teisipäev, 7. aprill 2015

Eeldamisest

Enamik jamadest juhtub selle pärast, et me eeldame.
Eeldame, et ta nagunii teab, oskab, saab aru... või siis vastupidi. Eeldame, et oleme saanud kõik vajaliku info.

Ükskõik, kuidas ma pärast ka ei analüüsiks - kas ja kuidas oleks saanud seda kõike vältida, teen ma mingeid kontrollnimekirju, üritan inimestega rohkem rääkida, spetsiaalselt midagi meeles pidada.


Jõuan järelduseni, et ei saagi.
Olukorrad on erinevad.

Kui sa eeldad, et sulle on antud kõik vajalik, sa ei oskagi midagi juurde küsida, nõuda, kontrollida. Kui sa eeldad, et su koostööpartner teeb asja professionaalselt ja südamega, ei tule pähegi hakata ab-d kontrollima või üle rääkima.

2 kommentaari :

  1. Teadmata detaile, millest ja miks kirjutad :), lisan teemaga haakuva uitmõtte. Töösse suhtumises on toimunud muutused. Üheksakümnendatel rabati veri ninast välja. Kui ei osatud, siis õpiti. Paljud meist mäletavad neid 12-20 tunniseid tööpäevi. Mõistagi ma ei igatse ega soovi, et need ajad tuleksid tagasi - see polnud normaalne! Paraku täheldan täna veidi teistsugust äärmust. Inimene võib rahumeelselt oma asja tegemata jätta ja kell 16:55 sulgeda enda järel töökoha ukse. Pärimise peale, miks tegemata, tuleb emotsioonivaba vastus: ma ei oska seda. Näide ehk pisut lihtsustatud, kuid kindlasti Sa saad aru, mida öelda tahan.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ideaal oleks seal kusagil keskel.
      Ma olen ise samuti muutunud ( suhtumist töösse). Ma saan aru, et mulle ei maksta piisavalt, et vastu anda oma tervis ja pereelu. Samas, mida teed peab tegema korralikult, vastutustundega aj südamega, et saaks tehtu üle olla uhke,
      see piir on väga habras.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!