Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

kolmapäev, 3. oktoober 2012

Geni lood 10- Eesti 1920-1940

Minu pere vanavanemad on sündinud sajandivahetuse paiku. Õnnetu põlvkond, minu meelest- mitmed rahareformid, riigikorra muudatused, sakslased ja venelased, revolutsioonid ja sõjad. 
Kolmveerand meie pere vanavanematest on pärit maalt. Kuigi selleks ajaks, kui mina maailma saabusin oli elamisi (korduvalt) kõpitsetud ning kaasajastatud, pole just keeruline ette kujutada tollast elu: Ju on see meil nii veres ja loomuses.Välikäimla, kaev, loomad, rehealune, ait, mets ja põllud.

Veerand esiemadest on aga sündinud-kasvanud-elanud linnas.
Ma tahaks väga aru saada tolleaegsest taustast, et mõista konteksti ning tehtud valikute ning otsuste põhjusi.
Ma olen läbi lugenud hunniku tollaseid arhiivimaterjale, Sakalad ning Postimehed. Kuid need faktid on kuidagi loogika ja seoseta.
Kuidas sai tollal vaesest perest pärit 16-aastaselt orvuks jäänud neiu hakkama. Vennad-õed olid üle Eesti laiali. Kuidagi oli võimalik omandada ka vaesel inimesel  keskharidus ning palju Eestis ringi sõita. See viimane ilmselt tänu tollasele väga heale raudteevõrgustikule ning bussiliinid said samuti hoo sisse millalgi 20-datel.

Tollane olme oli ilmselt väga napp. 1918 aastal tehtud rahvaloendusel on ühes Viljandi  korteris elanud 7 pea- täiskasvanut inimest. Jah, maal mahutasid mu vanaemad 3-e tuppa 9 inimest. Aga maal ei passitud ju toas. Filmide põhjal ma oletan, et magamiskohti eraldati kardinatega, pesti ja söödi sealsamas. Privaatsusel ja häbenemisel oli tõenäoliselt teine taustsüsteem.
Vähemalt Valgas ja Nõmmel tegutsesid emade- ja rinnalaste kodud, nime järgi saan ma muidugi aru mis asutustega tegemist, aga täpsemalt- mis ja kuidas need toimisid?  Samuti selgub, et tollal oli olemas lasteaedade võrgustik. Kahjuks ei leia netist nende teemade kohta eriti midagi.

Rahaga on väga segased lood. Kuna rahaühik muutus pidevalt, riigikord muutus ikka ja jälle, maailmas oli majanduskriis jne, siis oletatavasti oli meeletu inflatsioon ning mingeid trende pole mõtet pakkuda. Aga näiteks aastal 1928 oli haiglaarve 290,50 krooni. Ma ei tea, milline oli tollal inflatsioon, aga 1936 aastal sai inimene palka 15 krooni kuus! Samas saan aru, et nö vaeste abistamine toimis: oli võimalik taotleda hoolekandelt toetust arve tasumiseks jms.

Ehk siis, kui vaesed vaesed olid.
Filmikunst- Nimed mamortahvlil, Tuulepealne maa, Valgre, Bornhöhe ekraniseeringud jne näitavad tollast elu glamuursena. Päike paistis ja šampanja voolas. Isegi kui tegelased on seotud mõne ebameeldiva sündmusega (Detsembrikuumus) on naised kasukas, siidkleidis ja veedavad aega lokaalides ilusat muusikat kuulates.
Kas see klantspilt räägib tollastest "kruudadest" ja milline oli tollal keskklassi osakaal?
Kirjandus, mis tolleaegsest elust räägib ( Mänd, Tammsaare, Rängel) on valdavalt pigem vasakpoolne. Tegelaseks on vaesed inimesed, kes vastanduvad rikastele. Ning need rikkad on üldiselt rumalad, ahned ja saavad teenitud palga. Ma oletan, et kirjanduse puhul toimib avaldamisaegne- ja järgne filter? Vastupidise sisuga raamatuid lihtsalt ei lastud avaldada ( või neid ei kirjutatudki?), või peegeldavad need raamatud siiski reaalsust? Filmid on aga tehtud reeglina tänapäeval, kui audio-visuaalkunstiga tegelejatele paistis Pätsu ajal päike ja muru oli roheline.
Ehk siis reaalsus on ilmselt seal kusagil vahel.

Mulle on veel soovitatud lugeda: Jakobson Vaeste patuste alev, Lutsu Tagahoovis,  Tuglase Tartu päevik, Kangro Jäälätted, Prometi Pimedate akende aegu ning Ristikivi.
Ma tean, et mu blogi loevad paljud hea lugemusega inimesed. Ma väga ootaksin veel soovitusi raamatutest, mis räägiksid 1920-1940 keskklassi ja vaesema eestlase linnaelust, eriti hea oleks kui tegevus toimuks Lõuna-Eestis.

7 kommentaari :

  1. Ei tahaks küll norida, aga "Vaeste-Patuste alev" on siiski August Jakobsoni teos...

    VastaKustuta
  2. Trett mõnda vabaõhumuuseumisse ehk tuleks ka kõne alla?
    Realismi mõttes võta sinna nt.3 sõpra kõigi oma lastega kaasa, saad ettekujutuse kuidas oleks kui kõikse töll elakski sealsamas pead-jalad koos.
    Osalesin ise ühel sjuuksel organiseeritud üritusel. Oli silmaringi avardav.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei puutu teemasse, aga infoks, et minu blogisse jõutakse otsinguga "ieska blogi kadunud"...
      Sa vist võlgned fännidele selgituse...:)

      Kustuta
    2. Oh sind.
      Kirjutaks kohe pikalt..

      Mulle lihtsalt meeldivad need inimesed, kes suudavad asja mõtet tabada ja ei püüa igal võimalikul juhul isiklikuks minna.
      See viimane teema on sarnane meite sõbsu tavainimese juures kirjutatule - kui palju lihtsalt ära kannatada hea inimene olemise nimel on normaalne.
      Mida ei tohiks enesele hea inimene olemise nimel lubada või minu viimane avalik samale teemale natuke haakiv - kui palju ja mille arvelt peaks ikkagi töölkäimisele peale maksma ja milliseid kulutusi ei oleks normaalne oma palgast teha tahta ehk mida ja kui kaua peaks töötavale inimesele teised (sõbrad, ühiskond) kinni maksma.
      Kui palju peab järeleandmisi tegema põhimõtetes?
      Millal tohib öelda, et mõõt on täis :)

      Ma kirjutan kinniselt edasi, oled teretulnud , kui viitsid :)

      Kustuta
  3. hmm, kui ma laps olin, elasime neljakesi ühes toas (kolmekümnendate eramus, mis oli nõuka ajal tubade kaupa korteriteks jaotatud), nii et pead-jalad koos elamiseks ei ole vaja nii kaugele minevikku minnagi. Kusjuures ei mäleta, et see oleks kuidagi traumeeriv olnud. Isegi seda ei mäleta, et kitsas oleks olnud. Vanematel arvatavasti oli. või noh, sellised asjad, et minu õppimise ajaks tuli söögi- ja köögilaud nii puhtaks saada, et sinna peale saaks südamerahuga kooliasju panna, tegid tüli rohkem neile kui mulle (üle ühe laua majapidamisse ei mahtunud). Ma mäletan, et jõulukuusk oli pisike ja käis köögiasjade kapi otsas. Ja see, et meie korter oli kõigest üks tuba, ei olnud mingi takistus ka külaliste kutsumisele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ok, ma saan aru, et neljaliikmeline pere on oluliselt väiksem kui vanasti - aga meil tuli selle juures vastata ka tänapäeva linnainimese standarditele. noh, et minu koolitükid oleks tehtud. ja tnp nõutav puhtusetase on kah natuke teine kui sada aastat varem.

      Kustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!