esmaspäev, 10. detsember 2012

Viimne valss

Minu arusaam ideaalsest peost hõlmab 4 komponenti: palju head süüa-juua, kõvasti naerda, laulda ning tantsida.
Selle viimase suhtes, aga, on mul tingimused.
Ma ei taha tantsida purjus ja higist haisva kolleegiga, kellel (jumal tänatud) on priske õllekõht, mis hoiab meid teineteisest siivsas kauguses. Ma ei taha tantsida purjus ja higist haisva kolleegiga, kellel õllekõht puudub ning kes sind süüdimatult käperdab. Ma ei taha tantsida kolleegiga, kes peab end " hiiglama vahvaks tantsijaks", keerutades sind kui vurrkanni. Kusjuures, teie mõlema tasakaalu hoidmise raske ülesanne on sinu õblukestel õlgadel. Ma ei taha jageleda kolleegiga, kel enda püstihoidmisega tõsiseid raskusi, kuid ei saa aru, miks temaga tantsida ei taheta. Ma eelistaksin, kui tunneksin teda ka edaspidi vaid formaalsel tasandil.

Olen aru saanud, et ka meeste jaoks pole firmapidu alati pidu: enamik tunnistab avalikult, et peab oma kohuseks tantsitada kõiki osakonna naisterahvaid. Mis iseenesest on viiskas ja õige, aga kindlasti mitte nii vahva, kui kõrvalt paistab.


Ja ma ei saa aru diskoritest, kes sadistliku rõõmuga panevad sellistel pidudel järjest ja järjest aeglasi ballaade. Eriti õel tundub see juhul, kui kollektiivis domineerivad naised.  Või siis on mehi rõhuvas enamuses.
Nojah, Ma tegelikult mäletan küll. See polnudki nii väga ammu, kui ühe konkreetse tegelase nimel sai end kohale veetud ja oleks neid aeglaseid lugusid vaid rohkem olnud...

Ilmselt pole see diskor kunagi üksinda laua taga istunud, pingutades teha nägu, et on meeletult lõbus. Kaaslastega rääkida üldjuhul ka ei saa: muusika röögib üle su vaimukate vestluste.
Olgugi rahulikus ja mõnusas keskeas, toob tantsupidu alati tagasi kunagise deja vu- kes lähevad, üritavad särades peita oma halvasti varjatud rõõmu ning üleolekut. Ning kes jäävad, teevad näo kui sügavalt ükskõik neil tegelikult on, kui hädasti on vaja sonkida taldrikus ja üritada üle muusika kõrvalistujale midagi väga naljakat seletada.

Ma tahan tantsida üksida, Koos pundiga hüpelda ning laulule kaasa röökida.
Tea, kas see on verstapost vanaduse saabumise teel. Või tärmin, et ei oota enam armastust. Või ei usu enam armastusesse?...:)

4 kommentaari :

  1. Diskorile peaks ju saama playlisti ette anda?

    Meil oli mullusel peol hoopis juutuubi-soovikontsert -- iga aastakäik sai oma hittide järgi hüpata. Aga tavaliselt korraldavad vist pidusid populaarsed alfa-tüdrukud, kelle meelest pundis kargamine on nõmä :)

    VastaKustuta
  2. Ma viimased töökohad on olnud kollektiivid 100+ inimest, muuhulgas ka vähemusrahvuste esindajad. Seega on paraku vaja teha kompromisse.

    Aga parim mälestus on mul ka endal peost, kus tehti "laulupidu" nö suur ja ühine karaoke. Väga äge oli:)

    VastaKustuta
  3. Minu meelest on ka ilma tantsimiseta firmapeod paras ike, kui tuleb niisama süüa ja small talki rääkida, ikka üle muusika karjudes.
    Tantsida-hüpata saab kodus Youtube järgi või kontserdil.Firmas on nii eri vanuses ja eri muusikaeelistustega inimesed, et raske oleks kõiki rahulolevaks teha.

    VastaKustuta
  4. Mina näiteks ei käi enam firma pidudel. Niipea kui ma aru sain, et tegelikult need peod mulle ei meeldi, niipea lõpetasin ära. Ja maailm ei vajunudki kokku.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!