Minu elu

Ma ei leia viimasel ajal enam teemasid, millest kirjutada. Mitte, et neid poleks- aga, ma olen neist juba kirjutanud ja korduvalt. Tavameedias on kuidagi ok, et igal aastal tõusevad päevakorda ühed ja samad teemad, omaenese blogis on kuidagi veider üht ja sedasama kedrata.

Nii traagiline, kui see ka pole, selgub, et mu elu ja huvid saab kokku võtta 10 punktiga. Või peaks rõõmustama, et neid on siiski rohkem kui kolm?

Vaadates neid teemasid, sain aru, kui petlik on tegelikult blogi: me üldjuhul ei kirjuta asjadest, mille oleme enese jaoks selgeks mõelnud. Ikka need, mille osas on kahtlusi, kõhklusi, mis ajavad marru või vaidlema. Vähemalt minu puhul on see nii.

1. kahjuks on mu blogist otsa saanud Eestlase ja venelase sari. Ja sellisel põhjusel, et ma lihtsalt ei näe ega kuule enam neid juhtumeid. Ma olen sihilikult mõnel päeval läinud välja- suud ja silmad ja kõrvad pärani, et ehk näen-kuulen midagi huvitavat. Aga pole. Kui vanasti vaikisid eestlased, siis nüüd kõnnivad ka venelased tänavatel ja poes mornilt, vaikides. Ei suhtle ega räägi.
2. Meedia vastutus. Nii era- kui ka ametiisikuna on meedia mulle palju haiget teinud. Sellepärast olen ilmselt ka tundlikum ja kriitilisem, kui peaks. Mind häirib pealiskaudsus, ebaprofessionaalsus. Asja teine tahk on inimeste elude kasutamine meediaobjektina, midagi, mis on saamaks normiks. Nagu ma ühes sissekandes kirjutasin- "see, et sind võidakse näidata youtubes on ilmselt õpetajatel juba töölepingutes sees". Ja kolmas külg- kui kõik kirjutavad, joonistavad, pildistavad ja postitavad kas siis saab ajakirjandusest väljasurev majandusharu. Kui palju maksab professionaalsus?
3. Tulevik. Igas mõttes. Ma usun et globaalses plaanis saab töö otsa. Ma tean, et toit saab otsa. Ja ma küsin endalt, kas õigem oleks lüüa käega ning nautida või peaks üritama, vastupidi, koguda, korjata, kindlustada. Mis saab maailmast? 
4. Ma olen palju kirjutanud vaesusest. Üritanud aru saada miks see tekib ning otsinud lahendusi, kuidas Eesti riik ja inimesed peaks sealt välja murdma. Seesama hiljutine loomeliitude pleenum ning meedias ülistatud näitlejanna kõne. Kõmm, kõmm, kõmm... sõnad sõnad sõnad... Me oskame paremini, kui varem, rääkida, teha suuri ilusaid toimekaid sõnu. Aga neil pole sisu ja pole jõudu. Mitte midagi ei muutu. Kes peaks olukorda muutma ja mida mina saaksin selleks teha. Ja kas on üldse midagi teha. Kas on alternatiivi kapitalismile ning humaansus tekitab paradoksaalselt olukorra, kus ideaaliks on seisak. Stabiilsus. Mitte midagi tegemine.
   Ma olen kuidagi väga väsinud nö virisemisest, Ma ei jaksa enam ei ise halada ega ka teisi kuulata, kui raske on elu ja kui valesti kõik on. Mul on täielik positiivsete emotsioonide vajadus.
5. Mu lemmikteema haridusreform. Ma olen selle ilmselt pulkadeks lahti võtnud ja ma tõesti ei tea, kas mul oleks veel midagi lisada. Ma usun, et inimene peab saama võimalikult mitmekülgse hariduse, pigem rohkem kui vähem. Ma olen veendunud, et need, kel on "õnnetu lapsepõlv( = peavad pingutama, õppima, vaeva nägema)" neist saavad õnnelikumad täiskasvanud, kui need, kel lapsepõlv on lill ja lõbu. Aga võib olla ei ole ka nii.
6. Identideedikriis. Oleks ilmselt selle teema pealkiri, millest ma ei väsi kirjutamast. Kuidas elada, kui sul puudub kirg mingi ala vastu; kui oled keskmiselt tugev nii muusikas kui matemaatikas; kui jumal on andnud sulle kõvasti ambitsioone, kuid kokku hoidnud võimete pealt? Mind häirib see, et inimesed peavad liigituma reaal- või humanitaarinimesteks ja muutumine on keelatud.
7. Enda jaoks tegelikult üllatavalt vähe olen ma kirjutanud soorollidest, naistest ja meestest. Sellest, kuidas mehi diskrimineeritakse ja miks nad ometi midagi ette ei võta. Ja sellest, kuidas naisi diskrimineeritakse ja kui naljakas see tegelikult on.
8.  Üllatavalt palju olen ma juurelnud selle üle, mis saab peale surma. Minu vanuses võiks mõelda küll kergematest ja rõõmsamatest asjadest. Aga statistika näitab halastamatult, et nii on. Ja sellega haakuv teema asjad. Viimased aastad on pannud mind olukorda, kus ma olen püsti hädas asjade rohkusega. Ei-ei-ei, palun ärge kinkige mulle jumala eest mingeid asju, ärge andke auhindu,  ma ei taha midagi osta. Ma tahan asjadest lahti saada. Ma tahan RUUMI!
9. Nostalgia. Kui surmateemat pean ma liig varajaseks, siis lapsepõlve ja vanade heade aegade meenutamine on vist ju küll juba kohane:)? Mida aeg edasi, seda enam tundub mulle, et meie aeg on tühi. Vale. Ma igatsen kangelasi, tõelisi inimesi, suuri tundeid.
10. Ja toit. aastal 2010 kirjutasin ma esimest korda suhkrumaksust ja põhimõtteliselt, kui tahaks ja viitsiks võiksin igal aastal ajakirjanduses selleteemalise artikli alla oma tollase seisukoha kopeerida. Mitte midagi ei muutu.
    Ma olen ehk vähem, kui tahtnud, kirjutanud oma hämmingust kuidas nii paljude inimeste keskseks punktiks on saanud söök ja söömine. Turvatunde puudumine, vajadus midagigi kontrollida selles elus?
    Ma loen teisi blogisid ja ei väsi imestamast, kuidas viitsitakse mässata mingite taime-või misiganes dieetidega. Miks inimestel pole päris elu ja päristegevust?

vot nii. ma nüüd siis üritan ka endale päris elu juurde hankida...:)