reede, 10. mai 2019

Kassitädi

Mul on uus hobi.
me vaatame kassiga pühapäeviti loodusdokke. Mingil veidral kombel talle hullult meeldivad nii teised loomad kui ka päkapikud. Päkapikusaateid näidati talvel, nüüd peame leppima ainult karude, koerte ja lindudega :)

Tüüp vahib nina ekraanis tegevust, kobab käpaga ja kui tegelased kaadrist kaovad, siis läheb teleka taha vaatama, et kuhu jäid. Naljakas, et varem seda huvi polnud, alles viimase aastaga on tulnud. On suureks saanud :)?

Talvel suutis ta mind hämmastada oma kannatlikkusega: kössitada ja minutite kaupa jälgida... kuidas kuuselt okkad pudenevad...:) Kui see ei ole kannatlikkuse ülim tase, siis mis veel on?



Kass on mind kindlasti rohelisemaks muutnud, veider on see, et taimed liigutavad mind rohkem kui loomad.
Juba mitmes aasta järjest üritan külvata täpselt nii palju, kui ma taimi vajan. Aga ikka kipub mõni üle jääma
Ja mu süda murdub, kui pean tärganud võrseid välja sikutama. Millegipärast tundub see mulle räige tapmisena. Mina olen süüdi, et külvasin liiga palju. Ja ma tapan elu.

Loomadega on asi kuidagi arusaadavam. Nii nagu inimesedki, kes on vaene, kes näljas, kes paljas, keda väärkoheldakse, keda orjastatakse, keda koheldakse objektina. Mõni saab end kaitsta ja olukorda muuta. Mõni mitte. Mõni tahabki  kuldset puuri, teine ihkab vabadust.

Ma ei tea, kas te vaatate " Kaks kanget Sovetistanis". Seal näidatud lambatapmine on minu väärtushinnangutel põhinev. Loom kepsutab imeilusal maastikul ringi, tal on oma sõber-lambad, maitsev rohi ja juua ja päikest.
Siis valib peremees ta välja, veristab.
Ja KOGU lammas, ninast sabani süüakse ära ja villast saab kasukas või soojad kampsunid.

Kunagi ringles küsimus, et millist seadust tahaksid muuta. Ma tahaksin, et lisaks liha päritoluriigile oleks ka viide loomade kasvukohale. Et ma saaksin vaadata ja veenduda. Loomad on saanud elada mõnusalt.
sest meie kassiga vajame aeg- ajalt liha...

13 kommentaari :

  1. Ma avastasin tuubist sellise sarja nagu naljakad papagoid. Sinna juurde käisid vist ühed austraallased, kes tulid kokku kuskil pargis ja kõikidel olid suured papagoid - punased ja hüatsintaarad, valged, roosad ja mustad kakaduud, mõned rohelised ja mõned hallid papagoid ja veel mõned, kelle liiki ma täpselt ei tea, aga ikka sellised suuremad. Ja lasid nad siis välja ja siis need omavahel suhtlesid ja lendasid. Aga nad passisid peale, sest sealkandis liikus ka suuri kotkaid, ja lahe oli vaadata, kuidas siis lennus olevad papagoid üksteist hoiatasid ja kohe omanike juurde tagasi lendasid, kui kotkas ligemale tuli.
    Minu kassidest kaks vaatavad ka Linnu-tv-d, lisaks kodusele Roti-tv-le, kolmandat ei huvita, see on Väga Loll Blondiin, no tõeliselt rumal kass, põlegi enne sihukest näinud, aga samas väga ilus :) .

    VastaKustuta
  2. Üks mu kassidest ei teinud akvaariumist väljagi, aga teine ikka püüdis läbi klaasi mõnikord krabada. Vahel sirutas käpa akvaariumi nurga taha, et äkki sealtpoolt saab paremini kätte :D
    Mõnikord ollakse ka loodusfilmidest huvitatud, aga see sõltub looma väsimusastmest ja vist ka sellest, kes ekraanil jalutab ja häält teeb.

    VastaKustuta
  3. Mul oli kunagi kass, kaunis must Saara, kes armastas väga Windows 98 screensavereid. Eriti põnev oli kalade ujumine, aga kummitav maja meeldis ka, sest nahkhiired. Telekas talle huvi ei pakkunud. Ülejäänud kassid pole ekraanidest välja teinud, kui sealt just "mjäu" ei öelda.

    VastaKustuta
  4. Huvitaval kombel mu kass näugumisele ei reageeri :) ju räägivad telekakassid liiga rumalat juttu :)

    VastaKustuta
  5. Meie kutsadest väiksem ja noorem on teleka või õigemini netisõltlane (kuna ekraanile striimimine toimub neti kaudu). Istub kannatlikult diivanil ja ootab kuni ekraanile midagi põnevat ilmub. Iseäranis on ta igasugu elukate huviline. Kõikse lemmikumad on muidugi koerlaste sugukonda kuuluvad aga ka igasugused teised neljajalgsed pakuvad põnevust, mida avaldatakse teleka ees hüplemise ja tüüpide peale haukumisega. Korra elas kerge ehmatuse üle kui kassi meenutav tiiger kaadris kaamera peale ehk siis koera arust telekast pea välja hüppas, kutsik pani valju hädakisaga tulistvalu kööki plehku. Püsivat traumat ei tekkinud, järgmine päev piilus ukse vahelt ja nädala pärast oli juhtum ununenud. Vanemal koeral on täiesti savi, mis ekraanil, sõltumata sisust ei vääri see pilkugi.

    Sovjetistani vaatan ja lamba tapmine/söömine on sealse väga looduslähedase elu üks osa. Usutavasti on seal lammaste elu ja ka surm palju "inimlikumad" kui arenenud riikide suurfarmides. Veel on maailmas kohti, kus elatakse vähemalt osaliselt nagu muistsetel aegadel. Looduslähedast ja maitsvat liha saab Eestis praegusel ajal vaid metsast.

    VastaKustuta
  6. Ahjaa, üks eelmine kass vaatas koos minuga Salatoimikuid. Ja sugugi mitte selliseid kohti, kus õudne muusika või midagi kiiresti liikus, vaid luges ilmselt alt teksti ja jälgis pingsalt tegelaste mõttetööd. Aga ta oli Einstein ka, elas kiirelt, suri noorelt.

    VastaKustuta
  7. Mina olen aastaid kassiga koos esmaspäeviti Osooni vaadanud, juba Korzetsi häält kuuldes jooksis vanasti teleka ette. Ekraanilt püüdis siis käpaga linde või närilisi. Kui telekas veel kineskoobiga oli siis istus teleka peal ja üritas ülevalt krabada. Laupäevased ETV loodusdokid on praegu ka täitsa kavas.

    VastaKustuta
  8. Lihast. Jaa, see muudab väga palju, kui tead täpselt,_keda_ sööd. Minu liha tuleb kodulähedase farmi rohumaadelt, nii et võin öelda, et tean, mis nägu mu veisehakkliha oli. Kõlab jubedalt, aga tegelikult paneb toitu suure austusega suhtuma, palju suurema austusega kui supermarketist pärit, plastikusse pakitud anonüümsesse käntsakasse. Seda ka veel, et tapmiseks ei veeta veiseid tapamajja, töö tehakse sealsamas rohupõllul, üks isend korraga.

    Papagoidest. Mu farmerist naaber peab kahte suurt kirjut papagoid, “jalutab” neid põldude vahel. Korra käisid linnud meil külas kah: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2018/01/our-eyes-have-seen-great-wonders.html

    VastaKustuta
  9. Ma ei ole kindel, et karjamaal teiste karjakaaslaste nähes tapmine väga hea mõte oleks.

    VastaKustuta
  10. Karjamaal tapmine käib üsna delikaatselt. Ma ise pole näinud, aga naabrid on põhjuse ja põhimõtte lahti seletanud. Ja vaieldamatult on see loomadele vähem stressi tekitav kui suurde tapamaja-rekkasse ajamine, pikk teekond, ja lõpuks see, mis tapamajas toimub. Karjamaal tapetud looma liha ei ole hirmust ja stressist läbi imbunud.

    VastaKustuta
  11. Nojah, aga karjakaaslased ...?

    VastaKustuta
  12. Tapetav talutatakse karjakaaslastest eemale, ja kuna ta paha ei aima (peremees on juures), jääb ka nn. tapamajakisa olemata. Karjakaaslaste silmis, kui keegi juhtubki huvi tundma, näeb asi välja nagu vaikselt kokku kukkumine.
    Issake, vabandust, et siin üksikasjalikult tapateemat lahkame =)

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!