogu aeg olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. *soovida jätva

      Kustuta
  5. Nimetage üks asi, millega kapitalism on korralikult hakkama saanud. Meile müüakse opiaalse toimega kiidulaulude saatel (aga kapitalismi me ei pea religiooniks, ei pea) rämpsu, sest muidu käive ju kahaneb. Tarbeasi peab rahuldama mingid lihtsad vajadused, aga ta peab kindlasti katki minema või mingil muul viisil käest ära minema. Hiina kapitalism-sotsialism on selle absurdsuseks keeranud, s.t. sa ei saa juba poest kätte vähegi toimivat asja.
    Miks meie haigused aga on kroonilised? Miks järjest rohkem on haigeid kroonilisi lapsi?
    Edasi mõelda ei tasu, sest see rikub meeleolu ja ilma muuta meie võimuses veel ei ole.
    (Seni kuni raha ees kummardatakse maani, eriti meil, siin Ida Euroopas - mujal on see rahakultus veidi ehk rahunenud...)
    Nii et see pragu seal kraanikausis ei ole juhuslikult tekkinud, selle üle on äriinimesed mõtisklenud
    ja see mitteühilduvus on väga hea, kui üks väike jublakas su torustikus katki läheb, vahetad kõik välja ja maksad ja see on väga, väga hea
    ja käive kasvab ja hiinlased saavad teha järjest rohkem tööd - selleks, et toota rämpsu, mis kohe katki läheb

    Ja see kuulus loosung "kõik inimese heaks, kõik inimese hüvanguks" - see ei ole kunagi mitte kedagi kottinud ja luuluga nähtamatust käest (ka mina olin selle küüsis kunagi) võib lollitada vaid neid inimesi, kes äriga ise ei ole kunagi tegelnud ja ei taha ka väga.
    avaldamisel on tekkinud väga huvitav filosoofiline küsimuse - pean tõestama, et ma ei ole robot
    ma ei saa sellega ausalt öeldes ilma ennast petmata hakkama, sest selles tarbimisreligiooni opiaalses uimas olles me ju tegelikult oleme robotid ja see on väga, väga hea

    VastaKustuta
  6. suurte tütarlastele saab riideid sellisest kohast nagu Zizzi, aga see on suht kallis kraam...
    ja mind tohutult häirib, kui "tootearenduse" sildi all tehakse täiesti töökorras kaubast mingi naljanumber...

    VastaKustuta
  7. laialdase siit või sealt soovita jätva kauba müümise (ja tootmise) taga on küllaltki lihtlabane ärihuvi

    Võimalik, aga mu esimene pakkumine oleks, et tavaline ebakompetentsus, tähelepanu- ja fantaasiapuudus. St et enamik tootjaid teeb midagi, mida keegi teine ees teeb, üritades seda kõigest odavamalt või agressiivsema reklaamiga pakkuda. sest peagut keegi ei tule selle peale, et uurida, mille järele võiks nõudmist olla või kus oleks vaba nišš. ja seni, kuni keegi selle peale ei tule, ei ole ka teistel vajadust jalgu tagumiku alt välja võtta - parema puudumisel ostetakse ära ka see kaup. inimlik laiskus ja lollus ühesõnaga.

    aga mis suurte naiste riietesse puutub... vbla on mul imelik maitse, aga eile proovisin hunnikute viisi kleite selga, mis mulle kõik meeldisid. ja mille saadaolevad numbrid _algasid_ neljakümnest, kusjuures see oli kaugelt suurem nelikümmend kui riiete küljes tilbendavad tabelid näitasid (tabelid näitasid minu mõõtusid - rinnaümbermõõt 96, vöökoht 75, puusad 102, aga kleit lotendas nii, et pane või kampsun alla; ühel mudelil oli erandkorras ka väiksemaid numbreid, ja sealt läks nende minu mõõtude juures selga hoopis 36, kuigi sellel olevad kirjad nõudsid vähemalt kümme sentimeetrit väiksemaid ümbermõõte). Sealt neljakümnest läksid nad ikka veel tükk maad ülespoole, ja nagu öeldud, ilmselt olid need kõik tegelikkuses suuremad kui "ametlike" tabelite järgi.

    Kaubamärk oli eesti oma, mingi Hall.... (vist mitte Hallmark, aga midagi sarnast) ja müüja ütles, et see ongi suurematele numbritele spetsialiseerunud, ja et tõepoolest on nende 40 suurem kui mõne teise 40. Sellised ilusad lillelised kleidid olid, mustal taustal värvilised lilled jms, mitte liiga paljastavad, mõni rohkem peokleit, mõni ka kontorikõlbulik. Ja mõni ka geomeetrilisema kujundusega, mitte ainult lilled. Ka üsna erinevatele figuuritüüpidele, sest kui mõni oli mulle lihtsalt number-kaks liiga suur, aga muidu minukujuline, siis mõni teine oli ilmselgelt mõeldud teistsugusele kehakujule (mul on prominentne büst ja prominentne tagumik, mis peavad kleidi sisse ära mahtuma, aga keskelt tahaks, et oleks rohkem ümber).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sina, Notsu oma mõõtudega oled ikka saledakene :P

      Hallmark on suurematele tüdrukutele jah üks hea variant, aga Tartus on seda vaid kaubamajas ja valik on poole väiksem kui Tallinna poodides. Sama viga minu jaoks on M&S asukohaga

      Kustuta
    2. ma hakkasin just mõtlema, et järsku oli hoopis Hansmark.

      ma tean, et ma ise olen selline harju keskmine, aga point oligi see, et sellel kaubamärgil suurused enamasti alles algasid sealt, mis on mulle üks-kaks numbrit liiga suur. ja samas päris ilusad, nii minu maitse järgi asjad, et ma ikka päris mitu korda lootsin, et äkki hakkab nr 40 mulle istuma. proovisingi Tartu kaubamajas.

      Kustuta
  8. Sügavamaid keraamilisi kraanikausse võib ehk üldse vaadata köögitarvete alt, muteada nt Ikeal on. Ise veetsin just üleeile poes aega sooviga leida suvised põlvpüksid. Naistele müüakse a) mikropükse, b) põlvteksaseid, c) trikotaažist lötakaid põlvedeni dressikaid. Kiskusin H&Mis jalga poiste 170 cm pikkusmõõdus VÄGA LAHEDAID pükse aga paraku nende keskosa ühilduvus minu 40+ emase kehakujuga oli napilt kuid kindlalt mittesobiv.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah. Mingil salapärasel põhjusel tehakse meestele ja poistele kasutuskõlblikke riideid. Taskutega, tugevast materjalist ja puha... Ja meeste ning naiste kingade disaini võrdlemine ajab mind nutma, sest mul on väike naisterahva jalg, ma tahaks ka midagi jalasõbralikku... Mitte kontsaga... Nahast...

      Võibolla olen ma erand, kelle ostuvõimega ei peagi kauba disainimisel arvestama, sest mind on liiga vähe?

      Ei jää muud üle, tuleb ise õmmelda. Kingsepatööd pole kahjuks veel ära õppinud.

      Kustuta
    2. a poiste kingad? kas need on halvad põhjusel, et lastejalatsid on üldse enamasti odavad ja halvasti tehtud? aga isegi lastejalatsitel on meeldivaid erandeid.

      üks mu tantsuõpilane ostis endale hiljuti tantsukingadeks poiste ladina-ameerika tantsude kingad - mugavad, kvaliteetsed, täpselt paraja kontsaga. kallid muidugi ka, nagu spetsjalatsid ikka, aga head kingad on tglt ka tavalises kingapoes kallid, nii et vahet pole. tänavalkäimiseks muidugi ei sobi, nahktald ikkagi. aga äkki leiab siiski ka tavapoe poisteosakonnast midagi.

      42 jalanumbriga naisel, kes tahab edevaid kontsakingi, on tõenäoliselt raskem.

      ma ise leian oma 37-38 jalaga päris palju nahast ilusaid madalaid kingi (nt on üks väga hea lõige, mida tehakse just naistele: nn Mary Jane, pealt rihmaga madal king, mis seisab tänu rihmale paremini jalas kui lihtsalt balletiking, mul on ühed Shu omad, mis on mugavad nagu tossud), ainus probleem on hind. aga ega kvaliteetsed meestekingad odavamad ole.

      nii et tglt võiks probleemi kokku võtta hoopis nii, et kasutuskõlblikke riideid ja jalatseid tehakse rikastele.

      Kustuta
    3. Eee... jah. Kuna ma ei ole rikas, siis mingist hinnapiirist ülespoole ma enam üldse ei vaata. Või kui vaatan, siis ei jää muud üle, kui ohata, et küll mul on kallis maitse...

      Kui mu poja jalg oli 38-40 suuruses, oli täitsa häda - selles suuruses lastele enam eriti midagi ei tehta, aga meestele veel ei tehta... Ja kui tehakse, siis nii üüratu hinnaga, et ei saa osta. Eriti teades, et poole aasta pärast on jubekallis jalanõu juba väike.

      Kui niipidi vaadata, siis saab sobiva kraanikausi ja kraani ja madratsi ka rikas kätte. Vaesem saabki valida mitme saast-toote vahel.

      Eks sellised tarbimisprobleemid on ajastu eripära. 100-200-500 aastat tagasi vaadati neile küsimustele hoopis teistmoodi. Mood ei vaheldunud iga poole aasta tagant, tarbeasjad olidki väga kallid ja neid tehti kestmaks kaua-kaua. Selliseid mugavusi, nagu meil praegu, polnud isegi kuningalossis (elekter, veevärk, telefonid, internet jne jne). Elu on justkui paremaks läinud. Aga! Mis mulle tänapäeva juures ei meeldi,on ühekordseks kasutuseks asjade tegemine. Ühekordseks kasutuseks jalanõud, ühekordseks kasutuseks televiisorid, veekannud, riidekapid, kardinad jne. Kui asi niikuinii väga lühikest aega kasutuses on, siis ta ju ei peagi Väga Sobiv Ja Hea olema, muidu inimene ei osta uut (ja loodetavasti paremat) mudelit järgmiseks hooajaks? Ja igaks juhuks tuleb kodumasinatel mõni oluline detail teha imeõhukesest plastmassist, et kui asi ise liiga kaua vastu peab, siis see ikka katki läheb (nt. vahvliküpsetajal kinnitusklõps, kapi sahtlitel siinid vms) ja inimene ostab uue. Äri peab ju käima.

      Olen otsinud lahendust oma soovide vähendamisest ja mugavustsooni laiendamisest, näiteks saan hakkama ilma veevärgita (ei mingeid kraani- või kausijamasid!). Autota hakkama ei saa, aga mul on meeldivalt primitiivne ja vähenõudlik auto.

      Kustuta
    4. see meenutab, et kui Kunnus kunagi kirjutas, et eelistab kindlalt kasinust luksusele - või oli see nüüd kokkuhoidlikkust luksusele - siis ma mõtlesin, et tänapäeva tarbimises on masendavalt palju seda, mis ei ole kumbagi ja mille kõrval kasinus ja luksus tunduvad mõlemad päris kenad. plasttopsid, papptaldrikud ja pabertaskurätikud.

      Kustuta
  9. lisaks siia veel näiteks korralikust poest ostetud kallid matkasaapad mille tald hakkab lagunema peale esimest 300km'i ning vett ei pea saapapaarist vähemalt 1 algusest peale - isiklik kogemus kahe erineva tootja matkasaabastega.
    nõme!

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!