Mida teised räägivad

Mida pikemaks jääb kirjutamise vahe, seda raskem on kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest. Kirjutan seekord siis hoopis teiste mõtetest.  Nii nagu Friida ja SK, tunnen ka mina kirjutamisel identiteedikriisi.  
Uus elu vajaks uut lähenemist.  Lendav sõnastas selle geniaalselt.

Tsitaat: mu peas elab kratt, kes nõuab tööd ja kui ma ei suuda talle anda jõukohaseid mõistlikke ülesandeid, siis pöördub kratt (justkui muinasjutus) minu vastu ja võib lõpuks äragi tappa.

No kas saab paremini öelda?!
Minu igavlev kratt on muutnud mu hüperaktiivseks, Terve jaanuarikuu ja ka alanud veebruari jooksul olen ma liiga tihti tõstnud kätt- mina võin, las ma teen... Ma ootaks nüüd kellegi blogija postitust sellest, kuidas saada üle ning maha suruda süütunnet. Ma tunnen end süüdi selle tüdruku ees, kes nii väga tahtis saada valituks, aga valiti "ah, okei, ma võin ju siis olla" mind. Ma tunnen  süüdi selle tüdruku ees, kellele ma tuletasin kaks korda meelde " jaa, kohe kohe teen", lõpuks katkes kannatus ja tegin asja ise ära. Kas ta järgmisel korral enam üldse teeb, sest ma ju ei usaldanud teda, andsin sõnumi, et ta ei saa hakkama. Tunnen süüdi nende inimeste ees, kes pidid koolitustel kannatama mu lõputuid küsimusi ja vaidlemist..

Tegin üht küsitlust. Esimese korraga vastas veerand. Mõtisklesin arvuti ees kuidas sõnastada meeldetuletus. Kõll. Saabus sõnum, mis kutsus mind klassikokkutulekule. Kui see oleks olnud meil, siis oleksin seda ignoreerinud. Aga messengeris pidin leidma viisaka vastuse. Vastuse, mis jätab otsad ning võimalused lahti. Äkki mõtlen ümber?
Sain aru, et mu meeldetuletuskiri peaks olema- ma mõistan, et see on sinu jaoks nõme, tüütu ja üldseeihuvita. Aga tee mulle isiklik teene ja vastagi nii- jäta mind rahule.
Muidugi ma ei kirjutanud nii. Vaid ikka- hei-hei-happyfamily...
Kas teate, mis on levinuim vastus, miks ei saa osaleda/teha/ei jõua? Ma pean oma lapse trenni viima. 

Mul on tekkinud uued rutiinid. Või pole üks kuu piisav, et nimetada rutiiniks? Ma olen käinud üle nädala pilateses ja iga nädal kord laulukooris ning uisutamas. Kaur kirjutas, kui hea on uisutada.
Vahepealsed uisuvabad aastad on muutunud araks. Ei julge enam tagurpidi sõita (okei, natuke tegelikult julgesin), ega keerutusi ja pöördeid teha. Füsioterapeut kehitas Uisutamine? peale õlgu. Aga mulle ikkagi meeldib. Meeldib see vabaduse ning lendamise tunne. Meeldib vaadata, kui vahel satub jääle mõni osav iluuisutaja, see on nii vau! Meeldivad põlvepikkused, alles käima õppinud päkapikud, kes vapralt uisutavad. Sageli on need pisikesed koos isadega.  Millega seoses tekkis mul küsimus. Kas peretoetusi arvestatakse ema või isa järgi? Kui nt mehel on erinevate naistega 4 last, kes on üle nädala isa juures, siis on see isa ju oma kohuse  Isamaa ees täitnud?

 

Võiks ju kirjutada valimistest, aga mida uut on mul lisada? Morgie kirjutas, mida vaja- kui suured erakonnad teile ei meeldi, valige väikeseid. Ja mina lisan. Valige naisi. Miks? Sest mehed saavad oma hääled, olles nimekirjade eesotsas, kätte nagunii. Ja selleks, et kui mõni naispoliitik juhtub olema loll, ei laiendaks me seda teistele, ülejäänud naistele, nagu Tavainimene retooriliselt sõnastas, vaid nendiks nagu meeste puhul- mõni on selline ja teine seevastu mitte. Et tekiks normaalsus, see muutuks tavaliseks. Ja sellepärast, et mida rohkem on tasakaalus meie valitsus, seda paremini on tasakaalus ka ühiskond.
Kuigi. Tõsi. Enam ei saa öelda, et mitte midagi ei muutu. Rahvusringhäälingus kommenteerib päevapoliitikat Marju Himma. Ja Kukus oli Metlev. Vau. Vau. Päriselt muutubki meediapilt mitmekesisemaks?

Natuke siiski ka originaalsisu. 
Selle aasta vastlakuklite võitja on Tartu Sinil Saialille kohviku oma. Taevas.
Ja kui kõikide maade ümisejad pole päris kindlad, kas kevad tuleb varsti või natuke hiljem, siis minu kass ajab juba karva. Kevad on varsti kohal.