esmaspäev, 22. veebruar 2016

Vanadest ja orhideedest

Lugedes vanaduseteemalisi postitusi, hämmastab mind ikka ja jälle arusaam, et reibas ja tähendusrikas vanaduspõlv on selline tahtejõu ja kättevõtmise asi.
Ma küll usun, et inimene võib muutuda.
Aga usutavasti ikkagi suur osa inimestest, kes on kogu elu hinnanud privaatsust, vabadust ärgata ja süüa ja magada endale sobival ajal. Ei ärka 75 aasta sünnipäeva hommikul üles sooviga: nüüd tahan minna elama ühiselu, pansionaati. 
Või kui jah, siis on see loobumine, vastutulek, kaine mõistus. 
Ja kui oled kogu elu sööstlaskunud või sukeldunud ei alusta sa ka 80 aastaselt tasakesi omaette kudumisvarraste ning raamatutega.

Võid olla väga positiivse ellusuhtumisega, aga su laulukoori või niplipitsi heelgeldamisesoovile võib järsu piduri tömmata kuulmislangus või nägemise kadumine. Kui vererõhk jupsib, süda puperdab ning trepist allaminek on elu ülesanne, on kahtlane, kas amazonase metsaretk on  päris sulle mõeldud.

Kai sugused inimesed on ikka pigem erand ( ja Kai on noor). Kui igalt poolt vaevab ja valutab, on raske olla meeldiv. Ning kas ka peaks?
Elatud aastad võiks anda privileegi olla vastik või virisev või mugav või laisk. Mida iganes inimene ise soovib.


Nüüd ma räägin endale vastu, aga kahte mudatust ma oma tuttavate eakate peal siiski näen.
Esimene on suurem kindlustunde- ja rutiinivajadus, Hea, kui mängureeglid on selged. 
Kui lapselapse sünnipäev on oktoobris, siis valmistumine algab juba maikuus. Mida kinkida, mis kell on sünnipäev jne. Armas ja naljakas.


Ja teine muutus. Kui siis peale pikki kõhklusi jäädakse lõpuks koju. Pole vahet, kas ollakse üksi või kahekesi, kas on olemas sõbrad või hobid. Mulle tundub, et töö ärajäämisest jääb ikkagi nii suur tühimik, et inimestel on reaalselt igav.
Ja siis peab igasuguse abipalumisega olema ettevaatlik, sest projektist saab Projekt.

Mu oma ema on väga hea näide.
Ema on mul tõeline rohenäpp. Lapsepõlvest mäletan, kuidas kingitud roosidelt lõigati varresotsast jupp. see pisteti liiva sisse ja varsti kandis roos õisi... Hämmastav. Sest mina taimedega hakkama ei saa.
 Sünnipäevaks sain imekena orhidee. Kandis oma õied ära, aga ära visata ei raatsinud: lehed olid kenad, rohelised. Nii tal mul istub kapiotsas ja mõtleb elu üle järele.

Oli mul hiljuti ema külas.  Niks- naks tegi ta orhideega vajalikud protseduurid ja lahkudes jättis terve nimekirja ülesandeid, mida edasi teha.

Päev 1. Ema helistab: kas ostsid juba poest seda väetist
Päev 2: kuidas väetamine läks, panid ikka õige koguse
Päev 3: ma saatsin sulle telefoniga ilusa orihidee pildi, kas said kätte
Päev 4: kahju, et sa väetada jõudsid. Tänane kuuseis oleks olnud õigem
Päev 5: ma mõtlesin siin, et tegelikult on sul aknalaud õigema koha peal, pane lill sinna
Päev 6: panid lille aknalaulale`? Ega sa talle tuult peale ei lase?
Päev 7: Leidsin internetist paar head linki, saatsin sulle edasi. Loe neid.

Ja nii edasi.

Kas olete kuulanud, mida eakad sünnipäevaõnnitluste saates teineteisele kõige sagedamini soovivad?
Hingerahu.
Seda läheb vaja.




4 kommentaari :

  1. Projekt :D Nii on jah, ma olen ka ettevaatlikuks muutunud oma soovidega, sest iial ei või teada, kuidas sellega läheb.
    Ma olen õpinud valikkuulma ja paljut ignoreerima aga sel on ka vahel oma hind, sest siis kipub oluline ka kõrvust mööda minema. Õnneks minu ema arvutit ei kasuta, siis ma vist hulluks.

    VastaKustuta
  2. amanda palmer, in my mind - ma linki ei jäta, sest kui sa tahad, on see kergelt leitav laul, ja kui ei taha, milleks.
    aga jah. me oleme vanadena samad inimesed, kes praegugi, lihtsalt vanad. Mhmh.

    VastaKustuta
  3. Mulle jäi silma jutt töö ärajäämisel tekkivast tühikust. No ma ei tea. Minu rollimudel on minu vanaema, kes jäi päevapealt pensionile, kui 55 sai. Ta oskas oma tööd väga hästi ja ju talle meeldis ka, aga igapäevane töö pärast kodust äraminek oli talle ilmselgelt vastuvõetamatu nagu mullegi. Minu vanaema ellu ei tekkinud mitte mingit tühikut, tekkis hoopis võimalus teha kõike seda, mida ta ise oluliseks pidas. Huvitav, kas teda aitas mitme olulise hobi olemasolu või eestiaegne kasvatus - naised ei käi tööl! Küsimiseks on kahjuks hilja.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täna ja praegu julgen ma arvata, et ka mina naudiks koju jäämist. Mul ei ole igav!!
      Aga eks inimesed ongi erinevad. Minu tuttavad, kelle põhjal üldistan on aladelt, kus on palju suhtlemist ja inimestega kokkupuutumist.
      Ja mõnedele meist lihtsalt meeldibki rohkem sekkuda või aidata:)

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!