esmaspäev, 15. aprill 2013

L.Tolstoi "Sõda ja rahu"

"Sõda ja rahu" on mu meelest nagu "Tõde ja õigus". Ilmselt pole paljud kumbagi raamatut  lugenud, aga no kes ei tunneks Nataša Rostovat, Pierre Bezuhhovit, Vargamäe Andrest või Oru Pearu.
Ma olen üsna kindel, et ma seda raamatud varem lugenud polnud, aga ju olen ma näinud filmi? Ja loomulikult olen ma käinud klassiekskursioonil Barclay de Tolly mälestusmärgi juures. Igaljuhul, nagu kohtumine vanade tuttavatega.

Sõda ja Rahu oleks tegelikult ideaalne e-raamat. Päris naljakas oli üle pika aja lugeda paberilt. Seda lugedes oleks kohe hädasti vaja, et saaksid online tõlkida prantsuskeelsed osad ( no miks neid nii palju peab olema!), esimese osa juures võiks olla "kes on kes?" ja hiljem Venemaa kaart  ja wikipedia tegelaste taustade uurimiseks samuti.

Lugesin raamatut ja raadiost tuli mingi Beethoveni lugu. Nii lummavalt imeline, et olin sunnitud lugemise katkestama ja kuulama jääma.
See oli aeg kus muusika oli ilus, kunst oli ilus, mood oli ilus, raamatud olid ilusad. Miks sai inimkonnal ilust kõrini? Ja miks me nimetame nüüd ilu ja harmooniat kitšiks ning kunstiks hoopis disharmooniat ja seda, mis on "huvitav". Suhtumisest- elu on niigi kole, milleks seda juurde toota sai millegipärast suhtumine- elu peab vaatama nii nagu see on. Ilustamata. Realistlikult.


Mulle tundub, et ühiskonda võib võrrelda inimesega. Tollased inimesed olid kui lapsed:
siirus, tunded, emotsioonid. Ja ma ei taha, et te mulle ütlete, et kuni 21. sajandini kirjutatu on puhas propaganda, ajastu stiil ja tellimus. Ma tahan uskuda, et vanasti olidki inimestes sügavad tunded. Naiivsust loota, et sind suudelnud mees sind armastab. Siirast meeleheidet kodumaa saatuse pärast.
Hämmastav arusaamatult aupaklik ja väärikas leppimine saatuse poolt määratud rolliga.
 Ja kuidas said nad olla ja jääda nii normaalseteks? Lapsi kasvatasid reeglina njanjad, abielluti tunneteta varanduse pärast. Kui meeste elus oli vähemalt midagigi, siis naiste elu võis küll olla üks pikk igav lõputu ja piinav päev külmas ja kõledas ja niiskes mõisas. Alamklassi elust ma ei räägigi. Tänapäeva psühholoogide jaoks oleks sealt kuhjadega psühhotraumasid, katkisi hingi?? Ja ometigi.

Ja nüüd, oleme saanud täiskasvanuks? Õppisime manipuleerima. Kas see, et meid on saanud nii palju, me oleme üksteisele nii lähedal nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, on sundinud ellujäämiseks teesklema, kiiresti ja pealiskaudselt suhtlema. Teesklusest, esinemisest ja poosist on saanud norm.
200 aastat tagasi ei üritatud vaeseid mõista. Jumal olevat nii tahtnud, kõik teadsid oma kohta, leppisid saatusega (või ei leppinud) ja nii oli. Nüüd me üritame mõista,
Ja on võimalik, et just see lõputu empaatia, arusaamine, et me küll mõistame,üritame- aga me ei suuda maailmast likvideerida vaesust ja ebaõiglust,  ükskõik kui palju me ka ei püüaks- see muudabki meie elu ebasiiraks? Et me tajume oma võitluse lootusetust, kapitalismi paratamatust, aga ühiskondlik norm ning meedia sunnib meid andma katteta lubadusi?

Veel olen ma kuulnud teooriat, et pealiskaudsus on põhjustatud tööstuse arengust, mis on omakorda reklaami abil kujundanud uued väärtused ja hoiakud: suuremad partiid = kiirem läbimüük = kiirem majanduskasv = tarbimine hea ja mittetarbimine halb. Et siis masinaid purustama?

Pean tunnistama, et mulle meeldis pigem Sõda, kui Rahu "ja nad said lõpuks ikkagi rikkaks ja kui nad surnud pole, siis elavad siiani õnnelikult" osa

Kuigi ma absoluutselt ei jaga Tolstoi vaateid naiste rolli osas perekonnas jne, siis raamatu viimases osas leidsin endale mõttekaaslase teemal sõda ja ajalugu ja juhuslikkus.
Ma olen ise varasemalt väga sageli sel teemal mõelnud. Minu jaoks on sõda midagi ääretult abstraktset. Ok, tänapäeval, kui on võimalik vaenlast väga täpselt positsioneerida- aga varem. Istud, passid pöösas ja ootad, et vaenlane samuti sinna tuleks ja siis võitlete. Mis paneb inimesed seda tegema. Kui on nii palju rahvast, siis võiks ju vabalt võitluse ajaks kuhugi kaugemale jalutada? Milleks oodata vastast, kui maa on suur ja lai ning võiks valida möödumiseks teise tee? Kuidas korraldatakse logistika, et need tuhanded oleksid söönud ja ravitud ? Kes matab langenud ja kes transpordib tuhanded haavatud.
Samuti teema, kui palju üksikud isikud mõjutavad sündmusi ja kui tihti on lihtsalt"aeg küps".
Niipalju küsimusi ja seda enam oli mul hea meel lugeda, kuidas Tolstoi kirjeldas ja rõhutas nii sõja kui üldse ajaloosündmuste juhuslikkust.


Mis oleks juhtunud maailmaga, kui Napoleon oleks võitnud?

Eks onu, käest ei lasknud minna
nii kergesti me kallist linna
kui prantsus Moskvas käis?
Siis löödi lahinguid,
neid aegu-
me rahvas mäletab veel praegu...

(see luuletus on pärit ühest lasteraamatust, mille pealkirja ma ei mäleta, Kui keegi teab autorit, siis palun lahkesti teada anda)

7 kommentaari :

  1. http://ilibrary.ru/text/2/p.1/index.html

    VastaKustuta
  2. näedsa, Mihhail Jurjevitš suudab mind jälle positiivselt üllatada:)
    thnx!

    VastaKustuta
  3. Muide, 200 aastat tagasi tajuti vaesust pahena (mitte "jumala tahtmisena") - seda oldi selleks ajaks tehtud tglt juba paarsada aastat, aga lisaks olid suht äsja leiutatud üldised inimõigused. See aeg, kus vaesus oli jumala tahtmine ja vaesed ühiskonna oluline ja vajalik osa, kelle peal heldusevoorust harrastada, oli selleks ajaks juba ammu minevikku jäänud.

    Kui aga rääkida siirusest ja esinemisest-teesklusest, siis romantismiaja siirusekultuses on väga suur annus teatraalsust ja teatriarmastust. Mitte niivõrd tunded "nii, nagu nad on", vaid nii nagu nad tolle aja moodsa inimese arust _pidid_ olema. Siiraste tunnete etendamise kultuur. Vaata J. Lotmani vene kultuuriloo raamatust, milline murrang selle koha pealt 18. ja 19. sajandi vahetusel toimub ja kui teatraalseks muutub kõrgkihi argielu. Murranguaja "vana kooli" inimesed tajusid moodsaid romantilisi inimesi kui napakaid: käituvad kogu aeg nagu teatrilaval. Ja lihtrahva kultuur, kuhu armastatakse ja armastati eriti "tõelisi tundeid" projitseerida, oli selles asjas palju kauem vana kooli kultuur kui aadlike oma, talurahvas ei fännanud siirust ega tunnete pärast minestamist ja armastus oli abielus väiksem väärtus, kui see, kas kaasa ikka kõvasti tööd teha jaksab.

    Ma mõtlen vahel ka ise, et mineviku inimesed olid nagu lapsed või vähemalt teismelised - st emotsioonikontrolli mõttes -, aga see minevik, kus ma seda olekut arvan olevat, on kaugemal. Keskajas, mõnevõrra veel ka varauusajas (ja seepärast saidki nad toona nii noorelt ellu astuda - lihtsalt täiskasvanule esitatavad tundeelu ja selle kontrollimise nõuded olid sama madalad kui tänapäeval lastele esitatavad); aga juba valgustusaeg on üsna kõva enesekontrolliga ja edasi läks see ainult kõvemaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. tütarlaps, kas ma spetsiaalselt ei palunud, et te ei lõhuks mu illusioone:)....

      aga tegelikult ma mõtlen, et kuidas seda ikkagi nii täpselt teatakse kuidas inimesed olid ja arvasid.
      Võta kaasaeg, täna on meil olemas meedia, mis toob meieni pildi/kuvandi ka nendest ühiskonnakihtidest, kelledega me muidu igapäevaselt ei suhtle. Ning kui me veel räägime põlvkonnast, mil me ise ei elanud (nagu Tolstoi antud näites), siis kipume me lisaks nägema toimunut läbi nostalgiaprisma ja lisama möödunule kaasaegse konteksti ja väärtustesüsteemi. Mis on loomulik.

      See lõik, kuidas Rostov oli nii hea peremees, et naaberküla pärisorjad käisid lausa palumas, et neid ära ostetaks on ju kirjutatud pea 50 aastat hiljem.

      Ma ise oma blogis olen üritanud üldistada ja leida põlvkonnakaaslastes mingeid ühiseid jooni. Aga see on räme, subjektiivne üldistus.

      Ja on ju nii, et see, kes üldistab ja kirja paneb on ise konkreestest ühiskondlikust klassist. Rikkad ja ilusad ise ei räägi, millest tegelikult mõtlevad- Kroonika räägib. Põhjakiht ise ei räägi, vaid Keedus või Võsa Peeter räägib. Ja rõhk sõnal "räägib". Ehkki meile jääb mulje, et räägivad lugude kangelased on see ju ikkagi loo autori väärtushinnangute ja emotsioonide peegeldus, kui objektiivne ta olla ka ei üritaks.

      ja jõuan ringiga tagasi jälle nimetatud teoseni- epiloogis lahkab Tolstoi sama teemat- iga ajaloolane, kirjanik, kunstnik, vanavanem võtab mingit sündmust mäletada ja kirjeldada omaenese mätta otsast ja tõde on seal kusagil vahepeal.

      Kustuta
    2. Ma korjan ajastupilti kõige enam nendest detailidest, mida kirjeldaja ise ei pea väga oluliseks, mis on tal taustaks. Detailidest, mis on talle enesestmõistetavad. Ebaolulistes ja enesestmõistetavates asjades on usaldusväärsus suurem.

      no ja eks Stendhal, Jane Austen või ka Puškin on Napoleoni sõdade aegse elu kohta paremad tunnistajad kui Tolstoi. Kaasaegsete puhul on veel see hea asi, et isegi kui jutt on nende enda väärtushinnagute peegeldus, on ka see meie jaoks informatiivne: ahaa, vaat millised väärtushinnangud. Just nagu annab ajastu kohta infot ka see, kellega või mis seisukohtadega nad peavad vajalikuks polemiseerida.

      (Austen on otsapidi just see "vana kooli" inimene, kes tunneb end romantilistest konventsioonidest ja tunnete paisutatud demonstreerimisest häirituna ja kaldub neid pigem naeruväärsena kujutama - valgustusaja inimene. Lotman tsiteeris-refereeris sama kandi pealt Vene valitsejakihi ütlusi ja arvamusi.)

      ega mul mingit tõsist illusioonilõhkumist plaanis ei olnud. Ma usun küll, et tunnete avaldamine on millalgi minevikus vahetum olnud, lihtsalt ma arvan, et see minevik oli kaugemal, nii et minevikku projitseeritud siiruselootused on minu hinnangul täiesti legitiimsed. Aga arvan, et sellised 19. sajandi tüüpi tundevõbelused on pigem sümptom väga suurest tundekontrollist, nii et teise ringiga on juba hakatud tundelisust, vahetust ja lihtsust väärtustama (see trend algas õigupoolest varem, otsast juba 16. sajandil, aga muidugi mitte nii massiliselt), ainult et kuna enesekontroll on juba kõrvaldamatult olemas, kukub välja rohkem tunnete lavastamine kui vahetus.

      ah ja noh. eks meie ajaga võrreldes ole muidugi ka 19. sajandil suuremat siirust ja vahetust, mul tuleb esimese asjana pähe selline proosaline näide, et nad ei häbenenud sülitamist. aga ma kardan, et romantiline armastus ja unistused ühest ainsast õigest eluarmastusest ei kuulu siia alla. ühe ainsa õige eluarmastuse juurde kindlaks jäämine nõuab ju erakordselt head enesekontrolli ja aeg-ajalt tunnete mahatampimist.

      Kustuta
  4. NB, ma ei väida, eks ole, et tegemist on ajastu propagandaga, vähemalt mitte Napoleoni-aja väärtuste propagandaga. vastupidi, pigem ikka Tolstoi poolse takkajärgi idealiseeringuga. okei, mitte ainult idealiseeringuga, aga eks ta mingeid oma aja asju sinna minevikku ikka projitseerib. tundeid, mis tema arust pidid vanasti inimestel olema.

    Drastilisem näide samast asjast on need 19. sajandi keskajajutud. "Ivanhoe" annab Walter Scotti mentaliteedist kindlasti palju rohkem teada kui keskaja mentalteedist.
    Või noh, isegi alternatiivkeskaja või -muinasaja jutud. "Sõrmuste isanda" tegelastest osa on oma psüühikalt 20. sajandi inimesed, osa 20. sajandi kujutluspilt kangelasaja tegelasest; kui päris Islandi saagasid vms varakeskaegset lugeda, siis paistavad sealsed tegelased hoopis teist vurhvi.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!