teisipäev, 28. veebruar 2012

Actaania

Olen nüüd nädalajagu seedinud ja püüdnud harjuda oma identideedi uue rolliga. Noh, et ma varas olen:) Eile lugesin Rentsi blogist ühe kommenteerija kurjustamist selle kohta, et tema blogi olevat võetud ilma loata tsiteerida ja juhe jooksis jälle kokku.

Tollases Acta vaidluses armastati tuua paralleeli nö pärispoest, et sa ju ei lähe ega võta lihtsalt riiulilt kaupa. Mõtlen, kuidas mõtlen, aga mu meelest see võrdlus ei päde- esiteks ei saa sul olla mingeid (põhjendatud, õigustatud) ootusi selles osas, et kaup võiks olla tasuta. Kaupmees on ilmselt kõigi võimalike vahenditega andnud teada kauba väärtusest ning selle eest maksmise võimalusest. Teiseks on ta üsna suure tõenäosusega investeerinud rohkelt turvasüsteemidesse. Ja kolmandaks käsib seadus kaubale lisada info tootja või edasimüüja kohta, kes vastutab kvaliteedi jm eest. Ehk siis tootel on puust ning punaseks omanik ja hind.
Me võiksime siinkohal polemiseerida, et kui kaup oleks poe ees, seda ei valvaks keegi, hinnasilt ja vastav info puuduks - kas siis võiks niisama võtta? Ma ei tea, kui mul hädasti vaja oleks (no näiteks olen nälga suremas vm), siis ma kiikaks üle poe ukse ja uuriks, kes ja miks ning seejärel kaaluks küll.


Oletagem, et ostan disainerkleidi. Kellegi poolt välja mõeldud, käsitsi valmistatud, Looming. Kauplus on kanal, mis vahendab loojate poolt loodud sisu. Ilma toodanguta, sisuta, poleks kauplusel mõtet.  Mina maksan poele ja mind ei pea enam huvitama, kuidas need kaks omavahel klatitud saavad. Siinkohal mu rahaline panus lõppeb. Ma võin kleiti kanda peol ja kartulimaal. Ja kui ühel päeval otsustan ta lõigata lühemaks ning külvata üle litritega, saab kellegi teise loomingust minu looming. Ma tallun eelmise autori visiooni, idee ja kontseptsiooni rämedalt jalge alla, et luua uus, oma teos.
Ehk siis, tuues loomingu välja müügi- ja vahenduskanalist omandan ma sellele piiramatud õigused.

Teine igapäevane sisu pakkuja on telekas. Ka selle eest, et tarbida sealset sisu, maksan ma raha. Esiteks kaablifirmale ja teiseks kaudselt läbi reklaami. Atraktiivse sisu tootja saab pakkuda teistele tootjatele reklaamivõimalust. Ehk siis ostes reklaamitud kaupu maksan ma samuti sisu tootjale.

Interneti eest maksan ma samuti. Ja edasi muutub kõik ülimalt segaseks. Selge, internetis on sisu tootjaid miljoneid, kui mitte rohkem. Internetisisu on võimalik alla laadida, kopeerida, edastada ja muuta lihtsamalt, kui mistahes muud loodut.
Minu jaoks igapäevane- plaat mille ma olen ostnud, on niimoodi krüpteeritud, et failid pleieris ei mängi. Selleks, et laule saada oma pleierisse konverteerin nad jutuubist helifailideks. Te ütlete, et need on sinna jõudnud illegaalset teid pidi? Siis jõuame väga olulise küsimuseni- aga kust mina seda teadma pean. Kui sisul pole juures teksti- "varastatud" vaid vastupidi, juures on tekst "ametlik video"? Kui erinevalt muudest sisuvahenduskanalitest puudub turvasüsteem, viide autorile ning hinnainfo?
Taolisi näiteid on selle diskussiooni raames toodud lõputult.

Noorema põlvkonna jaoks on eluks vajalik vaid üks asi. Arvuti(laadne masin) ja inernetiühendus. See on hapnik, see on Elu Tee. Kui homme kaoks maailmast telekad, raamatud, muusikakeskused, plaadid, kassetid, kino-teater, spordiklubid ja pargid. ei liigutaks nad kulmugi. Tal on see kõik olemas.
Mis juhtuks, kui homsest on kogu juriidiliste isikute poolt netis loodud sisu tasuline?
Ma isiklikult usun, et mitte midagi. Kui suudad luua väärt sisu ning teadvustada oma autorluse ning toote hinna- küll ostetakse.

Ma olen selle mõttekäigu ajalehtede kadumise kontekstis juba avaldanud. Seni, kuni maailmas eksisteerib auahnus, edevus ja vajadus end väljendada, tekib tasulise sisu kõrvale kiirelt alternatiiv- tasuta sisu.
Me kõik võime täna olla kirjanikud, fotograafid, kunstnikud... Kas profaanide loodud sisu tase on madalam ja devalveerib kogu loomingut?
Pole vaja kaugelt ajaloost otsida, leiab piisavalt näiteid kui nö palgatöö kõrvalt on loodud surematuid muusikapalu, romaane ja maale (samas on muiudgi ka autoreid, kes suudavad end loomingust ära elatada ning autoreid, kes elavad peost suhu). Ehk polegi halb see, kui suurem osa autoritest hakkab tulevikus tegema seda nö hobina? Et enne loomingu avalikkuse ette paiskamist on  inimene on saavutanud teatud küpsuse, sissetulekutaseme? Tal pole midagi kaotada, ta pühendub vaid oma ideede levitamisele ja realiseerimisele? Ta on sõltumatum, julgem?

Tulles tagasi varastamise juurde, siis ma näen taunimisväärsena vaid kolme tegevust.
1. Sisuteenuse pakkuja on selgelt väljendanud oma soovi saada sisu eest raha. Keegi häkib süsteemi sisse ja saab tasulise loomingu tasuta kättte. Sõna - häkkima- tähendab iseenesest  illegaalset tegevust.
2. ma olen oma vanaisale loonud kena laulu, mida esitan perekonnakokkutulekul. Keegi põrsast tegelane salvestab selle salaja ning paneb minu teadmata netti. See on minu autori- ja omandiõiguste rikkumine. Halb
3. keegi kopeerib mu blogist teksti ning esitab oma nime all.See on plagiaat ja vargus.

Aga kõik ülejäänu?
Kas see, et oma eilse loo illustratsiooniks kasutasin fotot oli vargus ja autoriõiguste rikkumine?  Kui ma võtan ajalehe, mille eest olen maksnud. Ja maksnud piisavalt, et ajalehe väljaandja saaks seda edasi müüa toimiva reklaamikanalina ettevõttele, kes avaldab kõrgepalgaliste disaineri-copy poolt loodud reklaami.
Mitu korda pean ma ühe kauba eest maksma?

Ma võtan ja pildistan seda reklaami, luues teatud varjundi ja valgusega reklaamist uue teose (khm...).
Kõik nimetatud osalised on saanud tulu, kust lõppeb see kett ja algab minu kord? Ehk peaksin hoopis mina esitama arve tirazeerimise ja levitamise eest?  Kehtiva hinnakirja järgi ca 180 eurot kuus....?

Kui oled loonud oma teostest faili, kas siis pole normaalne, et sa riskidki punkiga nr 3 või hoopiski sellega, et oled mõne uue ja huvitava asja inspiratsiooniks.
Ühes tehnoloogiasaates räägiti kohe kohe tegelikkuseks saavatest 3D printeritest. Millega seoses jõuame tegelikult kogu selle pika jutuga sinna, kuhu alati:) koolireform. Meie lapsed on  vaja õpetada juba lasteaias programmeerima.


16 kommentaari :

  1. Mu endä vaatevinkel vai viitevankel asjast:
    http://hulkur.pri.ee/?p=9250
    Ku aiga saa' sis ehk kommi' viil, etkel võõra raali takan paraku.

    VastaKustuta
  2. Disainerkleiti võid kanda, kinkida, laenutada ja ümber teha, aga arvatavasti mitte valmistada sellest 100% koopiaid ei müügiks ega avalikkusele suunatud tasuta jagamiseks.

    Mis YouTube'ist muusika tõmbamisse puutub, siis nende kasutajatingimustes on öeldud, et "You agree not to access Content through any technology or means other than the video playback pages of the Service itself, the Embeddable Player, or other explicitly authorized means YouTube may designate" ja "You shall not download any Content unless you see a “download” or similar link displayed by YouTube on the Service for that Content".

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga CD-l olevaid faile isiklikuks kasutamiseks sobivasse vormi võtta (et nt MP3-mängijas mängida) ei tohi. Erinevalt kleidist, mida võid oma vajaduse järgi pikemaks ja lühemaks teha või kas või kõik õmblused lahti võtta.

      Kustuta
    2. millega jõuame taas küsimuseni, Mitu korda pean ma ühe asja eest maksma...

      Kustuta
  3. Jah, ja kui mina teen väikese videoklipi, soovides sinna lisada muusikat, siis läheb järgnevalt :)

    1) Üritan ühendust võtta loojatega. See pole lihtne. Esiteks keegi ei vasta.

    2) Kui keegi vastab, siis ilmselgelt väikese inimesega ei taha keegi tegeleda - raha lõhna pole, puudub huvi.

    3) Parimal juhul öeldakse mailis lihtsalt, et ok, kui miljonäriks saada ei ole soovi, siis kasuta - aga kui peaksid saama, siis tea, et me tuleme ja võtame oma.

    See pole väljamõeldud liialdus - nii täpselt juhtus.

    4) Kui ühendus on saadud ja ka positiivne vastus - et JAH - võid kasutada, kui ei teeni raha jne. Siis laed asja tuubi üles :)

    5)Hakkad saama regulaarseid hoiatusi ja ähvardusi, et kui maha ei võta, siis tuleb konkreetne firma (kahel juhul kolmest, ei ole ähvardaval firmal vähimatki pistmist konkreetse artistiga, ei otseselt ega kaudselt) ja kukub Sinu peale kaebama, kohtuteid talluma jms.

    Järelsõna.

    Võtsin videod maha.

    VastaKustuta
  4. No aga kindlasti on Myspace jms kohad täis innukate noorte heliloomingut, mida nad oleksid ainult õnnelikud tasuta levitamiseks jagama. Selline vaba ja mittekommertslik muusika ongi ehedam. Võimaliku ähvardaja jaoks on arvatavasti ka võimalik võtta mingi digiallkirjastatud volikiri või lubatäht; ma küll ei tea, mis tehnilised võimalused selleks rahvusvaheliselt on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hee... mulle tundub miskipärast, et sa ei ole ise sedalaadi loominguga tegelenud.

      Ka mina ei ole teinud videokunsti, aga ma kahtlustan, et vähemalt muusikalise osa loogika võib olla üsna sarnane koreograafiale, millega ma olen tegelenud.

      Koreograafia puhul ei käi asi üldiselt nii, et teen tühja koha pealt koreograafia ja siis hakkan otsima, mis muusika selle peale sobiks (nii käib see ainult mõne ajaloolise olemasoleva koreograafiaga, millel muusikat juhtumisi säilinud ei ole, aga see pole päris sama olukord, mis ise tantsu välja mõeldes). Reeglina on ikka nii, et kuulen kuskilt suvalisest kohast lugu ja see inspireerib, tuleb karjuv vajadus just selle loo peale koreograafia teha. Ja siis on puhas õnneasi, kui see lugu on tasuta saadav. Mul veab, kuna ma olen nii vanamuusika poole kiivas, on need lood, mis mind inspireerivad, autoriõiguse alt väljas, aga sellise kitsa muusikamaitsega koreograafid on tõenäoliselt vähemuses.

      Isegi kui inspireeritul veab ja lugu ongi kuskilt veebist tasuta alla laetav, ei tähenda see, et Eesti Autorite Ühing ei võtaks endale vabadust selle kasutamist ära keelata (kuna tal on praeguses seisus õigus esindada kõigi autorite õigusi, ka nende omi, kes seda ei soovi).

      See tähendab, et sageli jääb kolm varianti: kas koreograaf jätab oma tantsu tegemata; teeb tantsu valmis, aga näitab seda ainult eraviisiliselt; teeb tantsu valmis ja esitab seda, lootes, et vahele ei jää ja riskides ootamatute trahvidega.

      Ma oletan, et videokunsti puhul ei ole muusika kasutamise protsess oluliselt erinev: kunstnik kuuleb lugu, mis hakkab kummitama ja video hakkab peas ise ilmet võtma. Kuna anonüümne kommentaator ei rõhunud sellele, et ta tahab kasutada "vaba ja mittekommertslikku" muusikat või et ta on kuidagi "mittevaba" muusika vastu, siis on talle Myspace'i soovitamine õlgmehega vaidlemine. Selle põhjal, mida me kommentaarist teame, tahtis anonüümne kommentaator kasutada mingit kindlat lugu, nägi kõvasti vaeva, et saada autori nõusolek - ja pidi kokkuvõttes oma teose ikkagi maha võtma.

      See, et autori nõusolekul pole mingit kaalu, on minu arust autoriõiguse põhimõtte ja eesmärgiga kuidagi vastuolus.

      Kustuta
    2. Veel: firmade ebaproportsionaalne jõud ja võime takistada ka igati seaduslikke tegevusi (nt juhul, kui avaldatud materjali sisu neile ei meeldi, olukorras, kus avaldamisega ei ole tegelikult ühegi õigusega vastuollu mindud - vt hansapanga keiss, USAs on selliseid veel hunnikute viisi olnud) on omaette probleem.

      Esiteks on suure firma vastu väga raske midagi ette võtta isegi siis, kui üksikisik on teinud kõik seaduse järgi - kohtuasja puhul ei jaksa ta teha suurfirmaga võrreldavaid kulutusi ja suure tõenäosusega annab järele juba enne, kui asi üldse kohtusse jõuab.

      Teiseks ajab mul täiesti juhtme kokku see, et autoriõigusi saab omada mingi firma. Mis probleeme see tekitab? Noh, näiteks kui füüsilisel isikul on teose peale õigused, siis lakkavad need õigused teatud arv aastaid pärast tema surma ja teos läheb vabasse kasutusse, kultuur rikastub jne. Kui need õigused kuuluvad juriidilisele isikule, siis võib ta neid pmst kasutada igavesti, kui tegemist juhtub olema eduka firmaga. Ma pean praegu silmas neid suuri USA kirjastusi, kellel on õigused teatud koomiksitegelaste peale - ma ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et see materjal muutuks vabalt kasutatavaks, sest firma ei sure ju niisama kergesti kui inimene. Algne autor võib olla ammuilma surnud, aga õigused ei lõppe ega lõppe.

      Ja sellised lõpmatud autoriõigused tähendavad, et see ala, mille piires valdkondadevahelisel alal tegutsev kunstnik saab toimetada, jääb üha kitsamaks. Filmitööstusest räägitakse tavaliselt selles võtmes, kuidas see autoriõigustel käppa peal hoiab ja sellega nõmetseb - aga mündil on ka teine pool: uued filmitegijad, kellel on raske alustada, sest nii kui sul filmis raadio mängib, tähendab see terve hunniku õiguste ostmist. Filmitegemise "entry level" kulukuse üle on tegelikult päris palju kaevatud.

      Eriti ilmseks on sellised takistused muutunud sellepärast, et filmitegemise muud kulud on kõvasti vähenenud: tehniliselt võttes saab filmi teha nii odavalt, et pmst saab suht põlve otsas režissööriks hakata ja algaja autori tehniline vajadus suurstuudiote järele on vähemaks jäänud. Tundub, et suurte filmi- ja plaadifirmade peamine point olekski tänapäeval autoriõigustega äritsemine, mitte materjali ja tööjõudu investeerimine. St tegelikud autorid saavad oma loovutatud vabaduse eest kompaniilt üha vähem vastu. ja loovutamata jätta ei saa, sest muidu ei jaksa kõiki vajalikke õigusi ise kokku osta. Sundseis.

      Kustuta
    3. Noh, see on loomemajandus. Äri om äri. Et sa ei saa suvalist muusikapala ilma autori loata oma koreograafia jaoks kasutada, on tasu selle eest, et kui su koreograafia osutub väga menukaks, ei tohi keegi seda ilma sulle lõivu maksmata kasutada.

      Kas see on kindel, et Eesti Autorite Ühing saab esindada ka seda mittesoovivate mitteliikmete õigusi?

      Kustuta
    4. Mm... anonüümne kirjutas olukorrast, kus tal juba oli autori luba olemas.

      Teise nurga alt - minu koreograafiat ON kasutatud ilma minu loata ja lõivu maksmata (kusjuures ilma, et see oleks teab mis menukas), ainult et sellise mittemateriaalse asja esimest autorit on kole raske tõendada. Mina tean, oma trupi rahvas kah (õigemini nemad sellele mu tähelepanu juhtisidgi), aga tõendada pole võimalik. Sellise väikeses mastaabis tegutsemise puhul tüüpiline.

      Ma ei usu ka, et selline harrastuse tasemel nokitsemine, nagu üks youtube'i video (ja väga-väga paljud koreograafiad - kõik ei ole Jüri Naelad) sageli on, peaks äri valdkonda kuuluma. See on ju umbes sama kommertslik kui suvalise kooli mudilaskoori laulmine - minu teada koolid ostavad lihtsalt mingid laulikud kokku, jagavad pägalikele noodid kätte või õpetavad laulud pähe ja panevad laulma, ilma heliloojatelt täiendavaid lubasid küsimata.

      Kogu selline hobikultuur äritegevuse pähe ära keelata oleks minu hinnangul küll kahjulik.

      Ja see, et kunstiteoste üle (millel on autorid täiesti konkreetselt olemas) on õigused hoopis mingil firmal, kes raha kokku kühveldab, mitte autoritel endil, on küll kahtlemata loomemajandus ja äri, aga autoreid ei kaitse. Tõsi, see on USA probleem, mitte Euroopa, aga Ameerikas valminud teoste puhul ulatub see otsapidi ka siia.

      Praegusel digiajastul on autorite olukord küll ka seal paranenud, aga varem loodud asjade puhul imevad autorid pahatihti käppa (või kui nende pärijatel õnnestub isegi kohtu kaudu õigused tagasi saada, siis üritab firma leida mingi JOKK-skeemi, et see otsus vaidlustada. vt seda, mis toimub praegu Supermaniga). Ei suuda kuidagi DC Comicsi või Marveli suhtes empaatiat tunda, nad saavad nii hästi ilma selletagi hakkama (sh autoritel naha üle kõrvade tõmbamisega).

      Igaveste autoriõiguste kohta täpsustus: pmst peaks küll USAs juriidilise isiku õigused teosele aeguma 70 (oli vist 70?) aastat pärast teose ilmumist, aga mingite populaarsete tegelaskujude puhul nihverdavad kirjastused sellest mööda, vaadates hoolikalt, et viimasest sama tegelasega avaldatud loost liiga kaua aega mööda ei läheks - nähtavasti tegelaste puhul ei kehti siis mitte 70 aastat algsest ilmumisest, vaid loeb hoopis viimane ilmumine.

      EAÜ-st: ajakirjandusest ja rada7-st (foorum, kus käib vestlemas väga palju muusikuid, st autoreid) on jäänud selline pilt, et kui autor väga kõvasti karjub ja kakleb, siis nad vähemalt lubavad tal oma materjali juutuubi panna. Vaikimisi võtavad maha. Aga iga sellise autori pealt autoritasusid välja nõuda võivad nad nähtavasti küll (isegi, kui autor mingil puhul neid autoritasusid ei taha). Sest nad on ainus autorite õigusi esindav organisatsioon Eestis.

      Või vähemalt ütleb AutÕS § 77 lg 4

      Autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel on kollektiivse esindamise organisatsioonidel õigus esindada kõiki autoreid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaid ilma volituseta.

      Siin on küll juttu "ilmsest rikkumisest", aga praktikast on olnud kuulda, kuidas ürituse korraldajale hakatakse harja nt just olukorras, kus autor (nt bänd) on olnud vabatahtlikult nõus üritusel tasuta mängima.

      Rääkimata veel juhtudest, kus tegemist on liikmetega, kelle õigusi aga asutakse "kaitsma" ilma selle liikme soovita, nagu selle youtube'i skandaaliga oli; kui skandaal oli juba tekkinud, selgus, et puhtalt seaduste poolest saab ka teisiti käituda.

      Kustuta
  5. Muide, Indigoaalane: vaevalt Kuku selle pärast midagi nõudma hakkab, et sa nende reklaami levitad ja kiidad (ja ka reklaamifirma näeb ilmselt sellest pigem kasu); aga kui su kirjutis oleks negatiivsem, ei oleks enam nii kindel. Mõni aasta tagasi kritiseeris üks blogija seda, kuidas Hansapank oma kliente kohtleb, ja pani juurde illustreeriva foto panga seinast, kus oli ka logo peal. Järgmiseks võtsid temaga ühendust panga juristid, kes nõudsid foto kõrvaldamist just kaubamärgiõigusele tuginedes.

    Foto ei üritanud jätta muljet, et blogija esindaks Hansapanka ega püüdnud blogija pangandusteenust müüa (mis pangandusteenust?), vaid oli mõeldud just kriitikaobjekti paremaks identifitseerimiseks, eks ole.

    Näide sellest, kuidas sellised intellektuaalomandi õigused võivad tsensuuri teenida.

    VastaKustuta
  6. Vaatasin Päevalehest Mart Niineste ülevaadet, kus ta ütleb, et
    "Seadus sätestab, et autoritasusid kogub kollektiivne esindusorganisatsioon, vormilt mittetulundusühing. Ja kohustab kõiki autoriõigustega kaitstu kasutajaid nendega lepingu sõlmima. Ja kuigi seadus seda lubab, pole EAÜ-le tekkinud alternatiivi."

    See "kõiki autoriõigustega kaitse kasutajaid" tähendab igatahes seda, et EAÜga peavad lepingu sõlmima ka mitteliikmest autorite materjali kasutajad, sest autoriõigustega on automaatselt kaitstud kõik, mis on AÕS tähenduses looming, liikmesus pole kaitse tekkimiseks nõutav.

    Seal artiklis oli üks huvitav teema veel "black box money" (nn tühja kasseti maks, väikeürituste litsentsitasud, mis jäävad alla autoritele väljamaksmise piiri).

    Muide: ausalt öeldes oleks "tühja kasseti maks", mida meilt nagunii võetakse ja mida nagunii üha uutele andmekandjatele laiendada tahetakse ja küllap ka laiendatakse, minu arust päris hea skeem, millega autorid oma tasud kätte saaks ja teisest küljest ei peaks tarbijad ennast kringliks võimlema, et neil oleks võimalik andmeid kuidagi osta (ja mõnikord isegi kringliks võimeldes ja müüja nina ees raha liputades ostmisvõimalusest ilma jääma - reeglina müügivõrgustiku laiskuse või ignorantsuse tõttu, mitte autori enese tahtmatuse pärast).

    On pakutud ka varianti, et oleks mingi rahvusvaheline võrk, kust allalaadimine käiks teatava tasu eest (olgu siis allalaadimistasu või kuu- või aastatasu) ja kogunenud tasud jagataks autorite vahel vastavalt allalaadimiste suhtarvule. Vandenõuteoreetikud väidavad, et sellepärast Megaupload õieti kinni pandigi, et neil pidi kohe-kohe mingi sellise võrgu prototüüp välja tulema.

    Mis hobitegevust puudutab - arvestades seda, mis ma elu jooksul eri ringides näinud olen, tuleks enamik tantsuringe ja laulukoore kinni panna, kui neilt hakataks nende kasutatava muusika autoritasusid tõsiselt sisse nõudma (raha nad ei teeni, järelikult millestki maksta ei ole), õigemini kõik mitteprofessionaalsed kollektiivid, kes ei kasuta just elavas esituses klassikalist, vanamuusikat või omaloomingut (salvestuste kasutamine tooks mõistagi kaasa juba hukatuse). Tegelikult neid õnneks (vähemalt praegu) niiviisi kinni ei panda, aga ma ei saa tglt aru, mispoolest mingi juutuubis ilmuv põlveotsatoode sellest olemuselt nii erinev on.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ja "tühja kasseti/plaadi" maksu kehtides on muidugi eriti totrad need kopeerimiskaitsega plaadid.

      Üks nukker asi on muidugi see, et plaadiajastul tuli seda tühja plaadi maksu maksta ka siis, kui salvestasid omaenda materjali, nt kui mängisid plokkflöödiga ise mingi tantsuloo salvestuse sisse, et seda kasutada. Kui tervele karjale õpilastele laiali jagada, kogunes seda päris kenake hulk. Praegu saab õnneks failina saata.

      Kustuta
  7. Jääb sellest teemast juba veidi kõrvale, aga lihtsalt väike näitlik lugu sellest, kui halvasti ametlikud e-info müüjad käituvad - kahtlustan, et kui inimene jääb müüjafirma süül ilma kõigist oma ostetud raamatutest (sadade dollarite eest), siis edaspidi ta kaldub pigem tasuta tõmbamise poole:

    losing hundreds of dollars of Kindle books I have purchased from them. Amazon's solution to that is just to offer me a gift card for the amount I spent on Kindle books so I can repurchase them all individually on the new account I'm supposed to open with them.

    But as I have the nasty habit of heavily highlighting, bookmarking and annotating all the books I read, it means that they just trashed the countless hours I spent reading and taking notes in my books!

    As a service provider, I find it ludicrous that a company would be allowed to erase the content of a product they have sold you without ever checking in with you first, or even making an attempt to an apology and rectification.

    So before you start replacing the hard copy of all your favorite books with Kindle versions like I foolishly did, keep in mind that Amazon apparently has the right to delete them all without as much as a warning or an apology.

    VastaKustuta
  8. Leidsin prantslaste (?) algatuse: luua alternatiivne muusikute tasustamise platvorm.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina leidsin aga vahepeal (Wikipediast) loo laulust Happy birthday To You.
      Hea ja mõtlemapanev näide sellest, kuidas rikkaks saamiseks piisab ärilisest nutikusest. Ei pea oskama luua muusikat või midagi...

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!