esmaspäev, 22. aprill 2013

Kivirähk "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust"

Kujutlege end elamas maailmas, kus inimesed on ilusad ja head. Naeratavad.  Müüjad ja turvamehed on sõbralikud ning abivalmis, Suvalised võõrad inimesed tänavalt hakkavad sinuga rääkima, sõbrunevad ja kutsuvad külla. Eesti keeles. Pakuvad kohvi ja pitsikese kangemat ning moodustavad raamatuklubi.
Selline maailm on päriselt ka olemas. Maailma otsas:)

Igal asjal on oma aeg. Ma kujutan ette, kui paljud loevad seda raamatut ja ei saa aru, mis pagana jura see ometi on?
Mind kõnetab see hetkel väga.

Mis ootaks mind maailma otsas? Päike ja lebo ja puhkus, nagunii. Aga ühel hetkel hakkab ju igav?
Ja siis tahaks, et oleks huvitav.
Päris elus väga ei taha, et oleks nagu filmis. Mina küll ei tahaks leida laipa, põdeda haruldast haigust, matkata kuude viisi kõrbes või Antarktikas, võidelda piraatide või röövlitega. Ja ausalt öeldes ei taha ma isegi enam seda, et prints valgel hobusel minusse esimesest pilgust armuks.

Ja kas pole veider, et tavalised keskklassi inimesed tunduvad meile naljakad ja napakad. Luuserid on märtrid, piiride lõhkujad kangelased ja yuppied ihaldusväärsed. Ja ometi elab enamik meist seda tavalist keskklassi elu. Ning needsamad naljakad ja napakad vaatavad sind ning arvavad, et ka sina oled naljakas ja napakas ja elad mingit arusaamatut, pealtnäha igavat elu.

See midagi huvitavat, midagi muud, ei saa olla vaba aeg, sest vaba aeg on ka siin ja praegu. See midagi huvitavat saabki olla töö- see, et oled kasulik, vajalik, oluline... Ma teen tööd, mida peetakse üldiselt huvitavaks ja nii on ka.  No kes ei teaks- et oleks huvitav, tuleb muuta oma mõtlemist. Me kõik teame seda tarkusetera juba lasteaiast ja ikka unustame vahel ära. Miks see ometi küll NII raske peab olema?!
Ja nagu Kivirähk tabavalt väidab- töö on üks seitsmest surmapatust. Tuleb ainult nõustuda ning ehk see ongi põhjus, miks me sellest vabaneda püüame ja midagi paremat otsime?

Väga naine kirjeldas blogis  oma elu, küll teises, väsimuse kontekstis. Aga ma hakkasin mõtlema  rutiini seisukohast. Minu elus ei ole enam (õnneks) kella peale lasteaeda jooksmist, kool-trenn-pood logistika korraldamist, õhtul kell 10 järgmiseks päevaks sitsi ja suuskade otsimist jne.jne jne
Aga. Paradoksaalselt, mida rohkem on su elus rutiine, seda rohkem on tegelikult ka võimalus, et midagi juhtuks. Ja mingil veidral põhjusel ei oska sa sellel hetkel sellest väsimusest ja sebimisest rõõmu tunda.
Ning kui ühel päeval on neid rutiine vähe, siis pole inimene ikka rahul. Igav on. Ja järjest  kõvemini hoiad neist  vähestest rutiinidest kinni, kartes neidki kaotada. Nagu su vanaema, kes maikuus hakkas planeerima oktoobrikuus lapselapse sünnipäevale minekut.

Kui on  see huvitav aeg, palju juhtub ja muutub, siis tahaks vähem. Vähem stressi ja väsimust ja rohkem rahu. Kusagil vahepeal on paras. Ja sellist õiget aega on vähe. Ikka on natuke liiga palju või natuke liiga vähe. 


Jah, täiesti kindlasti läheb see raamat mu naljakate raamatute edetabelisse.

vahel on nagu tahaks midagi muud...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!