esmaspäev, 29. veebruar 2016

No pole ju midagi selga panna.

Mul oli aastaid tagasi periood, kus ma pea igal öösel nägin unes seda, kuidas riideid omavahel sobitada. Ehk siis, kuidas ma ennast riidesse panin.

Ma olen täiesti moekauge inimene.  Õnneks oli mu ema usin õmbleja ning talle väga meeldib mood.  Seetõttu sain ma ikka kenasti riidesse, alati kiideti. Mind tunneb lapsepõlve grupipiltidelt ära kõige lühema seeliku järgi.
Polegi märganud emalt küsida, kas asi oli kangapuuduses või põhimõttes....

Täna kahjuks mu ema mind enam ei riieta.  Ja mu kapis on klassika ja täiesti tavalised hilbud. Usun vankumatult,  ja ärge palun mu illusioone lõhkuge, et vaateakendel on väljas kõige moodsamad ja ägedamad rõvad. Neid ma siis ostangi,

Seega. Toona olin ma väga hämmingus. Mis küll toimub mu alateadvuses, et ma näen unes igal ööl seda, millist seelikut millise pluusiga sobitada. Mis jakk sinna peale panna.
Mingi sõnum kosmosest?

Aga tegelikult oli väga mugav ärgata, kui aju oli hommikuks kõik komplektid läbi skänneerinud ja printis välja õige vastuse,
Kahjuks ma enam neid unenägusid ei näe.
Ja ise peab mõtlema. Ja mul ei ole mitte midagi selga panna.

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!