kolmapäev, 1. veebruar 2012

Ärkamised

Komberdasin tuppa, viimase jõupingutusega panin mobiili kella 18-ks helisema ning sõna otseses mõttes kukkusin voodisse. Uinusin silmapilkselt.
Ärkasin telefoni äratuse peale. Uniselt ringi kombates tõusin istukile. Kell 18.30 pidime kaaslastega kokku saama ning sööma minema. Kõik minu ümber ja sees keerles, pöörles. Haarasin kramplikult voodist, et mitte maha kukkuda. Kergelt iiveldas. Korraga ajas nutma ning naerma. Naerma seetõttu, et midagi sellist polnud ma kogenud oma paarkümmend aastat. Külma kaitseks kolme peale vennalikult jagatud Hennessy oli mõjunud absoluutselt ootamatult. Oigasin vaevaliselt ja tõotasin eiteamitmendatkorda, et ei kunagi enam. Appi, kui kohutav!!!


Keeldusin uskumast, et mu lendutõusmise põhjuseks võiks olla mu loomupärane ahnus ja vennalikkusest kobedam panustamine, sest mulle ei meenunud, et mu kaaslastel must lahkudes oleks probleeme olnud artikulatsiooni või erksusega; või karge välisõhk või minu maht ja mass. Lükkasin eemale ka häiriva mõtte, et nagu võiks olla minu vanus see (No mis mõttes?), mis taaselustas värvikalt kunagised teismeea esimesed peo-ööd. Otsustasin, et jook oli mürgitatud.
Märkasin, et keegi oli jätnud mu öökapile kirja kellaajaga, mil pidime hommikul väljuma ning võtnud mu seljast riided. Hea laps, kiitsin ennast. Jõin tühjaks pudeli vett.
Ohkasin ja sain aru, et must pole lähima pooltunni jooksul ei viisakalt vestlejat ning mõte söögist ajas mind öökima. Viimase jõupingutusega saatsin kaaslastele smsi teatega, et "mul pole kõht tühi" ning sättisin mobla hommikuks äratama. Kuna plaan õhtul veel arvutis tööd teha oli lennanud vastu taevast, siis igaks juhuks veel lisapooltunnike varasemaks. Ja uinusin silmapilkselt sügavasse unne.


Ärkasin võpatades. Mu ümber oli sügav vaikus ning pime-pime Peterburi öö. Mina ise, olin reibas, värske ja väljapuhanud nagu ma vist kunagi oma elu jooksul hommikul ärgates olnud pole. Täis energiat ja tegutsemistahet küünitasin käe mobla järele- kell oli pool kaks öösel.
Jeesus. Mis ma nüüd siis teen? Ikka liiga vara on ju tõusta?

Keerasin paremale küljele ja põrnitsesin mustavat akent. Kogu linn ja hotell magasid. Pime. Vaikus. Väljas oli külm öö.
Mul hakkas palav. Rapsisin teki jalgadelt ära. Keerasin vasakule küljele. Tuba oli pime. Und polnud.  Mul hakkas jahe ja tõmbasin teki kõrvuni.
Ka lagi ei andnud tulemusi. Endiselt oli igav ja tüütu ja oleks tahtnud midagi ette võtta.

Otsustasin, et ei viitsi voodis vedeleda. Tõusin, võtsin meigi maha ja veetsin veerandtunnikese sooja dušši all. Ja edasi? kell oli vaevu pool kolm.
Kebisin tagasi voodisse ja lubasin endale, et " ma ei pea ju magama, ma võin niisama pikali olla". Ja suikusin mingil hetkel uuesti unne.

Ärkamine nr 3 sel öösel enam nii reibas polnud. Panin riidesse ja läksin alla sööma. Kogemata läks pilk käekellale, mis oli ilmselt öösel seisma jäänud. Näitas alles poolt viit. Keerasin kella õigeks. Sõin kõhu täis ja nagu plaan ette nägi, avasin arvuti, et pisut tööd teha.
Kui ma poleks istund, oleksin ilmselt minestanud- ka mu arvuti näitas, et kell on 5 hommikul.

Siis jõudis minuni karm tõde. Robotite vandenõu oli teostunud kõige alatumal ja iroonilisemal moel. Vaba wifi, hooletult seadistatud nutikas elektroonika, mis saades käitumiseks vabad käed, oli end millalgi keeranud kohalikku aega. Mis oli 2 tundi eesti ajast eespool. Jah, Peterburis oligi kell 7.

Ja ma läksin uuesti magama.

Et ärgata sel toimekal ööl neljandat korda. Seekord jäi see õnneks viimaseks.
Käes oli nii Eesti kui ka Vene hommik.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!