kolmapäev, 3. aprill 2013

Minu elu

Ma ei leia viimasel ajal enam teemasid, millest kirjutada. Mitte, et neid poleks- aga, ma olen neist juba kirjutanud ja korduvalt. Tavameedias on kuidagi ok, et igal aastal tõusevad päevakorda ühed ja samad teemad, omaenese blogis on kuidagi veider üht ja sedasama kedrata.

Nii traagiline, kui see ka pole, selgub, et mu elu ja huvid saab kokku võtta 10 punktiga. Või peaks rõõmustama, et neid on siiski rohkem kui kolm?

Vaadates neid teemasid, sain aru, kui petlik on tegelikult blogi: me üldjuhul ei kirjuta asjadest, mille oleme enese jaoks selgeks mõelnud. Ikka need, mille osas on kahtlusi, kõhklusi, mis ajavad marru või vaidlema. Vähemalt minu puhul on see nii.


  1. kahjuks on mu blogist otsa saanud Eestlase ja venelase sari. Ja sellisel põhjusel, et ma lihtsalt ei näe ega kuule enam neid juhtumeid. Ma olen sihilikult mõnel päeval läinud välja- suud ja silmad ja kõrvad pärani, et ehk näen-kuulen midagi huvitavat. Aga pole. Kui vanasti vaikisid eestlased, siis nüüd kõnnivad ka venelased tänavatel ja poes mornilt, vaikides. Ei suhtle ega räägi.
  2. Meedia vastutus. Nii era- kui ka ametiisikuna on meedia mulle palju haiget teinud. Sellepärast olen ilmselt ka tundlikum ja kriitilisem, kui peaks. Mind häirib pealiskaudsus, ebaprofessionaalsus. Asja teine tahk on inimeste elude kasutamine meediaobjektina, midagi, mis on saamaks normiks. Nagu ma ühes sissekandes kirjutasin- "see, et sind võidakse näidata youtubes on ilmselt õpetajatel juba töölepingutes sees". Ja kolmas külg- kui kõik kirjutavad, joonistavad, pildistavad ja postitavad kas siis saab ajakirjandusest väljasurev majandusharu. Kui palju maksab professionaalsus?
  3. Tulevik. Igas mõttes. Ma usun et globaalses plaanis saab töö otsa. Ma tean, et toit saab otsa. Ja ma küsin endalt, kas õigem oleks lüüa käega ning nautida või peaks üritama, vastupidi, koguda, korjata, kindlustada. Mis saab maailmast? 
  4. Ma olen palju kirjutanud vaesusest. Üritanud aru saada miks see tekib ning otsinud lahendusi, kuidas Eesti riik ja inimesed peaks sealt välja murdma. Seesama hiljutine loomeliitude pleenum ning meedias ülistatud näitlejanna kõne. Kõmm, kõmm, kõmm... sõnad sõnad sõnad... Me oskame paremini, kui varem, rääkida, teha suuri ilusaid toimekaid sõnu. Aga neil pole sisu ja pole jõudu. Mitte midagi ei muutu. Kes peaks olukorda muutma ja mida mina saaksin selleks teha. Ja kas on üldse midagi teha. Kas on alternatiivi kapitalismile ning humaansus tekitab paradoksaalselt olukorra, kus ideaaliks on seisak. Stabiilsus. Mitte midagi tegemine.
    Ma olen kuidagi väga väsinud nö virisemisest, Ma ei jaksa enam ei ise halada ega ka teisi kuulata, kui raske on elu ja kui valesti kõik on. Mul on täielik positiivsete emotsioonide vajadus.
  5. Mu lemmikteema haridusreform. Ma olen selle ilmselt pulkadeks lahti võtnud ja ma tõesti ei tea, kas mul oleks veel midagi lisada. Ma usun, et inimene peab saama võimalikult mitmekülgse hariduse, pigem rohkem kui vähem. Ma olen veendunud, et need, kel on "õnnetu lapsepõlv( = peavad pingutama, õppima, vaeva nägema)" neist saavad õnnelikumad täiskasvanud, kui need, kel lapsepõlv on lill ja lõbu. Aga võib olla ei ole ka nii.
  6. Identideedikriis. Oleks ilmselt selle teema pealkiri, millest ma ei väsi kirjutamast. Kuidas elada, kui sul puudub kirg mingi ala vastu; kui oled keskmiselt tugev nii muusikas kui matemaatikas; kui jumal on andnud sulle kõvasti ambitsioone, kuid kokku hoidnud võimete pealt? Mind häirib see, et inimesed peavad liigituma reaal- või humanitaarinimesteks ja muutumine on keelatud.
  7. Enda jaoks tegelikult üllatavalt vähe olen ma kirjutanud soorollidest, naistest ja meestest. Sellest, kuidas mehi diskrimineeritakse ja miks nad ometi midagi ette ei võta. Ja sellest, kuidas naisi diskrimineeritakse ja kui naljakas see tegelikult on.
  8.  Üllatavalt palju olen ma juurelnud selle üle, mis saab peale surma. Minu vanuses võiks mõelda küll kergematest ja rõõmsamatest asjadest. Aga statistika näitab halastamatult, et nii on. Ja sellega haakuv teema asjad. Viimased aastad on pannud mind olukorda, kus ma olen püsti hädas asjade rohkusega. Ei-ei-ei, palun ärge kinkige mulle jumala eest mingeid asju, ärge andke auhindu,  ma ei taha midagi osta. Ma tahan asjadest lahti saada. Ma tahan RUUMI!
  9. Nostalgia. Kui surmateemat pean ma liig varajaseks, siis lapsepõlve ja vanade heade aegade meenutamine on vist ju küll juba kohane:)? Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et meie aeg on tühi. Vale. Ma igatsen kangelasi, tõelisi inimesi, suuri tundeid.
  10. Ja toit. aastal 2010 kirjutasin ma esimest korda suhkrumaksust ja põhimõtteliselt, kui tahaks ja viitsiks võiksin igal aastal ajakirjanduses selleteemalise artikli alla oma tollase seisukoha kopeerida. Mitte midagi ei muutu.
    Ma olen ehk vähem, kui tahtnud, kirjutanud oma hämmingust kuidas nii paljude inimeste keskseks punktiks on saanud söök ja söömine. Turvatunde puudumine, vajadus midagigi kontrollida selles elus?
    Ma loen teisi blogisid ja ei väsi imestamast, kuidas viitsitakse mässata mingite taime-või misiganes dieetidega. Miks inimestel pole päris elu ja päristegevust?
vot nii. ma nüüd siis üritan ka endale päris elu juurde hankida...:)

11 kommentaari :

  1. Tere,
    kuigi ma ei ole siia kunagi kirjutanud, olen seda blogi ning neid mõtteid alati huviga lugenud. Arvatavasti eelkõige ka seetõttu, et nad paljuski ühtivad enda omadega ;) Mul on väga kahju, kui see blogi nüüd otsas on ja tegelikkuses mulle viimase postituse põhjal tundub, et võib-olla oleks vaja lihtsalt puhkust või väikest keskkonnavahetust (a la nädalast reisimist) ning sellel perioodil ennast nii meediast kui internetist eemal hoida. Miskipärast armastatakse Eestis eelkõige rääkida ning kirjutada halvast, lõppude lõpuks mõjub see kõigile ning tekitab lootusetuse tunde. Igatahes soovin kõike kena ning loodan südamest, et see postitus tegelikkuses ei jää viimaseks looks siin blogis.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Misasja? Otsas?! Mina mõtsin, et lihtsalt natuke unisem pikem paus jms.

      Kust sa välja lugesid, et otsas?

      Kustuta
    2. Hei, ma olen elus:) Depressioonis, aga see on ju normaalne. Läheb üle:)

      Tänud heade sõnade eest!

      Kustuta
  2. Jumal tänatud, ärge tekitage paanikat :) Kordamine ju tarkuse ema. Aga ma ka tähele pannud, et osadest teemadest ei saa kuidagi küllalt, ikka jäävad uuesti hamba alla. Mul on õnneks halb mälu ja ise ka üllatun mõnikord, et näe, sellest ma olen ju juba paar korda siin jahunud.

    VastaKustuta
  3. Ma pole ise usin kirjutaja, kuid ometi märkan ka enda puhul, et heietan ikka ühest ja samast. Sinu ampluaa on õnneks kordi suurem ja kordades huvitavam. Nii, et lase aga edasi!

    VastaKustuta
  4. Ma olen siia blogisse aeg ajalt juhtunud ja lugemisväärset leidnud.
    (Seda tuleb võtta komplimendina)
    Eile proovisin siia isegi pikemat juttu kirjutada, kuigi edutult. Sellest ei ole lugu, ju siis arvutil või serveril olid päevad (ei viitsi isegi lisada, mis seal serveris ei toiminud)
    ma soovitan jätkata kõikide teemadega ja neid kogu aeg üle ja ümber kirjutada.
    korduvus on looduse seadus ja selle vastu ei saa

    VastaKustuta
  5. Jõudu mõtiskleda... jätkuvalt! Hea on siin lugemas käia.
    Enamasti ma ei kommenteeri, aga täna mõtlesin, et torkan ikka ka korra jala ukse vahele :)
    Et mõnus koht.
    Ja nii palju taevast, kuidas on võimalik, et seda igasse postitusse jagub...

    VastaKustuta
  6. Veidi OT, sest eks su repliik ""õnnetu lapsepõlv( = peavad pingutama, õppima, vaeva nägema)"" oligi jutumärkides, tähendab, cum grano salis, aga mul alati midagi kripeldab, kui ma näen õppimist ja pingutamist võrdustatavat õnnetu lapsepõlvega, isegi kui naljapärast. Mu lapsepõlves oli jumalast palju õppimist, pingutamist ja eluliste ülesannete täitmist ja mitte ühegi kohta ei olnud erilist tahtmist öelda, et see teeks mu lapsepõlve õnnetuks. Olgu siis prantsuse keele õppimine või ise supikeetmine ja poeskäimine. Lapsepõlve õnnetu osa oli siis ja seal, kus puudus piisav turvalisus ja suhtlemisvõimalus ja seda ei tahaks küll ühelegi lapsele osaks langevat, samuti ei olnud see mitte arendav, vaid taandarendav.

    Vbla on see talumatu ülbus, aga ma usun, et see kehtib ka üldisemalt: õppimine ja pingutamine ei tee ühtegi last õnnetuks, seda teeb ikka turvalisuse ja/või armastuse puudumine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kindluse mõttes postskriptum: ma tglt ei arvagi, et sa ise õppimist-pingutamist-arenemist millekski õnnetukstegevaks peaksid, lihtsalt tundus, et see jutumärkides lõik oli justkui irooniline viide kellelegi, kes just nimelt peab. just see on koht, kus mul tuleb küsimärk pea kohale, sest ma ei ole eriti näinud arvamusavaldusi selle kohta, et õppimine lapsed õnnetuks teeks - rohkem ikka selle kohta, et aineid ei anta eriti sisuliselt või õpetajatelt endilt selle kohta, et nende tööd hinnatakse paberimajanduse ja hinnete hulga järgi, mitte sisuliste kriteeriumide; või et klassikomplektid on liiga suured; või üha rohkem on lapsi, kes ei saa vanematega koos elada (sest need on Soomes tööl).

      Kustuta
    2. see sarkasm oli kokkuvõte meedias olnud kommentaaridest, mis ahastavad selle üle, kuidas lastele ei jäetagi lapsepõlve vaid sunnitakse enne kooli lugemist ja arvutamist õppima:)
      Mina usun, et koolieelik on nagu käsn- pole vahet, kas ta õpib lugema või ise lusikaga sööma ja sp on kuni 10 eluaastani ideaalne aeg õppida-õppida-õppida.

      Kustuta
    3. See lugemaõppimise asi paneb mind alati imestama - kas vanemad siis ise ei loe kodus eriti, et laps ise lugema ei hakka? Enamasti käib lugemaõppimine ju just nii: vanemete pealt vaadatakse, et mingi äge asi, mis vanemad teevad, ja nokitakse see oskus möödaminnes üles. Just sellepärast, et selles vanuses jäävad kõik asjad õudselt kergesti külge.'

      Aga teisest küljest: kui Soome pealt vaadata, siis tundub, et polegi erilist tähtsust, kui palju või mida täpselt need nubulad enne kooli oskavad. Seal võetakse kooli ju ilma igasuguste katseteta, st ühes esimeses klassis võib vabalt olla lugejaid ja mittelugejaid. Ja ometi on nende koolide õpitulemused maailma tipus. Tähendab, ei juhtu midagi hullu, kui see lugemaõppimine käib esimeses klassis - kui on õpetajaid, kes sellise kireva klassiga toime tulevad (neil on sageli ka ühe klassi peale mitu õpetajat). Lapsed on veel ka kuue-seitsmeselt parajad käsnad, nii et ega rong selleks ajaks lootusetult läinud ei ole, meie probleem paistab olevat selles, et laste hariduses sõltub liiga palju sellest, millised nad juba enne kooli on, ja kui juhtub olema ebaintellektuaalsem pere, ongi kohe halvemus.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!