teisipäev, 2. oktoober 2012

Rebaste rõõmud

Aasta, mil minust sai abiturient, oli Eesti jaoks keeruline, õhus kääris, ajalooeksamid jäid ära ning algasid muutused. Ilmselt oli see ajendiks, et otsustasime oma rebaseid ristida pisut teisiti, kui seni oli selles koolis kombeks. Olid valged voodilinadest toogad, orelimuusika, pühalikud vanded... lühidalt, üritasime oma tollaste teadmiste põhjal järele aimata kirikliku ristimist. Tollases kontekstis oli see niivõrd revolutsiooniline, provokatiivne, et need, kes üritasid midagi jahuda "traditsioonidest, kättemaksust ja alati on nii olnud..." jäid selgesse vähemusse.

Ka mind on ristitud nõgestega ning olen söönud sinepit. Aga see, mis toimub koolides täna, on minu meelest kohutav.
Ehk olid meie ajal piiriks kolm põhjust: esiteks oli meie materiaal-tehniline baas napp. Lihtsalt polnud veekindlaid markereid, millega näole roppusi sodida; polnud tampoone, mida imeda ning tollane pesu lihtsalt ei kannatanud avalikku striptiisi... teiseks olid meie kujutlusvõimel piirid. Tänane meedia annab kuhjaga ideid ja inspiratsiooni, ole ainult mees ja vii ellu. Ma olen kaugel arvamusest, et sadism on meedia ja kapitalismi sünnitatud. Ei, kindlasti mitte. Kasvõi samast perioodist piisab rääkida suvalise mehega, kes on valmis terve õhtu vestma lugusid nõukogude armees teostatud sadismist, alandustest ja mõnitustest. Kuid mulle tundub, et totalitaarne süsteem siiski vist suutis natuke rohkem nõukogude koolilast raamides ja kontrolli all hoida, kui tänane.

Kui küsida neilt, miks nad seda teevad- on tavaliselt vastuseks: kättemaks. Meile tehti ka. Samas tundub mulle, et kättemaksust suuremaks motiiviks on (loomupärane?) sadism. Õieti on see ju väheseid legaalseid võimalusi kedagi piiramatult alandada, end välja elada sadistina ning esimene ja  väga paljudele viimane võimalus tunda piiramatut võimu.

Ma tean, et suuremas osas koolides juhtkond end ristimisse ei sega- ja vist on see ka õige. Abituriendid on ju täiskasvanud.
Aga vahest peaks? Pakkuma alternatiiviks muid väljaelamisvõimalusi. Panna koolis üles poksikott. Käia hoogtöö korras vanainimestel abiks puid lõhkumas ning maad kaevamas. Vanemad lapsed saata vaheajaks tööle lihuniku või kohtutäiturina...?

Tulles tagasi alguse juurde. Võite kolm korda arvata, kas meie tollased rebased katkestasid abiturientideks saades vägivalla- ja kättemaksuahela. Ristimisel loeti küünlavalgel luuletusi ning tehti keemiakatseid? Arvake uuesti.
Toored munad, lõhutud riided ja pisarad. 

4 kommentaari :

  1. Vanasti (noh nii 1980ndate esimesel poolel) oli see rebaste ristimine üldse nagu rohkem ülikooli teema. Keskkoolis ei olnud siis veel üldine.

    VastaKustuta
  2. Eks see sõltub ka natukene õpilastest. Mind ja minu klassikaaslasi tõesti "retsiti", meie aga ristisime. Tegime ürituse koolis õues, mitte sees, et koolimaja säästa, kasutasime huulepulki ning mitte markereid, toiduga üldiselt ei mänginud, lasime vaid korra ühte kala-marjakooki süüa ning patsutasime käärinud õunte-marjadega seljad-jalad ristimisel üle. Ning jah, muna pidi ka igaüks ise omale pähe lööma sümboliseerimaks tarkuse kasvu (muna see pidi ju juustele hea olema, juuksed olid ju tarkuse ja jõu sümboliks).

    Ülejäänud aja pidid rebaseid meie ülistuslaule- ja luuletusi, plakateid tegema. Jooksma, hüppama, riietuma etteantud stiilis. Ei midagi alandavat ega jubedat. Meile tehti ikka 10x hullemad ristimised.

    Aga see on ka väga individuaalne ning kooliti, isegi linnasiseselt erinev.

    VastaKustuta
  3. Mul oli see kah esimest korda ülikoolist, kuigi ma endale nõukogude kooli kontrollivõime kohta eriti illusioone ei tee. lihtsalt seda peetimisvormi koolis ei tuntud.

    ja ülikoolis oli see kaunis süütukene, selline õrn peetimine, mis võimaldas tegelikult rebasel positiivselt silma paista, kui ta juhtus teravmeelne olema. pealekauba oli hoolitsetud selle eest, et meil oleks süüa ja juua - kumbki ei olnud suurem asi, aga pigem kulinaarse ebakompetentsuse (tükiline mulgi puder ja piirituse-siirupi kokteil) kui õeluse tõttu - repsijad ise sõid-jõid seda ka.

    VastaKustuta
  4. Meid sunniti sööma hambapastavõileiba ja mingite toolide alt läbi ronima. Siis toimus disko. Õudusjutte rebaste ristimistest varem toimunutest - aga räägiti küllaga. Nii tundub mulle, et sadistlikud ristimismängud ei olnud nõuka ajal haruldasemad, kui nüüd, nendest lihtsalt räägiti kuluaarides, mitte avalikkuse ees.
    Võite kindlad olla, et praegu toimuva VIISAKAD ja TALUTAVAD ristimised ei leia lihtsalt meediakajastust ja nii jääbki mulje, nagu domineeriks sadism. Sadismist rääkimine müüb. Rahulikest asjades rääkimine ei müü. Nõuka ajal vaikiti sadism maha, st seda ei paljundatud meedias - see ongi selle aja ainuke teene.
    Lisaks muule on tänapäeval suhumine keha paljastamisse sootuks teine, kui oli tol ajal, tegelikult on see saanud pea poolkohustuslikuks käitumisviisiks ja seetõttu ei näe mina striptiisi nõudmises küll mingit erilist ahistamist. Samad noored ronivad ju ise vabatahtlikul tissimissi ja miss universitase konkurssidele...

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!