esmaspäev, 30. aprill 2012

Lood ja laulud

Otsides netis mõnd märksõna, jõuan sageli päris huvitavate blogideni, millede viimane sissekanne on tehtud 2009 või 2011.
Mingi lugu, mida autor on rääkinud, on lihtsalt ühel hetkel otsa saanud.
Kuigi mulle meeldiks mõelda endast, kui mitmekülgsest inimesest, selgub, et peale "täna nägin-kuulsin-juhtus-lugesin" teemade on tegelikult ka minul vaid 2-3 teemat, mida ja millest ma ikka ja jälle kirjutan. Üllatavalt erinevad neist, mida olen ristikeste näol tõmmanud lugematutes testides väites oma huvisid. Naljakas, miks lähevad meile korda mingid asjad, mis meisse puutuma ei peaks ning mõned teised, mille nimel lausa oleks kohustus võidelda... panevad õlgu kehitama. Mis neist ikka rääkida, kõik ju niigi selge.
Näiteks. Loen artiklit haridusreformist ja tunnen kuidas vererõhk tõuseb. Tahaks midagi öelda. Avan blogi ja saan aru, et seda kõike olen ma juba kirjutanud. Ehk pisut teises sõnastuses, aga kirjas ammu. Teema, mis rangelt mõistusega võttes ei peaks mind kuidagi erutama, puudutama ega korda minema.

Kas peaks lohutama, et ma pole ju üksinda selline? Tavaline ajakirjandus täpselt sama moodi kordab aastast- aastasse ühtesid ja samasid teemasid. Väga harva lisandub midagi uut. Või rõhuv enamus välja antud plaate, kus kolmanda laulu ajal saad aru, et autor kirjutab üht ja sedasama lugu. Või maalid.
Isikupärane käekiri, stiil ja selge oma asja ajamine on ju ometi positiivsed. Et igal lool ongi algus ja lõpp ning mõne inimese lugu on lihtsalt lühem ja lihtsam.
Ja selle sama loo tõstmine kvalitatiivselt uuele tasemele või siis täiesti uue loo leidmine näitab, et tegemist on geeniusega?

Samas ei usu ma mõttekäiku, et me kõik sünnimegi siia ilma selle oma loo jutustamiseks. Mõelda, millise prügimäe moodustavad miljonid raamatud, plaadid jne mida ei loe mitte keegi. Mida pole vaja mitte kellelegi peale autori. Meie soov jagada on ju ikkagi puhas egoism, enese vajaduse rahuldamine. Ning see, et keegi meie loost ka hoolib on tegelikult suur ime, privileeg ja õnn?

Kas oma loomingu jätmine veebi on eetilisem ja säästlikum? Me saame end tühjaks rääkida kedagi segamata. Midagi raiskamata.
Ja kui sina oled rahul, on õnnelikud su lähedased ja nende sõbrad ja kogu maailm?:)

PS. tervitan kõiki abituriente, kes täna kirjutavad ja mõtlevad välja oma lugu...

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!