sellest, et inimesed ei märka telefonikõnesid lõpetada, ma juba kirjutasin
.
Klassika on peoõhtu, kui vaatad kaaslasele otsa ja mõlemad tõdete, et jah. Aeg on koju minna.
Tõusete otsustavalt püsti, ja...
põhimõtteliselt võid uuesti tagasi istuda, veel tüki torti süüa ja viimased uudised ära rääkida, sest meeste " hüvastijätmine" võtab parimal juhul pool tundi ja halvemal.. korgitakse veel viimane pudel lahti ja siis " kohe läheme"...
Pole ka midagi imestada, sest sarnast kultuuri julgustab ka nt ERR.
Marko/Grete: Tänan, et tulite.
Külaline: Tänan kutsumast
Marko/Grete: Küsin veel viimase küsimuse, kuidas...
Külaline: bla-bla- bla
Marko /Grete: Aga mida te sellest arvate....
Külaline; seda ja toda
Marko/Grete; Oli meeldiv rääkida, tänan.
Marko/Grete; Muuseas, kas olete samuti.....
Külaline: vastab vastab vastab
Ma ei tea, kas mu pea ümber on roosad, rohelised või indigovärvi tulukesed- aga üsna tihti on mul tunne, et olen teiselt planeedilt...
Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata.
See ongi eesmärk.
neljapäev, 11. veebruar 2016
Tellimine:
Postituse kommentaarid
(
Atom
)
Mulle potsatas 10 aastat tagasi e-kiri e-postkasti,
VastaKustutaet oleks vaja kokkutulek teha, ikkagi 30 aastat malevast...
Vaatasin... ja vaatasin neid pilte... täielik pommi(mälu)auk.
Noh, mõned tüdrukud ikka meenusid, aga 30 aastaga on NII palju
aega ja igasugu muud ühist kadunud, et kui keegi üritab kaevandada,
mälus, siis, tõesti tuleb appi võtta "viimane pudel ja kohe läheme" :D