Hambaarstist jälle..

Seekord siis 59 eurot.

Ilmselt ma kordan ennast, aga EI OLE mitte midagi rõvedamat ja vastikumat, kui hambaarsti juures käimine. Sind piinatakse ja sa maksad selle eest veel raha.
Ja ei, see pole valu teema. Mul on kõrge valulävi ja tänapäeval ei tehta hambaarsti juures üldjuhul ka haiget.
Aga see suu pärani lahti valge tühja lae põrnitsemine ( miks pole küll keegi ometi tulnud selle peale, et panna lakke koomiksid, või näidata filmi vms??).
Kontrolli puudumine, teadmatus- mida nad nüüd mu suus sorgerdavad. Hääled- puurimine, luristamine, vilistamine... brr.. Ja see spetsiifiline lõhn.
Õud- ne.

Eesti Laul 2013

Eesti laul 2013 on läbi, elagu Eesti laul.
Mul on hea meel näha, et laulude eelvoorudesse ja finaali valijad, zürii liikmed, vananevad koos minuga ja esimeste aastate vallatud eksperimendid on jäänud minevikku. Ikka meieealistele sobivat punki ja rocki ja eestikeelseid ballaade...:)
Birgit polnud mu lemmik, kuid tegemist on ilusa tugeva hääle ja esinemiskogemusega lauljaga, seega soovin edu.
Mulle on jäänud silma, aga see väide vajab veel tõestust ning paljudelt seda küsimust ei küsitagi- et edasi saavad eelvoorudest need, kes ise selleks soovi väljendavad. Need artistid, kes vastavad küsimusele "Miks sa osaled.." a la " ega täpselt isegi ei tea, ja eurovisioonile küll ei tahaks " jne jne. ( Sel aastal näiteks Rosanna ja Vaigla jäid meelde). Tundub mulle mälu järgi, üldjuhul edasi ei saa ka. Kas rahvas tajub võidusoovi? Või paneb konkreetne eesmärk ja võidutahe tugevamalt esinema?

Valge-roosa

Mis pani mind küll arvama, et kui potis oleval sildil on kujutatud roosat tulpi, siis seal potis kasvabki roosa tulp?

Naised mustas

Käisin kontserdil. Kõik inimesed olid mustas. Välja arvatud üks tüdruk, kellel oli kollane kleit. Kõik teised oli mustades riietes, mõne punase või sinise aktsendiga. Paar valget kampsunit oli ka.
See kontsert oli pühendatud iseseisvuspäevale. Ka kõik esinejad kandsid musta ning laulud olid mõistagi tõsised ja pühalikud. Eesti sünnipäev:)

Teel

Proloog
Ükskord oktoobris 2012. Oli külm  ja pime ja vihma sadas.  Väljas oli tavapärane pluss 8. Tegin tööd st arvuti oli lahti ja vaatasin aknast välja.
Ja järsku langes mu peale ilmutus ja ma sain valgustatud! Järsku ma teadsin MIDA ma tahan. Ma tahan töötada sügisel ja kevadel seal, kus on soe- ehk siis teha tööd, mis annab sissetuleku ja geograafilise ning ajalise sõltumatuse.

Egoist

Hiljuti sain teada ühe uudise, mida üldtunnustatud arvamuse järele peetakse reeglina rõõmsaks ja positiivseks. Ja mis tegelikult on ka hea uudis. Ilmselt ei tõusnud mu suunurgad piisavalt kiiresti ülespoole, sest hiljem küsis inimene üsna puudutatult-
kas sa siis polegi minu pärast rõõmus.

Ma pole kunagi varem sel teemal mõelnud, kuid niimoodi  mõttes vastust  ja vabandust otsides ning samal ajal automaatselt vastates- ja-jah, sain aru, et "olen rõõmus/kurb" ja "olen tema pärast rõõmus/kurb" on täiesti erinevad mõisted.
Jah, muidugi olen ma tema pärast rõõmus, Aga kas ma ka ise olen rõõmus? Tegelikult ju mitte. Õigust öelda on mul ükskõik ja pigem olen pisut häiritud, sest mulle tähendab tema rõõm suure tõenäosusega jamasid.