teisipäev, 21. aprill 2015

H.Fuchs, A. Huber Tundeterroristid

Ma pole just eriline psühholoogia- ja eneseabiraamatute lugeja. Mu mõttemaailma on muutnud kolm: Vladimir Levi, kes õpetas mulle autosugestiooni. Daniel Goleman, kes andis mu enesehinnangu pagasisse suure panuse, kinnitades et ka keskpärase IQga on võimalik elada, kui oskad suhelda.
 Ja muidugi Carnegie, kes õpetas mind manipuleerima ja teesklema.
Ülejäänud raamatud pole suurt pakkunud, Ma isegi ei oska öelda, kuidas ja miks. Aga ma tean. Ma lihtsalt juba tean neid asju, mida autorid sõnastavad, õpetavad ja selgitavad.

selle raamatu võtsin ma kätte väga suurte ootustega. Ma tunnen,et pea seitse aastat tundeterrorismi on hakanud murendama mu loomupärast enesekindlust, kõrget enesehinnangut ja positiivsust. Vähemalt selles raamatus olnud testi põhjal (olin sellel hetkel?) olen ma pigem optimistlik inimene.
Ma tõesti tahtsin saada retsepte, mis raamatu kaanel lubati: kuidas neid relvituks teha.


Me kõik oleme vahel ohvrid ja vahel ise need terroristid.
Lühidalt kokku võttes soovitab raamat seda, mida ma nagunii teadsin. Sa ei saa muuta teisi inimesi
 sa saad muuta omaenese suhtumist ja mõtlemist. Psühhoterrorit ei pea taluma, kinnitavad autorid. Kuid ainsaks retseptiks on see, et oled ise enesekindel, tead oma väärtust, armastad ennast ja muudad ise enda ümber maailma paremaks.
Ratsionaalselt saan ma sellest soovitusest aru ja ei sea seda mitte kuidagi ka kahtluse alla. See on, mida ma alateadlikult ka pidevalt teen. Kogud ja lood enda ümber nii palju positiivsust, kui see sinust endast sõltub ja võimalik on.

Jah, ma pole kaugeltki täiuslik ja positiivne inimene. Ma ütlen sageli halvasti, olen emotsionaalne ja kuri ja mida veel. Ning mul oleks sellest raamatust paljugi õppida.

Aga tegelikult see vihastab mind. Vihastab see, et probleem on ainult minul, selles kontekstis siis ohvril. Ja need, kes on terroristid, elavad oma elu samamoodi rõõmsalt edasi. Kas see on kirjutamata seadus, et pahad ja rumalad inimesed ei tegele mitte kunagi enesearengu ja- analüüsiga? Nii nagu juhid ei loe mitte kunagi juhtimisõpikuid, ei loe emotsionaalsed tümakad ka suhtlemisõpikuid.

Ning ma jõuan sinna, kuhu alati. tegelikult on mul ju kurjana ja pahana lihtsam. Kui vastasmängijad reegleid ei tea või neist kinni ei pea. Pole ju ühest tõde, seda, mis alati õige ja vale. Mängides samade relvadega saavutan ma tulemuse kiiremini ning efektiivsemalt.
Kuigi jah, maailm jääb endiselt siis kurjaks.

Autorid, sakslased, toovad esile, et sakslasi on eriliselt õnnistatud kehva huumorimeele ning tusase ja pahatahtliku meelega. Loed ja imestad- kullakesed, astuge korraks Eestist läbi:)
Nad toovad positiivse näitena eeskujuks ameerikaliku tunnustamise- ja toetamiskultuuri, mis võib kohati olla võlts, kuid samas ehitab lastele tugeva vundamendi, millelt oma elu edasi elada.
Päris õõvastav on statistika, et juba alates 1995. aastast on alal 14 aastaste kurjategijate  osakaal kõrgem, kui üle 30-aastate seas. Lapsed on kurjad.
Ja meie oleme selles süüdi. Täiskasvanud, ühiskond.
Halvustame, laidame, iriseme...

Nüüd heategusid tegema:)!

Kommentaare ei ole :

Postita kommentaar

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!