esmaspäev, 1. aprill 2013

Hüljatud Pilvede all

Oli vist Ritsik see, kes väitis, et üheks blogi kirjutamise põhjuseks on kuulajate puudumine. Ja nii veider, kui see ka ei tundu, siis tõesti-tõesti- mingil segasel põhjusel ei taha ei mu mees, ega mu sõbrad minuga arutada mu lemmikseebis toimuvat.
Huvitav, miks?:)

Ükskord ammu läks mu mees teise linna tööle ja mu tollal 2-ne laps suutis olematu sõnavara baasil formuleerida laused: ma igatsen issit. Millal ta koju tuleb...
see sõi hinge seest, tõi pisarad silma ja tollest ajast peale, olen selliste teemade suhtes kuidagi eriliselt tundlik. Nüüd on mu seebikas 2 sellist juhtumit, et tahaks sekkuda. Verbaalselt.

Esiteks Mammuke. Ma ei saa aru, kuidas selgitavad emad/isad, kes ei lase teisel vanemal oma lapsega kohtuda, seda lapsele. Vaatad hirmunud- mahajäetud- solvunud- pettunud lapsele otsa ja nendid tuimalt: Et, kullake, MINA otsustasin, et sulle pole hea isa/emaga kohtuda, sest MULLE ta ei meeldi ja tundus tõbras olevat.
Kas tõesti on isiklik solvumine nii suur, et lapse meeleheide ja kurvastus ei loe..?

Muidugi, seda, et Mari ja  Indrek omavahel ei sobi, ütlesin ma kohe. Ei ole võimalik, et nii iseseisev ja tugev naine hakkab kokku elama sellise kontrollimaniakiga, kes ilmselgelt ei armasta mitte naist vaid oma armastust naise vastu Või on vaja ka tugevatel olla mõnikord nõrk?
Selles suhtes on muidugi rohkemgi hämmastavat. Kuidas on võimalik, et päris arvestataval kohal töötav naine on peale lahkuminekut näljas ja paljas? Et palka ei saanudki? Sääste polnud? Kas see, kui mees palgapäeval palus teha ülekande oma kontole, ei tekitanud küsimärke? Ei pannud muretsema. Näed, nüüd siis jama käes.

Veelgi uskumatum on muidugi Liisakese lugu. Kas päriselt ka saab nii, et keegi esitab avalduse ja mitte kedagi-midagi kontrollimata viiakse laps minema??? Meenutaks nagu Stalini aega. Et kui mul naabrite marakratt närvidele käib, siis üks anonüümkiri ja pole last pole probleemi?
Ma väga tahaks loota, et see on stsenaristi hoogne luulelend ja mitte tegelik elu. Sest nii ei saa olla. Nii ei tohi olla. Mitte ühelgi lapsel ei saa olla parem turvakodus. Eriti, kui on olemas bioloogilised vanemad.

Mõlema juhtumi puhul on tegelikult veel üks huvitav käitumislik nüanss: seriaalis eeldatakse, et kui inimesel on ekstreemne olukord (ning juhtumit, kui su laps sinult ära võetakse, nimetaks ma ekstreemseks) siis peaks jääma rahulikuks.
Ei ole ok karjumine, lõhkumine, solvamine.
Huvitav miks? St, ma mõistan eeldust, et inimene peaks suutma kontrollima emotsioone ja seda, et esimeses hoos väljaöeldut võib hiljem kahetseda, seega-tasuks enne mõelda siis öelda.
Aga kui nüüd mõelda tegeliku elu peale, siis kas teile ei tunduks veider, et teie laps võetakse teilt ära. Te jääte rahulikuks. Küsite emotsioonitult, millised pabereid oleks vaja täita. Või siis võtate lihtsalt aja maha- ei võitle, sõdi, palu vaid ootate: aeg annab ju arutust.
Veider. Kui mina oleks ametnik, siis küsiksin endalt täiesti tõsiselt- kas inimene, kes suudab sellises olukorras jääda rahulikuks, ikka sobib lapsevanemaks.
Sellepärast ma lastekaitseametnik ilmselt polegi.

1 kommentaar :

  1. Ma vaatan ka seda seriaali, ikkagi eesti asi. Ja veel sellepärast, et kunagi sai sellega alustatud ja nüüd on tegelased juba nagu vanad tuttavad, et tahaks teada, kuidas neil läheb. Aga pärast iga seeria lõppu sülitan tuld ja tõrva, et mis jama seal küll jälle kokku on keeratud :P

    Tegelased ja nende omavahelised suhted olid ju päris hästi algul maha märgitud, et annaks intriige ja suhtesasipuntraid arendada. Aga see niiditõmbaja, kes ta ka ei ole, stsenarist või produtsent, rikub hea asja ära. Pidev üle võlli keeramine, tegelikkuse absurdini viimine nagu Maimu lastekaitsessse kaebamine, karjäärinaise Mari rahata (säästudeta) olek või muidu tasakaaluka Eeriku uskumatu vägivaldne hüsteerika ametiasutustes või varem oma arstiametit armastava Pireti tõmblemine uute "väljakutsete" otsingul. Mari, kes väidetavalt peaks olema see, kes kunagi hätta ei jää, ei leia tööd, õigemini ei otsigi ja tahab koduperenaiseks hakata ? Nii ebausutavad situatsioonid lihtsalt ei kanna ega pane tegelastele kaasa elama, ainult pead vangutama.

    Aga võib-olla ongi see taotluslik? Filmitegijad panevad kokku hunniku ebaloogilisi konflikte ja ise peavad peenikest naeru vaataja lollitamise üle. Sest vaataja lihtsalt PEAB järgmist seeriat ka vaatama, et teada saada, et mis värk sellega kõige taga on, et kuhu selle absurdiga lõpuks jõutakse :D

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!