Aga mulle ei meenu peale 1990 aastat avaldatust mitte üht raamatut, mis jääks nö klassikariiulile. Mida ma tahaksin ja loeksin veel teist ja kolmandat korda, milles oleks uusi originaalseid mõtteid. Lugu, mis elaks üle muudatused ja oleks aktuaalne ka 10 aastat hiljem.
Mis on meie aja inimestega juhtunud? Mis on meie raamatutega juhtunud? Kas me/ma jääme kinni oma noorusesse ja lapsepõlve ja nii ongi. Ma ei suuda kaasaegses näha väärtusi, olen ajast maha jäänud, elan minevikus?
Milline on hea raamat?
Niimoodi, sügavalt järgi mõeldes, on minu jaoks heal raamatul järgmised tunnused:
1. autor on suutnud sõnastada mingid mõtted, mida lugedes ütled vau- ohhoo- just see, milllele ma olen mõelnud, ja näe-, tema on osanud selle nii täpselt kirja panna. Boonus veel see, kui on midagi täiesti uut, teise nurga alt kui ma kunagi ise oleks osanud mõelda ja arvata.
2. kindlasti mitmekihilisus- mingi point, miks on võimalik seda raamatut veel teist või kolmandat korda lugeda, leides iga kord uue loo, uue vaatenurga ja tasandi. Ajastu/ teema üldistus ja laiem pilt.
3. Mida aeg edasi, seda olulisem on minu jaoks see, et raamat paneks kaasa mõtlema, infot juurde otsima, spekuleerima, fantaseerima.
4. mingi seletamatu siirus, kirg. Ma saan lugedes aru, et autoril oli hädavajalik see lugu kirja panna.
ja et eelneva põhjal ei soovitataks mulle relatiivsusteooria nautimist, siis lisaks lõppu veel
5. põnev lugu. Kuigi ka see on nii ja naa. Mõni hea raamat on lihtsalt kulgemine, midagi väga ei juhtugi, aga ikkagi on köitev.
Õnnepalu on kirjutanud nii:
VastaKustuta...mõtlen, et elus on üks aeg, kui leod raamatuid. aga see peaks viima su aega, kui sa enam neid ei loe. sest muidu see on ju ilmaaegu. kui sa pead sinna aina lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi.
Sa loed mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada.
et välimine teadmine ja sisemine teadmine kokku jookseksid, resonantsi läheksid.
siis ei tohiks raamtuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama.
või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. see ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.....
kis tähendab, et äkki sa oledki oma hüüatusega õigel teel?
väga hea ja antud hetkes vajalik tsitaat:) Tänan!
KustutaVäga hästi öeldud:))
Kustutaelus on üks aeg, kui loed raamatuid. aga see peaks viima su aega, kui sa enam neid ei loe.
et välimine teadmine ja sisemine teadmine kokku jookseksid, resonantsi läheksid.
Muidu on see nagu palveveski keerutamine. see ei vii kuhugi
Mul on veidi teistsugune teooria. Selleks, et sisukalt kirjutada, peab kirjanikul endal olema suur lugemus ja silmaring. Kunagi arvasin, et parem just mitte lugeda ja küll siis originaalsed mõtted tulevad iseenesest - aga tegelikult see siiski ei toimi. Mis on aga juhtunud lugemusega, seda teame ju kõik. Ole sa vana või noor, internet röövib suure osa ajast ja tekstidesse süvenemiseks ning mõtisklusteks jääb aina vähem aega.
VastaKustutaAga sellest, et loed ja leiad aina uut - inimene ju areneb. Kui loed ja oled ise veel nö arenemisjärgus alla keskea inimene, siis leiadki aina uut, sest esimesel lugemisel puudusid veel vajalikud taustateadmised, et kõike märgata. Nii et sõltu mitmekihiline teos mitte ainult selle kirjutajast, vaid ka lugejast. Lugeja on see, kes näeb kord ühe ja siis teise nurga alt - aga ikka vaid toetudes iseenda teadmistele ja kogemustele.
On küll häid raamatuid. "Pilveatlas" - http://www.varrak.ee/product/2122/
VastaKustuta"Näljutatud tee"
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?1918
"Ajaränduri naine"
https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?156441
"Kuldne aeg"
http://archive.org/details/KuldneAeg
Jne. Ei ole need halvemad, paljus on paremad, kui varem kirjutatu.
Lähevad järjekorda:) Tänan!
Kustuta