Hoiatus! Tegemist on blogiga, mille postitused on sügavalt subjektiivsed, kohati ilukirjanduslikud ning absoluutselt ebaloogilised, vastukäivad ja teaduslikult põhjendamata. See ongi eesmärk.

reede, 24. august 2012

Kadunud ajas

Ma vaatan alati siira lugupidamise ja hämminguga inimesi, kes filmides ärkavad koomast. Ning testküsimusele- mis kuupäev, aasta ja nädalapäev on, alati õigesti vastavad.
No hüva, aastaarvu suudan ma ikka fikseerida. seda, mitu päeva on veel laupäevani ma üldiselt ka tean. Aga mitmes täna on?

Ja ma pole ainus. Eile taaskord seisime grupi kodanikega piimaleti ees ning üritasime meenutada, mis kuupäev võiks olla. Ühele kollektiivist meenus, et esmaspäev oli ju vaba- kahekümnes. Seeläbi suutsime ühisel jõul lugeda, et juba neljapäev ja kakskümmend kolm.

Ei väsi ma küsimast. Millal ilmuvad poodidesse kalendrid ( ning luubid).

1 kommentaar :

  1. Mhmh. Eile öösel mingis filmis sai tšikk-politsenik peaaegu surma ja ärkas haiglavoodis. Mees kõrval küsis "kuidas on?", mispeale tšikk kargas püsti, raputas voolikud küljest ja tormas juurdlust jätkama.

    Mina kukkusin kaks nädalat tagasi rattaga. Õige õrnalt. Ei murdnud midagi ära, arstiabi polnud vaja. Aga voodist välja saada on hommikuti endiselt raske - õlg annab tunda, mingi roideke valutab, end pöörata-keerata hästi ei saa. Pmst pean mõnda aega mõtlema, mis asendit võtta, et end püsti ajada. Päeva jooksul kaovad kõik valud üle ja hommikul on jälle platsis.

    Ühesõnaga vaatasin ja mõtlesin, et režissöörile peaks korra korralikult peksa andma. Las tunneb, mis moodi on päriselt haiglavoodist püsti tõusta.

    VastaKustuta

Palun ära pahanda, kui ma Su kommentaarile ei reageeri/vasta:) Ma olen väga tänulik kõikide mõtteavalduste eest, aga kui olen Sinuga nõus, pole ju põhjust midagi lisada, ning kui oleme eriarvamusel- siis, minu oma on juba kirjas:)
Tänan Sind kaasamõtlemise eest!