Olgu öeldud, et laulu viisi autor, sõnade autor ja esitaja on surnud. Raha küsivad ja saavad nende pärijad.
Jah, autorid peavad saama tasu. Jah, ka autorite pärijad peavad saama tasu.
Nimetatud summa teenimiseks peab meie ettevõtte müüma ikka päris mitu mitu toodet. Meie jaoks lõppes lugu sellega, et ostsime Amazonist(TM) 0,90 sendi eest noore tundmatu autori muusika. Ma võin võtta lahjat mürki, et "noorel autoril" on nimetatud 300 eurot juba ammu taskus. Ta teenib käibe pealt. Eestlane teenib (kui teenib) kasumi pealt.
Eestis on 2- 6 aastaseid põnne u 70 tuhat. Ja on elu seadus, et tited tahavad pigem sarnaneda endast vanematega ( siit ka vastus neile, kes ahastavad Lotte(TM) (kommerts)ebaedu üle ).Lihtne arvutus näppudel näitab, et lastele suunatud teos ei tasu ära. Seda tehes rikkaks ei saa, seega raha ei saa olla motivatsioon, miks luua lastele.
Mis siis on? Autori eneseväljendussoov? Kui jah, siis võiks seda vabalt nö internetis teha. Ilmselt edevus ja maailma muutmise soov ja natuke ikkagi saada oma teose eest tasu.
Eestlased ei oska müüa.
Mitte Nukuteater(TM) ei peaks painama sipsikuid, vaid sipsikud peaks olema need, kes Nukuteatri ukse taga järjekorras on. Palun- kasutage ja reklaamige mu toodet, ma teen 50% autoritasudest alet ja tahan vastu saada õigust müüa etenduse ajal oma raamatuid, plaate ja äppe allalaadimiseks.
Väidetavalt, kui olen ajakirjandusest õigesti välja lugenud oodatakse etendustele ca 51 000 külastajat. Kui jätta välja õpikud- vihikud, siis olen aru saanud, et keskmist lasteraamatut müüakse Eestis ca 3000. Ja siis on ju hästi läinud, kui ka 10% etendusel olnutest oleks teinud ostu. Autor oleks andnud oma sõnumi rohkematele kui tal oleks õnnestunud see üksi. Me ei oska teha koostööd. (klišee).
Kas teatrisaalist peaks saama laadaplats, küsite te minult?
Kas meie elu ei ole juba laadaplats? Naomi Klein muretses 1990 (!) aastal oma kultusteoses No Logo(TM) selle pärast, et suurkorporatsioonid on anastanud avaliku ruumi, et kogu linn, asutused ja meedia on kaetud brändidega. See oli suure mängu algus. Täna on igaüks meist autor. Autoreid on tekkinud nii palju, et iga sõna, pilt, mõte, heli on kellegi oma, Autoriõigustega kaitstud.
Ja Sipsik(TM) sipsikuks. Sipsik on teisest ajast ja ühiskonnast, kus kultuur kuulus veel rahvale.Vanaemad ehk mäletavad, kes on Sipsik. Nemad teavad Škopi, Valteri ja Paistiku tegelasi. Vaatajate emmed mängisid Pokemonide(TM) ja Barbiedega(TM)
Vaatajad ise Monster High(TM) ja Angry Birds´ga (TM)
See põlvkond elabki juba kaubamärkide maailmas ja peab olema üliettevaatlik, et ei riivaks kellegi õigusi.
Ma arvan, et kui ma oleks astroloog, siis näeksin kindlasti, et jupiter ja veenus moodustavad kvadraadi, mis mõjutavad autoriõigusi ja nendest tulenevaid vaidlusi. Mul on viimasel kuul olnud 4 (NELI) kaubamärgivaidlust. See on rohkem, kui mu senise karjääri jooksul kokku. Maailm on hulluks läinud.
ETK(TM) usub, et Grossi poodi sattunud klient on segaduses arvates, et Gross võiks müüa ETK kaubamärgi Säästu(TM)-le sarnanevat Säästusaia, mis tegelikult seostub tarbijale Säästumarketiga(TM), mis on hoopiski ICA (TM)bränd.
Kaks jäätisefirmat vaidlevad, kelle jäätisepaber on originaalim. Ohh.
Mis saab. Ma ei tea õiget vastust ja lahendust ja autorid peavad raha saama. Lihtsalt neid autoreid on saanud liiga palju. Maailmas, tundub, et polegi enam midagi, mis ei kuuluks kellelegi.
Tugevamad saavad veelgi tugevamaks ja nõrgad surevad välja. Globaalsed Brändid, kellel on rahakott, muutuvad tugevamaks, sest neil on võim, mis võib kaubamärgi laenajale, ostjale, kasutajale tagada kommertsedu- nende eest on mõtet maksta, sest kui nimi on tugev, siis tuleb ka raha.
Need, kel pole raha oma brändi üles töötada surevad välja. Sest ausalt, tegelikult pole ju vahet, kas sipsik või pupsik. Puudub point maksta autoriõiguste eest, mis ei too lisaväärtust ja lisatulu. Alati on võimalus teha ise. Me kõik oleme ju täna loojad. Alati on võimalik natuke muuta ja kõrvale nihverdada maksmisest. Alati on keegi noor ja ambitsioonikas ja auahne, kes teeb odavamalt. Alati.
© Tähelepanu. Tegemist on autorikaitse objektiga. Teksti, tekstis esinevate sõnade, lausete ja mõtete kasutamine ilma autori loata on kriminaalkorras karistatav. Eriti on karistatav sõnade "ja", "ning" ja "võibolla", kasutamine.
loe ka seda
Ma ei ole isegi kindel, kas "autorid peavad raha saama" on õige mõttekäik. Muusika ja teksti konserveerimine ja taasesitamine on üsna uued leiutised. Selle eest raha küsimine - veel uuem. Aga ühiskond töötas ka enne seda. Muusikut ja jutuvestjat hoiti kuidagi kuidagi hinges ka siis, kui trükipress, fonograaf ja itunes alles leiutamata olid.
VastaKustutaKindlasti ei ole "maksame lauljale ainult füüsilisel kujul esinemise eest ja ühekordselt" enam töötav tasustamis-skeem. Ja autorid peavad raha saama. Aga autorid ei pea raha saama IGA ASJA EEST. (Näiteks ei saa mina raha, kui sina minu kommentaari loed, isegi kui ma siia kirjutan, et mu kommentaar maksab 10€.)
Aga vastust, et kuidas siis olema peaks, ei tea tõesti vist keegi. Veel.
Lihtsad lahendused töötavad paremini. Autori"kaitsega" seotud isikutele tuleb elu nii ebamugavaks teha, et nad ise oma jälgist bisnesist taanduksid.
VastaKustutaKuna kunagi tegin endale peaegu spetsialisti tasandil selgeks ühe autoriõiguse valdkonna, siis julgen sõna sekka öelda.
VastaKustutaSipsiku kaasus pole üldsegi lihtne. Kelle oma Sipsik on? Eelkõige Anu oma :) Kuid kes on Sipsiku vanemad? Tegelaskuju on kahtlemata Eno Raualt, välimus aga Edgar Valterilt. Eeldan, et lavastuse kontekstis näeme hoopiski "uut teost". Loa küsimine uue teose loomiseks Raua ja Valteri pärijatelt on kindlasti viisakus, kuid mitte ilmtingimata juriidiline kohustus... Paraku on see õigusvaldkond sedavõrd keeruline, et kogu Eesti peale on alla kümne inimese, kes professionaalselt saaksid asjast rääkida. Seepärast praktikas käib rattuslik asjaajamine.
On ilmne, et üle saja aasta toiminud autorikaitse põhimõtted ongi jäänud oma sünnihetke sajandisse. Ajale jalgu. Eelkõige prantsalsed ja prantsusekeelsed riigid on need, kes tugeva lobitööga kogu seda antikvaarset süsteemi püsti hoiavad.